Režissör: Lukas MoodyssonStsenaarium: Lukas Moodysson
Loo lähtekoht: Ameerika abielupaar nii ema kui isa teevad kõvasti karjääri. Ema on kirurg ning isa arvutimängudelehe looja. Neil on 7-aastane tütar, kelle jaoks vanematel eriti aega ei jagu. Lapse eest on palgatud hoolitsema Filipiinidelt pärit naisterahvas. Filipiinlasel on aga endal lapsed Filipiinidel, kes teda koju ootavad. Pereisa peab lendama Taimaale, miljoneid väärt olevat lepingut allkirjastama. Kirurg peab öösiti tööl olema ning päeval magama. Ta peab päästma ühe poisi, keda poisi enda ema on pussitanud. Kõige selle pöörises kiindub loomulikult väike tüdruk oma hoidjatädisse väga väga.
Tegemist on minu esimese 2009.aastal valminud filmi nägemisega ning tänavuaastase Berliini Filmifestivali ametliku võistlusprogrammi ühe filmiga. Minu meelest üpris tüüpiline "festivalifilm", sellise kergelt masendava sisuga. Midagi uut sellest filmist nagu ei leia. Ehk selline globaliseerumine ning sidusniitide risti rästi kulgemine ning kuidas ühe inimesega juhtuv asi võib mõjutada mitmeid teisi inimesi. Kuid film on minu meelest peamiselt ikka üksindusest ning inimeste valikutest ja vastutusest. Ja seda kõike kõrvalt vaadates võib ehk oma elu üle mõtiskleda. Näiteks kallistasin ma oma kõiki lapsi kohe kui neid pärast selle filmi nägemist nägin. Ma muidugi kallistan neid muidu ka võimalikult tihti, kuid see film võib ka mõne inimese silmad avada. Samas kaldun arvama, et sellised inimesed, kes endale ise ei teadvusta selliseid asju nagu lapse vajadus vanemate järele ning seda kui oluline on "olla olemas" oma armsamate jaoks ning austada ja hinnata neid, ega need ei oska selle filmi vaatamisest saadava infoga ka peale midagi hakata. Mul oli sellest pisikesest tüdrukust nii kahju...ja kui tore ning maailma avastada sooviv ning targa mõtlemisega ta on... Ja emast on ka kahju. See kuidas ta ei oska oma lapse jaoks "ema" olla. Ometigi seda endale teadvustades ja muretesedes "teiste laste" elude pärast. Selles suhtes on filmi viimased sõnad kuidagi nagu "elu läheb ikka samamoodi edasi"...ja meie nagu ikka pöörleme kui orbiidil. Midagi tegelikult ette võtmata, et enda ja ammugi teiste inimeste elu paremaks muuta. Oleme oma rutiinides... Kui suur vahe tegelikult nendel kahel emal on - üks kes oma last pussitab, et temast lahti saada või teine, kes palkab kogupäevahoidja oma lapsele, et saaks ise oma tööd teha. Kumbki ema justkui leiab variante, et oma "lapsest" lahti saada, kas pole?
Näitlejad teevad kõik head rollid, kuigi nagu mängimismaterjali otseselt tekstiga polegi. Rohkem pilkude, liigutuste, tunnete ja olemise mäng. Minule tavaliselt sellised filmid ei meeldi, kuigi mingil hetkel tundsin, et mingeid tundeid see film minus siiski nagu liigutas.
Aga miks on filmi nimi "Mammut"? Minu meelest on see metafoor - mammutid surid välja. Inimeste väljasuremine, kui me oleme nii kauged teineteisele, pole ka enam kaugel. See on justkui Moodysoni iroonia või õpetussõnad filmivaatajale. Inimesed - armastage ja hoidke teineteist. Ja näidake ka lastele eeskuju armastuse ja hoolivuse jaoks. Kui ema ja isa on sellised töönarkomaanid nagu filmis....küll neist lastestki sellised siis tulevad. Ja südamlikkus kaob ja nii edasi... Tegelikult kui vaadata seda maailma ning suunda kuhu kõik teel on...siis tegelikult Moodyson paneb täpselt pihta!
Hinnang: 3 (ma usun, et see film meeldib sellistele "tavaliste" festivalifilmide austajatele. Samuti nendele, kellele meeldib mõelda suurematele taustadele üle kui mis kohe silma paistab - ehk nö. mõtlevale filmivaatajale. Palju nagu tegevust ei toimu, eriti palju teksti ka pole, selline rõhutataud igatsus ning rõhuvad eluraskused. Kui on tuju sellist filmi vaadata, siis seda sealt saab. Mina aga ei viitsi enam "selliseid" sarnaseid draamasid. Kuigi eks minagi ju tundsin kaasa nii lastele kui sellele lapsehoidjale. Olen neid tundeid isegi tihti reisides tundnud. Tegelikult alati siis kui perest kaugel olen. Aga igatsusest hoolimata ei hakka ma sebima mingite naistega, kui oma naine pole lähedal. Pean tunnistama, et isegi natuke väsitav on kui mehi selliste stereotüüpidena alati kujutatakse, kes on alati nii nõrga iseloomuga. Isegi "tugevaimad" meie hulgast. Nii see ikkagi alati pole. Eriti kui inimene väga armastab teist inimest, siis ikka igast seksivõimalusest kinni ei haarata. Aga jah...lapsed on filmis need "kannatajad", nagu eluski. Me "suured" saame ka "üksi" ja "ise" hakkama. Aga ma leian, et lapsi peaks küll alati meeles pidama. Kõiges mis me teeme, ka lihtsates igapäevaotsustes!)
Trailer:
2 kommentaari:
Ei ole filmi näinud,aga Sinu kirjelduse põhjal tekkis küll suur soov näha. Lihtsad tõed iseenesest. Kallistama peaks küll rohkem. Ja just isad peaksid oma lapsi rohkem kallistama, emad ju vist ikka teevad seda,isad vähem (muuseas mulle tundub, et Rootsi ühiskonnas on vist rohkem harjutud sellega,et isad oma tundeid välja näidata julgevad(oskavad))
Jah tunnete näitamine siin Rootsi isadel on minu meelest ka igapäevane. Eriti selgelt on vahe kuidagi märgata lasteaias. Ehk eesti papsid ja rootsi papsid suhtuvad kuidagi erinevat moodi küll...ma mõtlen üldplaanis. Eks muidugi on igasuguseid nii siin kui seal.
Üks asi, mis Rootsi isasid oma lastele lähendavad on riigi poolt võimaldatav lapsepuhkus... Muidugi paljud loovutavad selle ka emale. Aga see on ikkagi täiesti tavaline, et isad oma lastega koju jäävad... kuudeks.
Postita kommentaar