Käisin kunagi Piret Rauaga samas koolis. Kuigi ma temaga otseselt kokku ei puutunud, sest ta oli paar aastat minust vanemas klassis. Kuid ma millegipärast mäletan teda...võibolla sellepärast, et ta sai hästi läbi meie klassist ühe tüdrukuga, nad tundsid teineteist ka kooliväliselt (mõlemad kirjanike tütred). Aga võibolla hoopis sellepärast, et ikka ju teati, et tema isa on Eno Raud. Ja eks ta vanem vend Mihkel oli ju ka koolis teada-tuntud :)Tänaseks on meil riiulis päris mitu tema kirjutatud raamatut, kuid erilise tähelepanu osaliseks on saanud hoopis tema "vihmausside" lugu "Emade õhtujutte" raamatust. K toob viimasel ajal tihti seda näiteks, et kui hea võib olla Eesti lastekirjandus! Lisaks tema vaimukas ning täiesti omapärane kunstniku-stiil! Selle austajad olime vist juba isegi enne tema kirjutistega tutvumist.
Käesoleva raamatu lugemiseks kulus meil P-iga 3 õhtut... umbes tund igal õhtul. Ja kuna P-ile meeldis see väga, siis ta ühelgi õhtul ei öelnud, et "loeme homme edasi"... muidu ta vahest, kui ei viitsi kuulata, siis ikka katkestab mind nende sõnadega :) Otse vastupidi - täpselt nagu eelmise raamatuga (Despereaux), nii ka sellega - poiss muudkui korrutas: "Oi kui põnev"!
Lugu jutustab, täpselt nagu raamatupealkiri ütlebki - Printsessist ja härra Kerest. Härra Kere ongi tegelikult "härra", kuigi kaanepildi järgi võiks arvata midagi muud :) Lisaks on härra Kere - Kuninga kapist pärit olev luukere. Jah, just see "saladusega luukere". Ja tegelikult terve raamatu vältel hoiabki pinget hästi üleval, et mis "saladus" see siis on, mida kuningas varjab. Saladus aga läheb kaduma ning seda otsides satuvad printsess ja Kere igasugustesse huvitavatesse seiklustesse, kus muuhulgas peavad nad maskeeruma näiteks mardisantideks, põgenema koer Muki eest, kes Luukeret kondi pähe maiuseks peab ning kõige selle käigus leivad nad laheda jälgi-ajava looma, nimelt kalaluu Kerberose. Ehk põnevust ja vahvaid seikluseid kui palju!
Naljakas, aga see salapärane mees - Sokrates, kes on kuninga saladuse tausta lahtiseletamisel suureks abiliseks, see on kahtlaselt sarnane Piret Raua vanema venna Rein Rauaga (lisaks joonistatud pildile veel see viide filosoofile) :) Huvitav kas see on taotluslik? No see lihtsalt peab olema :) Tegelikult on kogu lugu väga mõnusalt originaalne ning mitmeid huvitavaid terakesi on sinna teksti sisse peidetud, millest lapsega teksti lugemise kõrvale vestelda.
Hinnang: 3+ (P hindaks seda kindlasti palju kõrgemalt, ta elas vahepeal nii sisse et ei suutnud kohapeal rahulikult kuulata, vaid muudkui ronis mööda diivani seljatuge ning justkui elas seiklustele kaasa. Minule jäid mõned küsimused õhku natuke häirima, kuna ma ei saanud aru, kas tegemist on naljaga millest ma aru ei saa või lihtsalt kirjaniku otsusega tõde väänata. Näitena võiks tuua selle jäätise tervislikkuse jutu - ma ei saanud aru, miks seda sinna vaja oli. Lisaks täiskasvanud inimesele see lugu pakub küll selle hea idee üle võimaluse muheleda ning samuti huvi, et mis see saladus siis lõppude lõpuks on. Kuid tegelikult sellist Lindgrenlikku soojust või nalju, mis ka mind oleks naerma ajanud, neid nagu polnud...ja ma ei oska muult tasandilt täiskasvanuna ka enda jaoks seda raamatut hinnata. Kuid ega ma ju polegi sihtrühm, sellepärast see ei loe, mida mina sellest raamatust arvan. Kokkuvõttes ju meeldis nii minule kui pojale ja igal juhul on Piret küll meie pere üks neid praeguse hetke Eesti lemmik-lastekirjanikke!)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar