Nimi:
Asukoht: Raplamaa, Estonia

Blogi lugedes saad aru kes ma olen...

esmaspäev, august 01, 2016

Aleksei Karenin - R.A.A.A.M


Kes siis ei teaks Tolstoi maailmaklassikaks kirjutatud lugu õnnetust Anna Kareninast, kes petab oma meest ja lõpetab elupäevad rongi rataste all. Isegi kui raamatut ennast pole veel lugenud (nagu mina), siis on sellest filmi ja teatriversioone varemgi tehtud/nähtud mitmeid ja mitmeid. Ka mina olen näiteks näinud vähemalt kahte filmi ja täpselt 10 aastat tagasi ka unustamatut (käesoleva sajandi kindlasti üks TOP20 lavastusi) Ugala "Anna Karenina"-t (loe siit: http://danzumees.blogspot.com.ee/2006/11/anna-karenina.html). Viimases mängisid armastajatepaar Anna ja vürst Vronskit Triinu Meriste ja Priit Võigemast ning Anna abikaasat ei keegi muu kui seekordne peaosaline - Aivar Tommingas. Lisamata ei saa jätta, et toona oli ta Alekseina pisut "vanemaks tehtud", seekord täiesti oma õiges vanuses. Imeline see Eesti teatrilugu :)

Vassili Sigarev on seekordse dramatiseeringu kirjutanud põnevalt, hoopis petetud mehe seisukohast. Alates sellest kuidas "kurjad keeled" Alekseile räägivad tema abikaasa kahtlasest tähelepanust teisele mehele, lõpetades traagilise finaaliga. Selline huvitav lähtekoht andis kindlasti nii palju põnevaid võimalusi, et kõiki neid ei olnudki võimalik ühte lavastusse mahutada ja seega keskendub lugu puhtalt ühe mehe mentaalse lagunemine näitamisele.

Lavastaja, peategelase nimekaim, Aleksei Pesegov on teksti hästi läbi tunnetanud ning toob tegelased mitmes stseenis publikule hästi lähedale (peaaegu esimese rea vastu) ja sellega isegi kavalalt manipuleerib natuke vaatajat. Nimelt Aleksei on sedasi justkui üks rahva seast, nö. üks publikuga. Muidu mitmeski mõttes ebameeldiv tegelane, on tema siiski justkui oma ja lavasügavuses Anna paha, sest ta on kaugem ja võõram. Seda ehmatavam on kui Aleksei oma lapsega nii ebameeldivalt käitub. Aga seda on juskui lihtsam närvivapustuse kaele veeretada ja talle andeks anda. Ta on ju "üks meie seast". Kuigi kui ta hiljem teatab, et ta oma last ei armasta, siis juba andeks anda ei saa. Ja seda valusam see tundub. Üks omadest on pettur...

Aivar Tommingase Aleksei on üdini kurb. Närviline, haiget saanud mees. Tuleb tunnistada, et lugu Aleksei lähtekohast on mehelikult rafineeritum, vähemate emotsioonidega, vähema dramaatilise pingega. Sest mehed on ju emotsioonitumad või õigemini nende tunded on rohkem sees kui väljaspool, erinevalt naistest (julmalt üldistades muidugi). Alles tõelises agoonias tuleb kõik välja pinnale. Ja seda on meisterlikult ka lavastaja suutnud välja tuua. Peenelt meisterlik ja paneb mõtlema, kas see oli lihtsalt olukorra tulem või tõesti nii psühholoogiliselt filigraanselt välja lavastatud.

Elina Purde Anna on tuulepea. Tegutseb ja toimetab justkui taustal ning isegi kui ta räägib, siis mitu korda lavasügavuse suunas, niiet kolmandasse ritta kõik ta sõnad selgelt ei kostnud. Ei teagi kas taotluslik või näitleja eripära. Võibolla polnud ka nii oluline, mida ta räägib, tema oli ju petja, tema oli ju haigettegija. Ta oli väärt on haiguseid ja valu. Tema tundemaailma me seekord ju laval ei näe. Me ei tea, miks ta Alekseid petab, miks ta Vronskisse armub, mis seal teises suhtes toimub. See on kauge kaja ja seega pole see oluline muus mõtte kui selles kõige suuremas - ta petab oma meest, kellel on nüüd valus ja kes ei tea, kuidas sellest olukorrast võitjana välja tulla.

Terje Pennie karakter, kes Alekseile kogu petmise suhtes silmad avab teeb meisterliku rolli. Ma kaldun arvama, et see on temalt siiani parim roll, mida ma üldse kunagi näinud olen ja ta on siiani meeldinud eranditult kõikides rollides. Taustaks peaksin veel ütlema, et olen tema pärast varem ka üldse mõnda etendust vaatamas käinud - nii palju meeldib ta mulle. Ja seekord meeldis ta kohe eriti. Selline tugev naine, kes on Alekseile silma peale visanud ning vaikselt talle külje alla poeb.

Tema mäng, ehk loodud karakter eelkõige, viis mind ka nende mõtete juurde, mida mulle selle etendusega seoses kõige rohkem mõelda meeldib. Õigemini justkui sõnastas selle mõtte, mida olen ju juba varemgi täheldanud või tunnetanud. Paarisuhtes, nagu ka mujal elus kaks kõva kivi head jahu ei jahvata. Samuti ei tee seda ka kaks nõrka kivi. Peab olema hea tasakaal. Ja üks nõrk pool vajab kindlasti ühte tugevat enda kõrvale. Samas kui tugeval on vaja õitsemiseks ehk õnneks kedagi nõrka kelle üle valitseda. Seda muidugi psühholoogiliselt kavalalt mõista andes, et teine poole on tugevam või vähemalt võrdne. Aleksei ja Anna olid mõlemad nõrgad. Just nimelt vürstinna Lidia Ivanovna, "tugev" naine, oleks olnud hea ning vastupidavama suhte tekkimise mõistes õige ja sobilikum kaaslane Alekseile. Ent südant ju sundida ei saa. Kui armastad kedagi, siis armastad, olenemata sellest kui tugev või nõrk või üldse millise psühholoogilise pagasiga too teine inimene on, sa armastad ja ei või sellele midagi parata. Muidugi tugev vastastikune armastus ületab ka kõik raskused ja tõkked. Ent selles asi ongi, et nagu elu näitab, siis 24/7 ja 70 aastat järjest sellist kõigele vastupidavat tugevat armastus ei eksisteeri. Ja vastupidi . end kedagi armastama sundida samuti ei saa.

Jekaterina Novosjolovat ja tema karakterit on laval vähe. Kuigi tema venekeelset tausta oleks võinud autentse atmosfääri mõttes rohkemgi olla. Huvitav, et on kasutatud ka just vürstinna Betsyt. Minule isiklikult on palju huvitavam ja armsam ning meeldejäävam tegelane algmaterjalist vürstinna Kitty (viidatud filmiversioonis mängis teda hetkel üks mu lemmikuid Rootsi näitlejaid Alicia Vikander ja Ugala teatriversioonis Maria Soomets). Aga no ju igaühele oma. Samuti jäi väga marginaalseks Roland Laos ehk tema vürst Vronski ning samuti Raimo Passi, kes täitis kõikvõimalikke ametimehi - Jurist, Ennustaja ja Doktor, kuigi viimane neist meeldis eriti. Suur roll on mängida ka Anna ja Aleksei pojal Serjožal. Keda hämmastavalt hästi kehastab Karl-Sebastian Võhma. "Hämmastavalt" selles mõttes, et tal on päris palju teksti ning üldsegi mitte eesti lapsnäitlejate tavapärase deklameerimishäälega esitatud, vaid nagu näitleja näitlejate seas :)

Kunstilises mõttes andis ju juba esituskoht, ehk Tapa Raudteejaam õiged ohjad kätte. Juba see, et Anna Karenina elu või õigemini surm on seotud raudteega ning see pidev tegelaste linna ja maa vahel liiklemine. Ehtne rongiheli, mis kostub taustaks, raudtee läheduse hõng, annab kõik lavastuse tervikule juurde. Kuid ka muidu, see lagunev ja mahajäetud jaamahoone justkui peegeldaks seda lagunevat ja mahajäetud inimhinge, kelle piinadele me laval kaasa elame. Võimenduseks polnudki rohkem vaja kui ajastukohased kostüümid ning suuremas osas hämar valgus, mis omakorda võimendas antud teema ja inimsuhte intiimsust.

Hinnang: 4 (tugev lavastus, tugev ansambel, tugev kunstiline tervik - tekib küsimus, et miks siis mitte 5 tärni. Nagu juba mainisin, siis emotsionaalselt on originaalne lähenemine nii palju emotsionaalsem ja tugevam, et ilmselt vaid võrdluses sellega kraabin selle ühe tärni maha. Otseselt lavastusele ei oska mitte kui midagi ette heita. Korra tundus imelik, kuidas Aleksei oma lapsele kallale läks. See polnud justkui usutav, aga selline olukord ei saagi kuidagi normaalne olla. Ja inimesed muutuvadki sellises seisundis imelikeks ja ettearvamatuteks. Samuti oleks ehk soovinud õige pisut rohkem seda Anna poolt sisse  või siis rohkem väljamängimist Lidia ja Aleksei duetti. Võibolla oleks värvikamaks muutnud asja rohkem kõrvaltegelasi. Samas see oleks jällegi kaotanud intiimsuse ja see oli oluline ning väga õnnestunud. Seega ma ei oskagi enamat välja tuua. Mõnikord mõjutab hinnangu tegemisele kaasa ka see, et lugu on tuttav ning antud juhul jooksid mul vahepeal oma mõtted ja lahendused sisse, mida oleks tahtnud, et oleks kasutatud. Samas annan aru, et kõik need oleksid, oleksid võinud mõjuda ka tervikule hoopis negatiivselt ning seega olen täiesti rahul sellega, mida mulle pakuti. Antud juhul tõesti teist vaatenurka, mitte nagu Ugala "Kõrboja perenaise puhul, kus lugu eriti "Kõrboja peremehest" ei erinenudki. Kuigi ka see oli hea tükk. Huvitav suvi, kus neid tuttava loomingu "teise vaatenurga" või edasiarendusi nii palju on kokku juhtunud - ees on ju veel Tõstamaal Karlsonson ning lisaks Kõrbojale, sai Vargamäel nähtud ka Saunanaise Tõe ja õiguse ümberjutustus.)

---------

Tekst lavastuse kodulehelt (fotod on EPLst ja Sirbist):

Ilmselt ei kahtle ükski eestlane, et Lev Tolstoi „Anna Karenina” lugu sobib Tapa vanas raudteejaamas mängimiseks nagu rusikas silmaauku. Vene klassiku romaanis on raudteel ju tähtis osa. See andis ja annab mastaabi ja liikumisvõimaluse, peatades samas mõtted ja aja...
Siberi lavastaja Aleksei Pessegov (1953), kes on Vene suurema teatriauhinna Kuldne mask üks tänavusi nominente, tuleb suvel Tapale ja räägib seal publikule koos Eesti näitlejatega loo, kus näitab, mida tunneb Anna mees Aleksei Karenin. 
„Kirg on purustav? Armastus loov? Või siis kirg on alati purustav ‒ armastus alati loov?” on Aleksei Pessegov ise oma eesootavat lavastust tutvustades napp. Kirg ja armastus, elu ja surm edasi-tagasi sõeluvate rongide vahel... Millised on peatused inimeste peades?
Lavastuse teksti, dramatiseeringu kirjutas samuti siberlane, Vassili Sigarev (1977). Näidendit mängitakse praegu üsna suure eduga nii Venemaal kui mujal maailmas.
Lavastaja Aleksei Pesegov
Kunstnik Svetlana Pesegova
Peaosas Aivar Tommingas (Vanemuine)
Mängivad Elina Purde, Raimo Pass (Draamateater), Roland Laos, Jekaterina Novosjolova, Terje Pennie jt.
Esietendus 8. juulil kell 19.30 Tapa Raudteejaamas
Etenduse pikkus koos vaheajaga on 2.20. 

Sildid: ,

2 Comments:

Anonymous Maris said...

Enne seda etendust on mittesoovitav raamatut lugeda :). Mina hakkasin lugema ja esimene vaatus oli minu jaoks "täiesti vale". Olen ka sama meelt, et Terje Pennie mängis väga hästi, kui mitte öelda, et tema roll oli etenduse parim. Anna osa puhul jäigi õhku küsimärk, et mis see nüüd oli? Kas mäng või lihtsalt tekstiandmine? V-o oleks võinud seda osa hoopis mängida Jekaterina Novosjolova? ..aga raamatu võiks siiski läbi lugeda, sest enamik eestlasi teab sellest vaid seda, et Anna jäi Tartu rongi alla ...

11 august, 2016 09:01  
Blogger Danzumees said...

Ohoh, kas ta tõesti jäi "Tartu rongi" alla? :)
Raamatut tahaks kindlasti lugeda, aga kunagi tulevikus... sest temalt on raamatuid, mille lood pole veel pähe kulunud ja sellepärast tunduvad huvitavamad.
Mind jäi häirima üks dramatiseeringu osa - see kui lapsele aetakse jama tema ema surma kohta. See oli kuidagi kohmakas ja muutis terviku segaseks. Raaatut lugedes saab ilmselt teada, kas see oli nüüd puhas dramatiseeringu jaoks välja mõeldud osa või on see kuidagi raamatus sees ja seega õigustatud.

13 august, 2016 00:40  

Postita kommentaar

Links to this post:

Looge link

<< Home

  • Telli: http://danzumees.blogspot.com/feeds/posts/default