Nimi:
Asukoht: Raplamaa, Estonia

Blogi lugedes saad aru kes ma olen...

laupäev, juuli 23, 2016

Elagu, mis põletab! - Lavaka 27.lend & Anu Lamp


Milline põlemine, silmade sära, tegemistahe, hoog ja huvitav ning õpetlik lugu plahvatas Adamson-Ericu muuseumis vaatajate ette!

Äsja lavaka lõpetanud 6 noort näitlejat ja nende juhendaja Anu Lamp on kokku seadnud lavastuse eesti kunstnikest, kes 20.sajandi alguses Pariisi läksid end harima, kunstnikuks saama ja seeläbi ka "Eestisse kunsti tooma". Meenutas paljuski Kivastiku kirjutatud mõneaastataguseid Viinistu suurepäraseid tükke pallaslaste seiklustest, kuigi hoopis teises võtmes kirjutatud ja tehtud. Sedapuhkus üsna intiimselt, korraga vaid umbes 50 vaataja ees avanev kunstilooline õppetund on justkui ajarännak esimestest Pariisi saabunud kunstnikest kuni kunsti Eestisse tagasisaabumiseni välja.

Kui mõtlema hakata, siis päris kummaline, et see, mida me mõistame Eesti kunsti sünni all, see toimus kõigest 100 aastat tagasi. Võib ju vaid väheseid kunstnike ja kunstitöid nimetada enne 20.ndat sajandit ning nendegi puhul on tunne, et ehk nad rohkem saksa verd kunstnikud olid. Johann Köler meenub ehk vaid eestis sündinutest aisnana kui järsku peaks mainima kedagi...

Lavastuse lugu sisaldas lisaks informatiivsele küljele, kes millal Pariisi saabus loomulikult palju mõtteid kunsti kohta, seda läbi tegelaste aluseks olevate kunstike mõtete ja tegevuse läbi. Kuid loomulikult ka lugusid nende elust. Just viimased pakkusid ka kaks korda sellise hetke, mis tekitasid külmavärinad, oma armsusega. Kord kui Mari (Jaan Koorti pruut) pidi isale valetama, et ta Šveitsi õppima läheb, ise aga saabus jõululaupäeval Pariisi, oma armastatu juurde ja teine kord kui Rudolf Tobias Pariisi tuleb ja see kuidas Liisa Saaremäel tegelane nii rõõmsa ja innukana kogu publiku endaga õue (muuseumi sisehoovi) kaasa kutsub. (Mis vaatajale mõjus kui korraks jalgade sirutamisena mingil koolitusel :) ) Kusjuures seal hoovis saab tõesti elavat klaverimuusikat (läbi tüki kuulatra, aga lisaks sellele ka luulet ning tantsu. Ja kõik need lühemad ja pikemad tantsud, laulud või klaverimäng, luuleridadest rääkimatagi, on nii maitsekas ja hea ja igati kogu lavastusterviku osaks.
Otsapidi oligi kaasatud ka muidu selle ajastu loomeinimeste tegevust ja lugusid ning ühe peategelasena osaleb ju ka Friedebert Tuglas.

Mõnusaid paralleele võis tõmmata ka tänapäeva, kas otseselt või siis kaudselt ja mõnikord suisa näitejate poolt mõnusa rõhuga välja toodud (näiteks see kuidas 100 aastat tagasi juba räägiti, et kunstnikel ja teistel loomeinimestel võiks olla riiklik palk... ja nüüd 100 aastat hiljem ju alles on jõutud siis nii kaugele, et esimesed kirjanikud hakkasid saama kirjanikupalka riigilt... no võttis alles aega ja see on siiski ju alles pisku sellest, mida tuleks ära teha...)

Mis seal salata, ei ole ma siiani selle 27.nda lennu tegemistega eriti sinapeal (imestasin veel, et kuidas nii mitu kõnedefektiga inimest ning ilma erilise näo või karakternäitlejaile omase huvitava olemusega inimest on vastu võetud ühele kursusele). Ma ei lahku just tihti etendustelt poole pealt. Eelmisel aastal umbes 50nest teatrikülastusest lahkusin poole pealt kolmel korral. 2 neist just nimelt selle lavaka lennu tükkidelt. Ekke Moorilt küll pigem seetõttu, et olin just head versiooni sellest tükist näinud ja ei jaksanud tollel õhtul uuesti vaadata ja kuigi lavastuslik pool mõjus seal värske ja huvitavana, olid näitlejad nii rabedad ning neid vaadata oli raske (Saara Nüganen välja arvatud), aga Linnateatriga koos tehtud Salme Kultuuripalees tehtud tükk oli vaatamiseks lausa piin (Kuigi peamiselt just see sisu mõjus nii hõreda ja mõttetuna, aga ka need noored näitlejad mõjusid nii vastuvõetamatud ja toored, jällegi Saara Nügenen välja arvatud). Ootasin kannatamatult vaheaega, et lahkuda.

Seda suurem oli mu üllatus, millise arenguhüppe olid need näitlejatibud teinud nüüdseks, kus koolist äsja lahkutud ja omadel tiibadel vaja lendama hakata. Liisa Saaremäel tegelikult meeldis mulle juba Tõstamaa suveteatris nähtud Pruutide koolis, sellepärast oligi imelik, et ta Veider orkester ja Ekke Moor tükkides ta silma ei paistnud. Sedapuhku tema jõuline Karin Luts, oleks justkui tema enda olemuse vastand, ent oskuseid juba nii palju, et jõuline feminist, mis tänu ka tema vanusele (üliõpilane) ka, mõjust nii ehedalt ja õigena. Ester Kuntu oli minu jaoks avastus. Nii huvitav noor näitlejanna, kelles on annus traagikat ja ilu. Kui neid noori näitlejaid eraldi võtta, siis teda tahaks kõige rohkem kohe uuesti kusagil näha. Christopher Rajaveer mõjus oma häälega - nii kõlav ning justkui helisev. Tema Vabbe oli natuke libe, isegi õige pisut feminiinne, aga väga tugev isiksus. Karmo Nigulas on sellist klassikalist esimängijat, kuid tema Tassa mõjus võibolla kõige vähemate nurkadega ja selles mõttes igavama karakterina kui teiste omad. Võibolla Tassa oligi selline silutum, seda ma ei tea. Karl Laumets Friedebert Tuglasena oli noor ja unelev, tudengimõõtu - täiesti loodud karakter. Ja minu arvates kõige tugevama karakteri lõi Jürgen Gansen. Minu jaoks on ta ka nendest varem nähtud lennu tükkidega võrreldes kõige suurema arengu teinud. Konrad Mägi muidugi on ka ehk mõnevõrra karikatuursem kuju ja selles mõttes ehk ka natuke lihtsam mängida, aga see mis ta teeb, on väga hea.

Ja muidugi Anu Lamp! Tema diktsioon on vaimustavalt hea. Justkui igal ta sõnal on väärtus ja see on fenomenaalse kiirusega läbi mõeldud. Nii selge ja puhas kõne, justkui raiutud sõnad. Selline nauding! Kuigi ta laval on rohkem sümboolsetes rollides (etendus algabki sellega kui ta Ants Laikmaa, eesti kunstiõpiku uhke sabaga aabitsakukena lavale astub)  ja justkui jutustaja ja teejuhi ja õpetajana, on see siiski karakter ja roll. Usun, et sain oma kõnesse ka ühe parooli juurde "Seisan siin jälle rohkem nagu sümbol" :)

Elava muusika mängimiseks (Pariisi kohvikud ja vaudevilled ju rõkkasid klaverimängust) ning ka Rudolf Tobiase rolli oli kaasatud noor pianist Johan Randvere, kes lisaks raamistavale ja toetavale muusikale, mõjus samuti kui veel üks Eesti noor kunstnik Pariisis ja loomulikult andis tausta nii lauludele kui tantsudele.

Lisaks varem mainituile, meeldjäävaid hetki etendusest on hulgi, tahaks eraldi välja tuua ka Liisa Saaremäel Koorti kitsena, see kuidas näitlejad oma tegelaste allkirjad tahvlile kirjutavad, Jürgen Ganseni flamencoriietes tants ning kogu hoovis toimunud etenduse osa, eriti see luuletus ja klaverimäng, maalimiskooli maalijad, napilt enne eestlaste "Pariisivallutust" seal elanud Toulouse-Lautrecile viited, Saaremäel ja Kuntu "naised" :)  Anu Lambi lavastuse toimunud toas välja pandud maalide tutvustus, manifest, Karin Lutsu juhitud feministlike naisüliõpilaste kogunemine, kamaluga viiteid kuulsatele Eesti kunstiteostele, mis etendusse sisse mängitakse. Tekkis huvi selle Pariisis asunud "Eesti kunstike maja" - Mesipuu vastu. Sealtoimunust võiks kunagi ka keegi eraldi näitemängu kirjutada/teha :)

Ja niimoodi kiskusid need noored oma vaatajaid lavastuses toimuvasse, et kui nad seal seda akent avasid, siis olin nii lavastuse sees, et tundsin justkui tõesti sealt Pariisi õhku tuppa voogavat.

Justkui puust ja punaseks tehakse see, et kui Sul on janu ja sisemine tung luua kunsti, siis ja ainult siis on see ainuõige. Siis tulevad head ja suursugused teosed. Ükskõik kui raske see on, Ja tihti just sellised inimesed on sisemiselt kindlad selles, mida nad teevad. Tundub, et ka selle lavastuse tegijatel oli sisemine vajadus ja soov seda teha, sest tõesti hea tuli välja!

Hinnang: 4+ (hariv, kaasakutsuv, põnev, liigutav, hoogne ja nii fantaasiarikas teatrielamus. Tavaliselt on vaja kellegi kõrvaltvaataja pilku, kes lavastaks, aga see tükk tõestab, et siiski saab ka niimoodi kui armastuse ja suure sisemise põlemisega ise teha. Just armastust tegemise vastu ja tahet jagada ja anda, kumas kogu ettevõtmisest läbi. Lisaks jättis selle tüki vaatamine nii positiivne ja mõnus järelmaitse. Etenduse algusest kuna praeguseni, mil sellest õhtust on jäänud vaid mälestus - üks pisike pärl mu elus... Tahaks lapse ka seda vaatama saata, aga kahjuks kõik on välja müüdud. Ise lähen igatahes peatselt sinna tagasi, et kõiki Adamson-Ericu muuseumi kunstiteoseid lähemalt uurida. Eriti seda "Valguse linn" näitust tahaks näha, mis seal praegu väljas on. See oli kuidagi armas, et enne etendust just ütlesin oma teatrikaaslasele, et huvitav kas mõne etendusel olevatest tegelastest pilt ka mängisaalis ripub, siis etenduse käigus Anu Lamp sellele ilusti vastuse andis :) )

Tekst lavastuse kodulehelt (lisandina siit-sealt veel leitud lõike):

ELAGU, MIS PÕLETAB! – SUVEETENDUS VANALINNAS


„Tollal öeldi, ja seda kordasid eriti põhjamaalased: igaühel meist on kaks kodumaad – oma maa ja Prantsusmaa.“ (Friedebert Tuglas)

Karin Luts: "Ära arva, et kunst vajab naisi, mehi - vaid kunst vajab jõurikast ekstaasi! Mina ei taha mõttes maalida, ma tahan maalis mõtelda. Loov naine! Naisüliõpilane kunstikoolis!"

Ado Vabbe: "Aja vaimu kõrgusel seisev kunsti harrastaja ei unele möödunud kultuurides."

Konrad Mägi: "Ainult loomises (töös) seisab inimese suurus (väärtus), väärtus, mis seisma jääb ja veel tuleva põlvedele jutustab, mis sel ajal inimese vaim luua võis. Ainult täius on hea, kas olla täiuses: kelmuses, aususes ehk üksta kõik milles, ehk kui midagi teed, katsu seda tingimata hästi teha."

20. sajandi alguses oli Pariis koht, kuhu soovisid reisida, kus elada ja luua kunstnikud, kirjanikud ning artistid kogu maailmast. Tänaseks Eesti kunstiloo klassikuteks saanud Ants Laikmaa, Ado Vabbe, Konrad Mägi ja teised lasid end Pariisi sädelevast valgusest ning vabameelsest atmosfäärist võluda. Nad mõtisklesid kaasaegsete kunstisuundumuste üle, aga virelesid ka katusekambrites, otsisid sooja ja seltskonda Pariisi kohvikutest. 

Laval on kuus tudengit sel aastal lõpetavast Lavakunstikooli XXVII lennust ja nende õppejõud Anu Lamp. Lavastuseks on inspiratsiooni saadud Kerttu Männiste ja Kadri Asmeri kureeritud näitusest „Valguse linn. Eesti kunstnikud Euroopa suurlinnades“, mis teeb kummarduse 20. sajandi alguse Eesti kunstnike reisi- ja loomingukirele. Muuseumi näitusesaalis põimuvad mängulises koosluses Tartu ja Pariisi kunstielu, lennukad manifestid ning boheemlaslikud supikeetmised, foonil küsimus – millal ja kuidas lõpuks päriselt saadakse kunstnikuks?

Mängivad: Ester Kuntu, Liisa Saaremäel, Christopher Rajaveer, Jürgen Gansen, Karl Laumets, Karmo Nigula (Lavakunstikooli XXVII lend), Anu Lamp (Tallinna Linnateater), Johan Randvere
Kunstnikud Liisa Kivi ja Reet Aus (Tallinna Linnateater)
Muusikaline kujundus Johan Randvere ja Riina Roose (Tallinna Linnateater)

Sildid: ,

4 Comments:

Anonymous Anonüümne said...

Kas lavakate "Uhkus ja eelarve" on sul nähtud? See tuleb korra veel augustis Endlas.

23 juuli, 2016 20:15  
Anonymous Anonüümne said...

Hei hei Danzukas, Eliza Day siin.
Kas Sa Draamateatri "Väljaheitmist" oled juba näinud? Vaatasin, et see puudub Sinu listidest. Ma soovitan! Midagi täiesti teistsugust Draamaka kohta, väga äge lavastus, ja mitmed head rollid

Kirjuta aga edasi! :)

24 juuli, 2016 23:06  
Blogger Danzumees said...

Tänud, Anonüümne! Vaatasin kohe pileteid, aga kahjuks on seal ainult kehvad kohad järel. Tahaks küll näha, aga ma ei saa tükke kaugelt vaadata.

25 juuli, 2016 15:12  
Blogger Danzumees said...

Hei, Hei, Eliza Day :)
Ei ole näinud ja millegipärast tõesti jätsin kõrvale... ei teagi millepärast...
Nüüd võtan oktoobris kavva!

25 juuli, 2016 15:14  

Postita kommentaar

Links to this post:

Looge link

<< Home

  • Telli: http://danzumees.blogspot.com/feeds/posts/default