Nimi:
Asukoht: Raplamaa, Estonia

Blogi lugedes saad aru kes ma olen...

reede, jaanuar 02, 2009

Kalahari Masinakirjakool Meestele - Alexander McCall Smith

Esimese Daamide Detektiiviagentuuri sarja 4.raamat on jõudnud järjega nii kaugele, et proua Precious Ramotswe on kolinud oma detektiivibüroo kokku oma kihlatu (kuid endiselt määramata pulmapäevaga) hr. J.L.B. Matekoni Tlokwengi Tee Kiire Autoparandustöökojaga ühe aktuse alla. Proua Makutsi leiab rakendust mõlemas firmas ja lisaks kasvavale rahapuudusele, avastab võimaluse lisaelatist teenida, käivitades Kalahari Masinakirjakooli Meestele. (Mehed ju ei taha naistega koos masinakirja õppida sekretäride koolis). Lisaks on linna kolinud konkurent - meesdetektiiv, kes ärritab ning tekitab sisemist rahutust Ramotswele. Lisaks paarile krimkalikule tegevusliinile, mida ikka Ramotwe-raamatutes kui muuseas (peamine on ikka Aafrika ja tegelaste hingeelu) jutustatakse, on seekord oluliseks kõrvalliiniks ka proua Makutsi eluõnne teema. Ehk siis temale mehe leidmine. See tekitab sellist armsat pinget...sest nagu kogu raamatu "tunne", tahaks ka proua Makutsile ainult head.

Tegelikult ongi nendes McCall Smith -i kirjutatud Ramotswe raamatutes minu meelest kõige tähtsam ja kõige parem see atmosfäär, mille kirjanik oma stiili ja muidugi loo sisuga loob. Need tunded on sama soojad kui Aafrika kliima. Kõik tegelased on nii austusväärsed ja viisakad ning liiguvad justkui ülima aeglusega. Justkui sellele kliimale sobilik (hirmsas palavuses on ju nii raske kiiresti liikuda :)).

Lisaks on kogu aega selline mõnusmahe huumor. Need pisikesed terakesed on puistatud teksti sisse nii märkamatult, et kogu selle mõnusa soojuse sees ei pruugi tähelegi panna neid naljakilde. Näiteks üks lõik raamatust, kui proua Ramotswe on külas oma sõbrannal ning jutustab oma elulolust..ja siis näitena just üks selline mainitud "killuke", mis on peidus sõbranna vastuses:

Proua Ramotswe jutustas talle J.L.B. Matekoni haigusest ja sellest, kuidas proua Potokwani oli mehe terveks ravinud. Ta jutustas Tlokwengi Tee Kiire Autoparandustöökotta kolimisest ja kontori jagamisest ja sellest, kui hästi oli proua Makutsi tööga toime tulnud. Ta jutustas lastest: kuidas Motholelit kiusati ja kuidas Pusol oli olnud raske periood.
"Poistel tuleb tõesti selliseid aegu ette," ütles proua Boko. "See võib kesta viiskümmend aastat."
Siis rääkisid nad Molepololest ja Botswana Maanaiste Assotsiatsioonist ja selle plaanidest...


Ja oi kuidas mulle meeldib, et Ramotwe on selline tõeliselt suur ja paks must naine ning et seda selles kultuuris peetakse ilusaks ja heaks. (Tuleb kohe meelde vanaema, kes alati on mulle öelnud, et "paksudel inimestel on alati hea süda"...ta ise on terve elu olnud selline mõnus ja armas "paksukene":)) Lisaks see raamatust raamatusse korduv butafooria - valge pisike mikrobuss, rooibose tee, proua Makutsi Sekretärikooli lõpueksami tulemus ja muidugi see, kuidas Matekoni käib ikka ja alati oma heast südamest Orbudekodus töid tegemas :)

Kõik see kokku on midagi täiesti erilist ja armast, mida kusagilt teistest raamatutest ei leia. Kahju ainult, et Varrak on ilmselt otsustanud rohkem neid enam välja mitte anda...nimelt see viimane eestikeelne osa ilmus juba 2006.aastal... Lohutuseks antakse küll teist McCall Smithi sarja... Ma pole sellega veel tuttav, aga kindlasti ei asenda see proua Ramotswet ja tema kaaskondsete lahedat Botswana elu.

Hinnang: 5- (Aasta sai alguse kohe nii hea raamatuga... Olen pikendanud seda Ramotswe-sarja nautimist, lugedes igal aastal ainult ühe....kuid nüüd on kõik eestikeelsed loetud...loodetavasti Varrak ikka jätkab...muidu peab minema ingliskeelsetele raamatutele üle... Soovitan kõigile seda sarja julgelt proovida. Sest kui proovid - juurde soovid. Need kõik neli on nii armsad ja südantsoojendavad. Tekib tahtmine, et oleks enda ümber ka selline kultuur...viisakas ja tähelepanelik ning austusväärne. Ja kõigesse suhtutakse süviti ja headusega. Lisaks kõigele ei mõju see raamat üldse banaalselt ülesuhkrustatud või ebaloomuliku loona. Ma täiesti usun, et nii võibki olla. Ma kohtusin kunagi Kanadas ühe Zimbabwest pärit prouaga (Zimbabwe on ju ka Botswana naaberriik!!!), kes oli kui ehtne Precious Ramotswe...ainult et mitte nii paks :) Nüüd kujutangi neid raamatuid lugedes teda selle tegelasena ette, aga millegipärast on mul raskusi kujutada seda teist naist, proua Makutsit mustana...ma ei tea miks :) Ja nii tore oleks ikka kui proua Makutsi leiaks ka endale selle "suure armastuse" (tegelikult raamatu stiili-kohaselt ei otsikski Makutsi "armastust" vaid lihtsalt "head meest"...see kõik on üle mõistuse armas ja autentne ning mõnusalt etniline...Tahan ka sinna, eriti külma talve eest!!! Hmmm..sellele ma ei mõelnudki lugedes, et tõesti talve eest põgenemisena toimivad need Ramotswe-sarja raamatud eriti hästi:)))

Sildid:

0 Comments:

Postita kommentaar

Links to this post:

Looge link

<< Home

  • Telli: http://danzumees.blogspot.com/feeds/posts/default