Nimi:
Asukoht: Raplamaa, Estonia

Blogi lugedes saad aru kes ma olen...

esmaspäev, jaanuar 26, 2009

Kokkutulemine - Anne Enright

See oli kõigest mõni nädal tagasi kui lugesin 2005.aasta Bookeri auhinna võitnud raamatut - John Banville "Meri". Nüüd siis 2007.aasta laureaat. Otsisin spetsiaalselt üles, et mida ma sellest eelmisest arvasin täpsemalt (kuigi mäletasin, et pettusin kõvasti ja seal oli tegemist mingite perverssustega). Ja uskumatu! Oma kommentaari sellele Banville -i auhinnatud raamatu kohta võiksin peaaegu üks ühele kopeerida ümber Anne Enright -i "Kokkutulemine" raamatu kommentaariks!

Huvitav millised inimesed neid Booker -i auhindu jagavad? Täiesti huvi tekkis kohe, et milline keskmine vanus neil on või mis sugupoolt nad on ja millist elu nad elavad. Kuidas selline kirjandus võib olla mingit auhinda väärt? Igal juhul on nad minust väga erinevad inimesed - erineva ilumeele, huvide, vanuse, maailmavaate ning moraaliga. Teine põhjus võib olla see, et mõlemal raamatul on ka sama tõlk - Karin Suursalu ning minule lihtsalt ei istu tema keelekasutus või tõlkestiil. Samas tõlgi süüks ma seda päris panna ka ei tahaks, sest alles eelmisel aastal lugesin Suursalu päris kobedat Zafon-i tõlget raamatule "Tuule vari".

Seega on asi ikkagi minus ja nendest raamatutes. K ütles, et tema on tähele pannud, et temale isiklikult ei meeldi iiri kirjandus. Et see ongi kuidagi selline perversne ja räpane ja eemaletõukav. Ei noh, ma saan aru, et ebameeldivatest asjadest on ju ka vaja kirjutada, kuid kõik ikkagi oleneb kuidas ning milliste sõnadega ja millise stiiliga. Näiteks B.Schlink-i Ettelugeja oli minu jaoks šokeeriv täiesti vastuvõetavas toonis (tegelikult see on täivale võrdlus, sest nendel kahel raamatul ei ole midagi ühist, peale selle, et selgelt on mõlemal sees momendid, millega üritatakse lugejat jahmatada). Kuid Enright-i raamat üritab ka justkui "raputada", kuid kogu see šokk on maetud sellise rõvedusekihi alla, et see lihtsalt isegi enam ei šokeeri, vaid lihtsalt tekitab vastikust raamatu vastu.

Mind täiesti huvitaks, et kui keegi kellele see raamat meeldis, et mis talle selles meeldis. Hmmm, on siiski üks asi, mida võiks kiita. Enright-i metafoorid (need mitte-rõvedad) on tihti originaalsed ning neid on palju ja need on minu meelest päris osavad ning kaalub selle raamatu ehk grammivõrra üle Banville-i "rämpsu".

Kuid mõlemaid raamatuid seovad samad teemad - surm, enesetapp, perverssused, seks, peresidemed, äng....

"Kokkutulemine" räägib loo ühe pere kokkutulemisest matustele. Minategelase vend on surnud, üpris noorelt. Esimene pool raamatust kirjeldab perekonna tausta ja loo inimeste tausta. Räägib vanaemast ja tolle kahest mehest. Üks nendest meestest kasutas seksuaalselt ära ka nüüdseks siis surnud venda, ajal mil too oli alles 9-aastane. Minategelane teadis seda, kuid kandis kogu elu seda enda sees. Täiskasvanuna tekkisid kahtlused, et võibolla on ehk vanamees ka temale liiga teinud, kuid ta on ehk selle oma mälust tõrjunud. Lisaks see armastuse puudumine enda elust masendab ka naist. Tal on küll kaks last, kuid ta juskui ei oska elurõõmu ka nendest ammutada. Vähemalt jäi minul küll selline tunne. Suhted dementse emaga ja vendade õdede omapärad.

Ühegi tegelasega samastuda ega isegi kellelegi kaasa tunda ma ei suutnud. Kogu see Hegarty -te klann mõjus väga ebameeldivana. Nii tegelikult ka kirjanik üritab neid kirjeldada. Ja kogu see tekst raamatu kaanel - millist kohta sellest raamatust pidas selle "reklaamteksti" kirjutaja raamatus "vaimukaks"? või "söakaks"? See, et kirjanik sellise rõveda teema nagu alaealise seksuaalne ärakasutamine on võtnud oma raamatu põhiliseks painavaks küsimuseks. Vaimukas? Söakas? Öäk, ütlen ma sellepeale. Ja kõik need muud rõvedused mis selle raamatukaante vahel on - kas see ongi see "uus veri iiri kirjandutraditsioonis"? No on ikka toredad "uued tarditsioonid" küll. Ning see kaanepilt annab ka väga vale tunde! See on lõks! Millegi sellise soojaga pole raamatu sees tegemist!

Raamatu esimene pool on tegelikult väga segane. Need kirjeldused vanaema Ada-ga toimuvast on nii igavad ning ma pidevalt ootasin, et need otsa saaks. Ma ei saanud, ega saanud sellesse olmestikku sisse. Alataju vist tõrkus kah ning ehk ma ei tahtnudki saada. Võibolla alles raamatu viimases kolmandikus, kui tegemist oligi selle "kokkutulemisega", hakkas nagu lugu jooksma, kuid ei meeldinud mulle kohe üldse kuidas see jooksis või üldse see kirjutamise stiil.

Kõigele lisaks peaks olema küll mingi selgeltnägija, et mõista mida kirjanik ühe või teise asjaga on mõelnud või mida ta öelda tahab. Näiteks see (lk.158): "Pärast seda läks ta laupäevaõhtusele soolole, mina aga lõin kampa Joe Üheksakümnega - nii nimetati teda sellepärast, et ta oli kolmekümneaastane-, mehega, kes nii tahtis kangesti minusse tungida, et pidi keset suudlust kõrvale pöörduma, et laup vastu seina lüüa." Et siis, miks teda "Üheksakümneks" kutsuti? Või miks ta pidi keset suudlust oma laupa vastu seina lööma? See on üks lause, kuid raamat kubiseb sellistest mõttetustest.

Hinnang: 1+ (plussi panen taha ainult nende metafooride pärast. Tõeline piin olid need suureformaadilised 254 lehekülge. Ei tahtnud ega tahtnud seda raamatut lugeda, aga nende heade kogemuste pärast, mis mõned korrad on juhtunud, kus esimene pool raamatust on olnud jama ning siis järsku muutub ülimalt heaks...nende kogemuste pärast ei suuda ma enam ühtki raamatut pooleli jätta. Üldse ei taha elus asju "pooleli jätta". Kuid seda raamatut ma ei julge küll mitte kellelegi soovitada.)

Kirjutan siia lõppu ühe katkendi, mis minu meelest kujutab kogu raamatu atmosfääri ideaalselt, kuigi tegemist pole üldse sisuliselt olulise lõiguga. Lihtsalt see tunnetus...

"Nägin kord missal kolmanda astme süüfilisega meest. Ta istus meie ees ja tegeles oma asjadega, kuni Mossie teda meile näitas, sest Mossie teadis sellistest asjadest. Mehe kõrvalestad olid ära söödud, need olid krimpsu tõmbunud nagu sulanud plast. Kui ta pead keeras, oli näha, et tema ninasild oli sisse vajunud, alles oli ainult lihanupsuke madalal sõõrmete kohal. Ta hingas raskelt ja valjusti, aga ei näinud välja hullumeelne -"

Ja tegemist ei ole "õudusraamatuga" vaid ikka tavalise draamaga - ok, "õudsalt kehva draamaga". Oh, oleks ikka pidanud uurima enne lugemist, et millega täpsemalt on tegemist. Ma olin "pimestatud" sellest suurest ja olulisest "Bookeri võidust". Loll olin. Nii palju jama juba sellel aasta esimesel kuul on mu silme ette sattunud, et nüüd tahaks küll kindla peale minna. Tegime lugemisplaanid ka ümber. K teeb sellest Vonnegut-i aasta ja mina eesti- ning rootsi kirjanduse aasta. Kuigi eks vahelduse mõttes mixime ka mingit klassikat ja ehk loodetavasti "paremaid" raamatuid sisse kui see Enrighti jamps.

Sildid:

2 Comments:

Blogger Gaili said...

Tuule vari on tegelikult Kai Aareleiu tõlgitud.

Sattusin selle postituse peale kui otsisin Suursalu tõlgitud raamatute kohta infot, sest ise lugesin ka just ühte ja kirjastiil häiris mind kohutavalt. Samuti oli vigu kohutavalt palju.

07 märts, 2010 12:54  
Blogger Danzumees said...

Õige jah! Tõesti Tuule vari on ju Kai Aareleiu tõlgitud. Mu mälu mängis ilmselt vingerpussi. Siis ei ole Suursalu tõlgetele ka minul hetkel kaitseargumente...

07 märts, 2010 15:46  

Postita kommentaar

Links to this post:

Looge link

<< Home

  • Telli: http://danzumees.blogspot.com/feeds/posts/default