Osades: Kersti Kreismann, Martin Veinmann, Pille Lukin, Tõnu Tepandi
Ingmar Bergman -i meistriteos. Valuline lugu abielupaarist. Kes muud kui Kersti ja Martin, mõlemad küpsed näitlejad sellistes rollides Draamateatri väikses saalis. Eriti muidugi Kersti Kreismann on kui loodud sellesse rolli. Selle tüki puhul on tegelikult tekst nii tugev, et paljalt see lubab sellist taset, et paremaks panna on juba üpris võimatu. See on just see kammerlik stiil, ehk neli näitlejat + väike saal, mis minule isiklikult kõige rohkem korda läheb.
Osades: Anti Reinthal, Margus Prangel, Merle Palmiste
Viinistu tükk, kustnikest ja kunstist. Omamoodi sobivaks jätkuks Külmetavale kunstnikule ja Põrgu wärgile...mis on sellest tabelis alles tulemas. Kuigi neil kahel on Syrrealistidest erinev näitekirjanik. Reinthal on lausa vapustav leid! Tema mängu nautisin ma kõige enam, kuigi tegemist oli kahtlemata ansamblitööga. Prangeli ja Palmiste duett oli samuti üks parimaid lõigukesi, mis meelde on jäänud, Palmiste oli suurepärane Hitler. Kuid tegelikult oligi tegemist sellise kunstilise virrvarriga, nagu Dali maal või kergelt nihkes nagu Picasso. Naljakas, mõjuv, huvitav, eriline.
Osades: Katariina Lauk, Marika Vaarik
Katri Kaasik Aaslav Tepandi Erna Villmeri uurimised on tootnud sellise nauditava tüki, kus laval vanad Eesti teatritegelased. Kuid minu jaoks raamisid kaks "kurba" kuju selle etenduse. Katariina Lauk, kes esitas Erna Villmer -it ja Marika Vaarik, teatriteadlase Katrin Kask -i rollides. See, et see elulugu jäi lõpetamata, see oli nagu täpp i peal. Ja see kirjavehtuse Lauk-Tepandi tegelaste vahel. See meenutas mulle kunagist etendust kus Heino Mandri ja Meeli Sööt mängisid Koidulat ja Kreuzwaldi. Selline nostalgia. Selline saavutus teatritegijatelt. Vapustav, et selliseid tundeid suudab äratada teatrietendus. Ja nii romantiline õhustik ja ilus kunstnikutöö. Väga meeldis ka Katrin Saukas-e Aino Kallas oma Soome aktsendiga.
Osades: Arne Soro, Kadri Lepp, Hilje Murel, Tanel Ingi
Priit Võigemast -i esimene lavastus läks otse kümnesse. See raputas, jahmatas ja andis näitlejatele mahlakat teksti. Muidugi saime jälle osaleda ka ise tükis, sest Soro tõmbas meid tükki kaasa. Meil on nagu mingi magnet...ehk laksust meenuvad Cabaret, Adolf, Eksituste komöödia ja see Terrorism, kus mind või K.-d on tükki kaasa haaratud. Aga Terrorismi näol oli tegemist selliste lõigukeste, ehk misanstseenide jadaga. Kõik väiksed lookesed olid head, eranditult!
Osades: Mait Malmsten, Andrus Vaarik, Andero Ermal, Margus Tabor, Imre Saarna, Raivo Rüütel
Šokeeriv, homo-teemaline, natsi- ja juuditeemaline. Lavastajaks vapustavalt heas vormis Georg Malvius. Erinevad vaatused olid eri asukohtades ning see andis sellist lisadünaamikat. Eriti mõjuv oli lõpp, see kivide tassimine - Malmsten ja Vaarik - Näitlejameisterlikkuse tipp. Valu ja vaimustus on siiani meeles, kui oleks just Sakala tänava saalist tulnud.
Osades: Tambet Tuisk, Rein Oja, Sergo Vares, Andres Mähar
Lemmik-näitekirjaniku järjekordne uskumatult hea tekstiga tükk. Täielik meie aja Bergman. Kuigi jah, teemakäsitlused on ju täiesti erinevad, siis see tundub, nagu näitekirjanduses on täiesti uus tase tänu McDonagh-ile. NO99 lavastus on samuti väga õnnestunud ja väga huvitavate lahendustega. Kuid kõige rohkem jäid mulle meelde need vapustavad lühilood. Seal oli ainest igaühest neist suurepärasele teemaarendusele iseseisvateks teatrilavastusteks või kasvõi romaanideks. Mul pole ülistuseks küllalt sõnu!
Osades: Indrek Taalmaa
See on Taalmaa meistriklass. Täiesti vapustav ja erakordne etendus. Uskumatu, dramaturgia ja kes on selle Pip Uptoni tüki eestindanud (Õunapuu), see on ka ise geenius. Sest teine vaatus oli ju nagu eesti värk!!! Minul õnnestus olla Juulius, selles lavastuses. Õigemini Taalmaa see tähendab Adolf viipas, viitas ja tervitas mind mitmel korral tüki jooksul. Harukordselt huvitav ja terav tekst. See, et kaks vaatust oli niimoodi jagatud. Oi seda peab uuesti minema vaatama!!! Olen kuulnud, et see nüüd koos Taalmaa endaga on Pärnu Endlas.
Osades: Maria Soomets, Peeter Tammearu
Tšehhovi teemasid edasi arendatud kahe erineva looga tükis oli vene aadlikku hinge. Soomets ja Tammearu olid mõlemad vapustavad ja oi kui nauditav duett. Vanalinna muusikamaja oli ideealseks etendamise kohaks, mis andis mõnevõrra seda õiget hõngu, nagu Onu Vanjalegi see mõis. Ma lausa kardan Kreismanni/Veinmanni versiooni nüüd vaadata, sest Ugala oma oli niiiiii hea!
Osades: Herta Elviste, Liina Tennossaar, Indrek Taalmaa
Juba mainitud McDonagh-i teine meistriteos, mis tegelikult oli vist tema esimene näidend on veelgi intiimsem, kui Padjamees. Ja seetõttu ehk veelgi šokeerivam ja valusam. Palju annab veel lisaks vapustav duett Elviste ja Tennossaar -e näol. Usun, et see jääbki Liina kõige paremaks tükiks läbi aegade. Elviste puhul on mul raske hinnata, sest tema varasemaid töid ma pole eriti näinud. Kuid selliste rollide üle võib tõsiselt uhkust tunda ning ma väga loodan, et ka teised teatrid kunagi seda etendaks. See on ajatu ja šokeeriv kõikidele põlvkondadele. Üllatavaid pöördeid pakkuv maiuspala hea faabula austajatele.
Osades: Elle Kull, Kersti Kreismann, Tõnu Oja, Martin Veinmann
Bergmanlik kammerdraama inimsuhetest ja abielurikkumisest. Elle Kull -i vaadates hakkas mul nii kahju sellest egelaskujust, et ma oleksin justkui ise selles tükis osaline. See tükk on veel mängukavas, kellel vähegi võimalust tasuks kindlasti minna vaatama. Kui ma ei eksi võitis näidend ka Pulitzeri ja mitmeid muid auhindu. Lahkuminek on alati valus vähemalt sellele, kes maha jäetakse. See on kuidagi nii eluline ja hästi kirjutatud, et usun, et ehk mõjuks see nii mõnelegi "abielurikumist" planeerivale inimesele kui löök rusikaga vastu vahtimist.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar