Eelmine nädal oli suusavaheaeg lastel ja kuna terve nädal läks kiiresti ilma mingi spordita, siis mõtlesin, et pean nad vähemalt viima välja jalutama. Ja kuna juba pikemat aega on mind metroos kummitanud Fjärilshuset -i(http://www.fjarilshuset.se/), ehk Stockholmi liblikatemaja reklaamid, siis mõtelsin, et viingi neid keset vihmast Stockholmi kevade algust, kogema eksootilist troopika-ilma Solnas asuvasse Hagaparki.
Tegemist on pargiga, kus ilusa ilmaga oleks ka muidu tore jalutada ja ümbrust nautida. Kuna aga meil oli külm ja ilm sombune, siis läksime otse liblikate juurde. Näitus koosnes mitmest "hallist". Esimeses olid lihtsalt taimed ja seal oli ka üpris jahe. Teises olid vapustavad suured ning värvilised troopilised kalad. Inimesed muidugi said neid käppida ja solberdada vees kätega. Kalad ujusid ise inimeste juurde, lootuses, et saavad süüa. Suud pidevalt ammuli, tõstsid nad kogu aeg päid veest välja.Kristin muidugi ehmatas paar korda korralikult, kui kala tuli suure hooga tema sõrmi näksama. Kuid sama hirmul olid ka P. ja S. Lisaks kaladele olid selles toas ka papagoid. Valged kakaduud ja Aafrika hallpapagoid, ehk jakod. Valged istusid kohe inismeste lähedal ning üks laskis ennast sügada tiibada alt. Lisaks olid seal igasugused koledad putukad ja sinised ning kollased konnad. Siin seal lendas ka mõni pisike liblikas.
Kuid alles kolmandas saalis oli tegelik liblikate kodu. Suured laperdavate tiibadega liblikad heljusid läbi inimeste. Mõned väiksemad ja mustad punaste triipudega liblikad olid õite vahel. Elus liblikate lisaks oli kavalalt topitud ilusaid harali tiibadega surnud liblikaid siia-sinna, kes nö "eest ära ei lennanud". Siin sellel fotol on siiski ehtne elus liblikas. suurem kui minu rusikas. Enne ära minekut sattusime, ka mingisse "Aasia tuppa", kus olid paar sisalikku ja veel troopilisi ilusaid suuri kalu. Ja muidugi harukordseid taimi.
Tore koht, see Fjärilshuset. Umbes poolteist tundi saab kulutatud täiesti märkamatult liblikaid uurides ja kalu paitades. Lisaks on seal ka pood ja kohvik. Poest muidugi tahtis P. uut kummisisalikku, kuid millegipärast minu pakutud kunstliblikate peale ei jooksnud keegi tormi. Sinna lähme kindlasti suvel veel tagasi!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar