Nimi:
Asukoht: Raplamaa, Estonia

Blogi lugedes saad aru kes ma olen...

laupäev, mai 15, 2010

Apelsinid pole ainsad viljad - Jeanette Winterson

Mõnikord, lugedes mõnd raamatut, saad kohe aru, et selle kirjaniku kõiki raamatuid tahaks lugeda. Winterson on minu jaoks üks selliseid. Eesti keeles on ka õnneks juba 5 raamatut temalt ka ilmunud. Kokku on ta avaldanud 19 raamatut. Originaalis ilmus see "Apelsinid pole ainsad viljad", mis on ka ühtlasi tema esimene raamat, aastal 1985 ning sealt alates ongi peaaegu igal aastal ilmunud Wintersonilt uus raamat. Mõnel aastal isegi kaks. Selline "masinavärk" tavaliselt tähendab seda, et raamatuid ei või pidada väärtkirjanduseks (Danielle Steel, Sandra Brown jne jne jne) ning samuti seda, et raamatud ei ole piisavalt erilised. Winterson on oma intervjuudes aga just rõhutanud, et ta püüab iga raamatu kirjutada mingis mõttes erinevas stiilis. (Teadjad inimesed küll ütlevad, et tema stiil on siiski tuntav läbi tema loomingu). See "Apelsinid pole ainsad viljad", oli tema esimene raamat. Tugevalt autobiograafiline ning väga ehe ja vahetu. Wintersoni intervjuusid võib leida youtube-ist ning sealgi ta seletab lahti oma lapsepõlve ning süvausklikku ema, kes oli tõesti selline frukt, nagu Jeanette temast oma raamatus pildi maalib. Tegelikult olevat ta olnud veelgi hullem! :)

Kuigi raamat on palju sügavam, tõi see minule millegipärast meelde Bridget Jones-i. Ei tea kas see britilikkus või briti huumor või mis, aga midagi sarnast leidsin ma siit. Kuigi tegelikult midagi sarnast sisulises mõttes absoluutselt ei ole. Vast ehk peale selle, et mõlema raamatu tegevus toimub Inglismaal ja mõlemas on peategelaseks üks natuke isemoodi naisterahvas. Kuigi lõppude lõpuks, kas mõni naine siin maailmas ei ole isemoodi? :)

Lugu jutustab väikesest tüdrukust nimega Jeanette. Kes on lapsendatud süvausklikku perre. Teda kasvatatakse kristlike väärtushinnangute valguses, kuid temast kasvab usklike õpetuste järgi keegi, kes on just nimelt kiriku poolt täiesti aktsepteerimatu. Nimelt lesbi! See on aga liig nii kirikule kui ka emale. Tee väiksest tüdrukust täiskasvanud inimeseni on muidugi täis igasuguseid sekeldusi, millest osalt kurbnaljakad, osalt päris naljakad ning osalt ka lihtsalt kurvad. Minu meelest kurva alatooniga raamatud ongi need kõige paremad! Sest ka huumor pääseb selliselt pinnalt kõige parememini õitsele. Tegelikult Bridget Jones-ist on sisulises mõttes raamat palju lähemal Jonas Gardell-i raamatutele, eriti "Koomiku lapsepõlv"-ele.

Raamat on üsna lühike - kõigest paarsada lehekülge. Ja lõpuks jääb tunne, et oleks tahtnud "veel", eriti neid süvausklike meelekindlusest tulenevaid naljakaid pildikesi. Ekstreemsused on minu jaoks mõneti mõistetamatud inimeste puhul. Kuidas saab olla nii kategooriline, see on justkui ebaintelligentsuse üks tunnusjooni. Et ei oska nagu vaadata laiemalt kui ainult silmaklappidega oma enda pisikest maailma. Aga tõesti, liiga kiiresti ja ladusalt sai see kõik läbi. Pisike Jeanette kasvas üles ning hakkas ise oma peaga mõtlema. Hakkas tegema oma enda valikuid, mitte ei lasknud oma emal endast üle sõita. Ja nagu ta ise raamatus mõtles nii pani ka mind mõtlema selle raamatu ehk kõige olulisem teema - kui kaugele peame oma sisemise mina alla suruma. Eriti oma vanemate pärast? Kas meil pole mitte õigus olla need kes me oleme ja sellised nagu me oleme? Miks on kellelgi üldse õigust nõuda oma õigust meie üle? Jah, vanemaid peab austama ja muidugi on nad palju meile andnud ning väärivad ka üldjuhul armastust. Kuid sama palju peavad ka vanemad oma lapsi ning nende soove ja inimlikke õigusi austama ja nendega arvestama. Kõigil on õigus oma eluga ette võtta mida nad iganes soovivad. Samuti ei saa lapsed valida oma vanemate tõekspidamisi nagu ka vanemad ei tohiks nõuda lastelt oma kujunenud arusaama järgset tõde. Jätkuks ainult endal mõistust mistahes olukorras jääda sellevõrra mõistlikuks ning just nimelt oma lapse tundeid ja elu valikuid austavaks vanemaks. Olles ise austav, on ehk siis lootust - mitte "õigust", et laps ka meid täiskasvanuna austab ja armastab. Nii olen ma selle enda jaoks lahti mõtestanud ja seda teeb ka minu meelest Winterson puust ja punaseks.

Sama mõtlemisväärseks tõusis raamatut lugedes mulle see elu kummaline tõsiasi, et ma juhindume oma eluvalikutes kaugemate ja teiste inimeste järgi, mitte nii väga selle järgi, mis meil kodus juhtub või mille tunnistajaks me saame lähedalt olla. Nii ka Wintersoni raamatus (ja elus?) on ju pereisa see normaalne inimene ja ema see parajalt hull ning just selline inimene, kelle järgi juhinduda ei tahaks. Ja ometi saama Jeanette-ist lesbi. Ehk ta hakkab armastama naisi, mitte mehi. Kuigi koduses olukorras peaks ja on just mees see armastusväärsem. Samas kui võõrastel inimestel ümber ringi paneb ta tähele mehi, kes on justkui sead... Ning tõesti sealt saab ta ehk ka oma mõjutused armastamaks naisterahvaid. Ja nii on ju ka lihtsamate asjadega meie elus. Me usume näiteks seda, kui kompliment tuleb kelleltki võõralt inimeselt, kuid see, kui keegi oma hea sõnaga toetab, siis tekib automaatselt tunne, et see sünnib armastusest ning mitte adekvaatsest ja ausasast hinnangust. Samuti kui keegi keelab või hoiatab millegi eest... siis kui seda teeb näiteks vanem või keegi kodune, tundub see ülevoolava pabistamisena, kuid kui seda teeb keegi koduväline, siis me mõtleme, ehk tõesti ongi nii. Miks me näeme ja usume paremini/lihtsamalt seda ning laseme ennast sügavamalt mõjutada sellel, mis toimub kusagil mujal või millega mõjutavad meist kaugemad inimesed? Kas see on euroopalik kultuuri eripära või lihtsalt inimlik kurioosum?

Hmmm... ja isegi kui me saame "valida" omale lapse (lapsendades), ei tea, milliseks me ta kujundame (või milliseks ta kujuneb?) ning kes temast kasvab. Sellepärast võtame juba alguses vastutuse ning anname lubaduse enesele (ja lapsele) teda armastada ja austada mistahes olukorras. Aga oma vanemaid me endale valida ei saa... Sellepärast tulebki leppida... või siis minema kõndida :) Mõnikord võib see "minemakõndimine" mõjuda, mõnikord ei aita sellest ka. Oleneb kui suur ego sellel vanemal on ja kas ta on üldse võimeline armastuse nimel ennast muutma või endas alla suruma oma vanemlikku üleolekut (võimuiha?) ning muidugi lõppude lõpuks kui palju ta ikkagi oma last armastab (ja kas üldse!)...

Raamatu järgi on valminud ka kirjaniku enda stsenaariumi alusel auhindu võitnud 3 osaline telesari.

Hinnang: 5- (esimese raamatu kohta, mille on kirjutanud 24 aastane neiu peaks see hinnang olema täis 5, see miinus seal taga on tingitud väga tugevatest võrdlusmomentidest viimaste loetud raamatutega - Woolf, Tikkanen... Ma teadlikult ei tunnegi vist ühtki lesbit. Olen küll elus kokku puutunud, aga see maailm on minu jaoks mõnevõrra võõras. Ja kõik võõras on ju mingis mõttes huvitav. Samas "selle maailma" probleemidega mul sidused puuduvad, küll aga leidsin enda jaoks rohkem kui küll mõtelmisainet just laste ja vanemate vahelistest suhtetest. Ühtlasi inimeste ning nende valikute ja olemuslike õiguste aktsepteerimisega. No lihtsalt ei saa nõuda teistelt inimestelt midagi. Kõigil on õigus armastusele. Olgu see siis sama või eri sugupoolt inimese suunal. Wintersoni lühikesed ja tabavad laused moodustavad Wintersoni stiili. Tema oskus ammutada oma elust põnevaid seiku ning maalida neist usutav ja ehtne maailm, on igati kirjanduslikult õnnestunud. Töölisklassi britid, ajastutunnetus - seda kõike peegeldavad need leheküljed. Igas mõttes huvitav, emotsionaalne ja mingis mõttes ka silmaringi avardav lugemine. Soovitan ja ise haaran varsti järgmise Wintersoni järele!)

Stiilinäitena kirjutan seekord lihtsalt natuke seda raamatu algust. Tekstis on lihtsalt nii palju häid ütluseid ja kirjanduslikku sõnademängu või sisulisi humoristlikke situatsioone või teravat dialoogi, et võiks vabalt igalt lehelt mõne ülestähendamist vääriva lause siia kirjutada...

Nagu suurem osa inimesi, elasin ka mina kaua aega koos oma ema ja isaga. Isale meeldis maadlust vaadata, emale meeldis maadelda, ükskõik millega. Tema oli valges nurgas ja asi ants.
Kõige suuremad linad riputas ta kuivama kõige tuulisematel päevadel. Ta tahtis, et mormoonid tema uksele koputaksid. Valimiste ajal pani ta leiboristide linnas akna peale konservatiivide kandidaadi pildi.
Tema tunded ei olnud kunagi segased. Maailm jagunes sõpradeks ja vaenlasteks.

Vaenlased olid:
Saatan (oma kõikides vormides),
naabrid,
seks (oma kõikides vormides),
nälkjad.

Sõbrad olid:
Jumal,
meie koer,
tädi Madge,
Charlotte Bronte romaanid,
nälkjagraanulid

ja mina, kes toodi mängu selle pärast, et maadluses ülejäänud maailma vastu keegi ka tema poolt oleks. Laste sigitamise osas olid tal äärmiselt müstilised arusaamad - asi ei olnud niivõrd selles, et ta ei saanud lapsi teha, kuivõrd selles, et ta ei tahtnud neid teha. Ta oli väga pettunud, et neitsi Maarja temast ette oli jõudnud. Nii et ta valis paremuselt järgmise variandi ja organiseeris endale leidlapse. See olin mina.
Ma ei mäleta aega, mil ma poleks teadnud, et olen eriline. Kolm tarka meest meie juures ei käinud, sest ema ei uskunud tarkadesse meestesse, aga meil olid lambad......

Sildid:

2 Comments:

Blogger StreetStyleCat said...

Kas oled lugenud Wintersoni "Taaka"? Kui ei, siis soovitan soojalt. "Apelsinid..." on ka väga hea, kuid tema edasisised teosed on abstraktsemad ja Wintersoni huvitav kirjutamisstiil tuleb veel paremini välja.

17 mai, 2010 12:38  
Blogger Danzumees said...

Taak on kindlasti suvel kavas! Aitäh soovituse eest! Olen endale kõik eesti keeles ilmunud Wintersonid kokku ahminud :)

05 juuni, 2010 23:10  

Postita kommentaar

Links to this post:

Looge link

<< Home

  • Telli: http://danzumees.blogspot.com/feeds/posts/default