Režissör: Danny BoyleStsenaarium: Simon Beaufoy
Baseerub Vikas Swarup-i raamatul "Q & A", eesti keeles ilmunud nimega "Miljardimäng".
Peaosades: Dev Patel, Freida Pinto
Loo lähtekoht: Vaene, harimata noormees Jamal saab India "Kes tahab saada miljonäriks" telemängu võistlejaks. Ta arreteeritakse petmiskahtlustega. Film jutustabki väikeste lugudega, kuidas Jamal kõikidele küsimustele oma elust vastused leidis.
Romantilise seiklusfilm-muinasjutu tegevus toimub Indias. Seega mingil määral õhkub temast "Indiat" ja see on muidugi hea. Kuid loo ebatõenäosus ning kehvakesed näitlejad ei anna filmil tõusta üle keskmise taseme, kuigi tehniliselt on huvitavaid kohti ning kohati ka sisu on dramaatiline. Kuid lõppude lõpuks ei ära piisavalt emotsioone, et seda Oscareid jagava Ameerika Filmiakadeemi kombel aasta "tippfilmide" sekka arvata.
Paratamatult tekkis võrdlusmoment raamatuga. Ühel poolt oli raamat parem kui film, teisalt taas mitte. Nimelt raamatus on neid "pisikesi lugusid" palju rohkem. Filmis on mõned väga olulised, huvitavad ja dramaatilised lood välja jäetud. Esimesena meenuvad lugu Austraalia saadikuga, kelle juures Jamal töötab ning on ainus "aus" töötaja. Kusjuures austraallasel on terve maja kaameraid täis topitud ning teenijad ei taipa, kuidas küll peremees teab, kui keegi midagi varastab. Filmist on välja jäetud pedofiilist kirikuõpetaja lugu. Ning kogu gay-teema. Ehk see kuulus ja hea India näitleja, keda poisid pisikestena fännivad, kuid kes hiljem osustub gay-meheks. Raamatu kasuks räägib ka dramaatilisus, detailsus ja see, et raamatus need "vastuselood" ei olnud kronoloogilises järjekorras. See on ju filmi puhul veel eriti ebatõenäoline, et kõik need Jamali elu seosed vastustega järjestikkuse tegevuse järgi paljastuvad. Kui sellele mõelda, siis on see ju täiesti jabur (ok...tegemist on ju muinasjutuga:))!
Filmi stsenaariumi kasuks räägivad aga kaks fakti tugevalt. Nimelt, et tegevuse sisse oli toodud tütarlaps - Latika. Teda raamatus (igatahes olulise tegelasena) polnud. Seega jäi ära see suur kättemaksu teema, mis raamatu põhipoint oli ja minu meelest üsna tobe. Lisaks raamatu lõpp keeras üldse nii tobedaks ja üle mõistuse, et filmi romantiline lõpp oli palju parem ning armsam, mis siis sest, et nii hollywoodilik. See oligi ju ikkagi "muinasjutt".
Nagu mainitud oli tehniliselt film väga huvitav. Eriti kaameratöö! Aga lisaks oli filmil väga lahe ja omapärane (loomulikult indialik) muusika. Lauludest torkas kõrva MIA eelmise aasta suur hit "Paper planes", millest oli filmi jaoks hea mix tehtud. Muidugi montaaž oli ka vinge.
Tegelikult meeldis mulle filmi esimene pool palju rohkem, kui seal seiklesid need pisikesed poisid. Nad oli nii vahvad ja ehedad - palju paremad näitlejad kui nende täiskasvanud kolleegid, kes samu inimesi hiljem mängisid. Eriti see pisike Jamal! Kõige kurvaks ja jahmatavamaks "looks" kujuneb nii filmis kui ka raamatus lugu sellest, kuidas kohalik tänavalaste"omanik" lapsi meelega sandistab, et nood siis rohkem kaastunnet tänaval kerjates ärataksid. See vägisi pimedaks tegemine...see oli ikka karm küll! Aga eks see vaesus seal maal ole igas mõttes karm. Ja film näitab seda küll...kuigi natuke ikka romantiseeritud võtmes.
Hinnang: 3+ (Tasub vaadata küll. Kuigi ega seal midagi erilist kaasamõtlemist pole ning kauaks meelde ka ei jää. Draamaseiklus - Hollywoodi Bollywood. Ilusate värvidega, aga kuidagi väheste emotsioonidega....või õigem oleks vist öelda,emotsioonid olid indialikult ülepaisutatud...või ma ei tea kas see on ka õiglaselt öeldud. Ühesõnaga mind jättis külmaks lõppkokkuvõttes. Ei saa ma nende ameeriklaste maitsest päriselt aru. Samas natuke omapärane oli ta ikkagi ja selles mõttes mitte mõttetu üllitis. Usun, et väga paljudele võib see ka väga meeldida. Vähemalt nii ma olen kuulnud.)
Trailer:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar