Nimi:
Asukoht: Raplamaa, Estonia

Blogi lugedes saad aru kes ma olen...

laupäev, juuli 30, 2016

Inimorjusest - W. Somerset Maugham

Maughami peateoseks peetav "Inimorjusest" on noore mehe kujunemislugu ja enda koha ning õnne otsimine siin maailmas. Mitmete autobiograafiliste sugemetega, ent siiski lõppkokkuvõttes väljamõeldud lugu.

Kõik saab alguse sellest kui 9-aastase Philip-i ema sureb ja orvuks jäänud invaliidist poiss peab oma onu ja tädi hoole alla minema. Tema kasuvanemad loodavad, et poiss läheb Oxfordi õppima, aga isepäine noormees tahab minna Saksamaale. Ja nagu mees heaks arvab, nii ta ka teeb, ent kõik ei lähe nii, nagu ta arvab ning enne veel kui kool lõpetatud, tahab ta Londonisse tööle minna ja kooli pooleli jätta.
(Ettevaatust, järgmine lõik on raamatu sisu ja kui ei ole seda raamatut veel lugenud kuid on kindlasti plaanis, siis oleks mõistlik see järgnev lõik vahele jätta).
Mõeldud tehtud. Kuid ka seal kontoritööl ei lähe kõik nii hästi ja elu ei ole meelakkumine... lahenduseks on edasine maailma-uurimine - kunstiõpingud Pariisis. Saades aru, et temast kunagi tippkunstnikku ei saa, on aeg tagasi kodumaale, ehk siis Inglismaale naasta ning õppida arstiks. Seda ta teebki ja armub ühes kohvikus ülepeakaela seal töötavasse Mildredi. Ent kuigi nende vahel algab midagi suhtesarnast, abiellub Mildred hoopis teise mehega. Nende valus armulugu ongi võibolla kogu raamatu ja Philipi elu selgrooks, sest see naine ei kao ta elust kuni raamatu lõpuni välja. Vahepeal armub Philip korraks ka Norah'sse, aga see armumine armastuseks ei arene, vaid pigem sõpruseks. Ja kui Mildred tagasi Philipi ellu saabub, sest too, kellega ta abiellus, ta maha jättis, jätab Philip Norah maha, et Mildrediga olla. Ent kuna Mildred Philipi tegelikult ei armasta, pigem kasutab teda ära, leiab ta peagi armastuse Philipi parima sõbraga ning nad teevad vaesele arstitudengile väga haiget. Ent ka see Mildredi suhe ei jää elama, sest mees on paras playboy ning tegelikult ei tahtnudki Mildredi ja tõsist paarisuhet, vaid lihtsalt natuke mängida. Philip võtab oma suure armastuse veelkord tagasi, ent nüüd, olles nii palju haiget saanud enam Mildredi ei armasta. Kuid ta saab lähedaseks tema lapsega. Mildred üritab Philipile siiski läheneda, ent too ei lase teda enam ligi. Mildred saab nii vihaseks, et hävitab kogu Philipi vara ja lahkub tema elust võttes lapse kaasa ning tehes sellega jälle Philipile haiget. Raamatu lõpus kohtub ta uuesti Mildrediga, siis on naisest saanud prostituut, kes hinge on heitmas tööst tingitud haiguste pärast. Philip, hea südamega, nagu ta on, proovib uuesti ja jälle naist aidata... Samal ajal on Philip saanud sõpradeks ühe perekonnaga. Nad hoolivad temast ja selle pere vanim tütar armub Philipi ära...

Oleksin seda raamatut pidanud lugema siis kui olin 20-aastane või pigem isegi keskkooli ajal. Siis need olulised teemad ja valikute tegemine ning eneseotsimised oleksid olnud mingis mõttes õpetlikud ja silmaringi avardavad. Kuid ka praegu kujunes lugemisest elamus, sest vaatasin teemadele oma praeguse elupagasi pinnalt ja võibolla mõistsin ja nägin asju, mida ma nooremana ei oleks osanud ehk nähagi.

Tegelikult on see raamat mu riiulil olnud juba pikka aega ning kuna üle 700-lehekülje paksus mingis mõttes hirmutas, siis lükkasin selle lugemist pidevalt edasi. Maughami suure fännina siiski oli see pidevalt niiöelda lugemisriiulil ootamas. Mõni aasta tagasi oli raadios mingi noorte- ja lastesaade, kus Külli Teetamm mingit (Mina?)elukat kehastas ja alati oma külalistega juttu vestis. Ühe külalisena käis saates ka Maria Soomets ja tema mainis, et see on ta lemmikraamat. Lisaks on raamat 20.sajandi ingliskeelse kirjanduse TOP100 nimekirjas ning vaikselt olen üritanud teiste lugemist kõrval ka need niiöelda klassikud ära lugeda, sest eriti kunagi nendes pettuma ei pea.

Neid mõtisklus- ja sisearutelu-teemasid pakub raamat kuhjaga. Näiteks see, kuidas elus on ikka kombeks asjadel laabuda. Ükskõik kui raske on, ikka tuled sellest olukorrast välja. Nooremana seda ei mõista ja see paneb jubedalt närvitsema. Mingis mõttes toimib see ka alalhoiuinstinktina ja see on isegi hea. Niimoodi toimub ka ühtlasi areng õiges suunas ja oma koha leidmisel on see oluline. Ka mina olen oma elus hetkel kohas, kus ma tahaksin nii väga oma senise elu jooksul arusaadud asju reaalsuseks rakendada ja ega see lihtne ju ei ole, eriti kui teiste inimeste otsused ning enda vastutus teiste inimeste eest ning nende unistused ja soovid ei lase vabalt seda rada käia. Samas on nii tugevalt tunne, et just selle tee kõndimises peitub rahulolu ja seeläbi ehk ka õnnetunne. Sest eks tööelu on ju nii suur osa päevast ja see mõjutab tervet eluolu ning enda kohta selles maailmas ning on inimese õnne osa.

Samas müts maha Philipi ees, et ta suutis kunstnikuks saamisest loobuda. Kui keegi sulle ütleb, et sinust kunagi ei saa tippkunstnikku, siis on seda (eriti loomeinimesel) raske uskuda. Sest loojanatuuri sisse justkui oleks juba kirjutatud eneseusk. Jah, ta oleks võinud Pariisi jääda ja keskpärase kunstnikuna vaesuses vireleda, ent tegeleda sellega, mis talle meeldib, aga kas sellel on mõtet? Ja ega keegi teine seda peale Philipi loomulikult ei tea, ega saa isegi sellele hinnangut anda. Ta peab seda ise otsustama. Philipi puhul siiski vist see kunstnikuks saamise soov polnud ka niiiii suur. Ka see võib olla tingitud sellest, et ta siiski sisemiselt polnud seda. Võibolla sellepärast ta suutiski kõrvalseisja pilku uskuda ja usaldada. Eks see kõrvalseisja peab ka olema piisava autoriteediga ning sinu jaoks arvamusliider.

Ent muidugi suurim õnne mõjutaja on ju lähedane inimsuhe. Kui nö. "tagala" on tugev, siis saab muudest eluraskustest ka kergelt üle. Alati on muredejagamine ja raskete teemadega maadlemine kahekesi ikka tunduvalt kergem. Ega muidu see sõna poleks kummaline "abikaasa", kui see ei tooks abi kaasa eluteele :) Ja eks selle õige leidmine ja siis ka ära tundmine on ikka väga raske. Nii mitu asja võib viltu minna. Kõige eelduseks on siiski vastastikune austus ja vastastikused tunded. Kui see suur tunne ikka tundub olevat mingitest kohtadest ühepoolne, ega see siis ikka päris õige ei ole. Sest kui on mingigi koht kus niidid on katki või mingigi koht defektiga, siis just nendel raskematel aegadel käriseb kõik katki ning suhe saabki lõpu. Armunu ju siiski ei suuda neid katkisi kohti näha ja liigub ainult enda soovunelmate pimestatud liinil. Nii ka Philip. Lugejana saad algusest peale aru, et asi on mäda. Tahad justkui öelda talle, et kuidas Sa mees ei näe, kuidas sa aru ei saa, et see naine ei ole sinu jaoks. Samas oli nii hea meel kui ta Norah'ga oli, et kui selgus et Philip teda tegelikult ei armasta, siis oli selge, et sellel suhtel tugevat põhja pole. See poleks pika peale neist kumbagi rahuldanud. Ja sama oli ju Philipi ja Mildredi vaheline suhe. Philip tegi kõik omalt poolt, ent kui teine Sind ei armasta, siis lihtsalt pole midagi teha. Kõik õigem, nii valus kui see ka pole, on siiski suhe lõpetada võimalikult kiiresti ja avada end tõelisele ja vastastikkusele armastusele. Ainult see on ainuõige ning ainult see peab ajale vastu.

Hinnang: 5- (Kui oleksin seda raamatut lugenud 25 aastat tagasi, oleks mu hinnang ilmselt olnud 5+. Ühest küljest justkui elulugu, mis filmilikult jookseb lugedes silme ees. Maugham on igatahes minu kirjanik. Ta inimsuhete ja -psühholoogia näitamine on terav ning õpetlik. Maughami mehed on justkui natuke ullikesed või igatahes on nad "maailma-avastajad" ja "keegi, kellele peab õpetama elukunsti". Ja kuigi seekord oli see "õpetaja", ehk naine "paha", siis minu esmane kokkupuude Maughamiga - suurepärane telelavastus "Truu naine", Kersti Kreismanni ja Aarne Ükskülaga peaosades, oli naine just nimelt naine tark ja kaval. Ja isegi kui kõik raamatus on tuttav, leiab ikka enda jaoks mõttepoegi, mida kõrva taha panna või mille kallal närida või miks ka mitte teistega arutada. Samas pakuvad mitmed mõtted ja teemad äratundmis- ja ka märkamise ja arusaamise rahuldust.)

Sildid:

0 Comments:

Postita kommentaar

Links to this post:

Looge link

<< Home

  • Telli: http://danzumees.blogspot.com/feeds/posts/default