David Fincher on lavastanud F.Scott Fitzgeraldi kirjutatud loo, mille stsenaariumiks kirjutas Eric Roth. Selle loo kohta on ikka räägitud, et sellest filmi teha polegi võimalik. Kuid praeguse aja filmitehnika ning oskuste-teadmiste juures pole vist enam ühtki lugu filmiks seada võimatu. Nii ka selle looga...filmiks ta tehti ja minu meelest väga ilusaks filmiks.Ilus film aga automaatselt ei tähenda seda, et ta tipptase sisulises mõttes ka on. Benjamin Button sünnib krimpsus kortsus vanamehena ning vananeb vastupidi..ehk siis hoopis nooreneb. Tema keha muutub üha nooremaks kuni lõpetab oma elu päris beebina. Tegemist on tragikoomilise jutustusega, mida Buttoni tütar loeb oma ema surivoodil Buttoni enda päevikust ette. Tegelikult on tegemist kõige ehtsama armastusfilmiga. Suured tunded, igatsus ja kõik muu, mis ühe korraliku armastusloo juurde käib. Kuid raamimas kogu seda filmi ikkagi siis see noorenemine. Räägitakse, et loo inspiratsiooniks on Mark Twain-i ütlus, et nii kahju, et parim osa elust tuleb kõigepealt ning halvem osa alles lõpus.
Kuigi tehniline pool filmis on täiesti võrratu. Make-up, operaatoritöö, kunstnikutöö, visuaalefektid, muusika, montaaž...siis minu meelest kõige olulisem armastusfilmis, ehk keemia peategelaste vahel on täiesti olematu. Lisaks, kuna ma ei ole suurem Brad Pitt -i näitlejatalendi austaja, kuni isegi nii kaugele, et tema ekraanilolemine mind lausa häiris, siis armastustundeid ei näinud ma ekraanilt ning mingeid emotsioone see film minus ei liigutanud. Üks mu lemmiknäitlejaid, ehk Cate Blanchett, mängis seda armastatatut. Kuid selle tegelase juures oli väga oluline see, et tegemist on tantsijaga. Baleriiniga! Kuid Blanchett juba oma kehatüpaažilt ei ole baleriin ning tema jalasirutused (mida ei teinud body-double), tundusid kuidagi kummaliselt võltsid. See kogu kupatus hakkas mingil hetkel kõvasti häirima. Ja kui Pitt-i lõpus oli alguses kõvasti vanemaks tehtud ning lõpus kõvasti noorendatud ning ta nägu oli ilmselt paksu meigi all, siis ei liikunud ükski näolihas ning mingist näitlemisest minu meelest ei saa rääkidagi...ja ometi nimetas Briti Filmiakadeemia ta parima meespeaosalise nominendiks ning päris suur võimalus tundub tal olevat ka Oscari akadeemia kandidatuur katte saada. Ma lihtsalt ei mõista, mille eest?
Siiski üks näitleja ja roll on küll loorbereid väärt! Nimelt see must naine, kes võtab Benjamini enda kasvatada. Iga kord, kui Taraji P. Henson tuli ekraanile, liikusid mu suunurgad kui iseenesest ülespoole. Selline päike! Tema ehedaid tundeid oli nii armas läbi ekraani kinosaali voolamas tunda. Pisikeses rollis särab ka karmi olekuga Tilda Swinton - naisena, kes jääb Benjamini eluteel ette ja kellega ta isegi armastuse algeteni jõuab. Vahva, väike, läbi filmi jooksev liin on vanamehel, keda 7 korda välk on elus tabanud. See annab natuke koomilist "särtsu".
Hinnang: 3+ (nii kõrge hinne on küll peamiselt selle "silmakommi" eest. Ehk pilt oli väga-väga ilus. Ehk see on just minu meelest selline film, mida peaks kinos vaatama, väiksel ekraanil ilmselt kogu see "ilu" ei pääse mõjule. Ma arvan, et üheks suurimaks veaks oli ka see, et film oli liiga pikk. Sellest lihtsalt väsib ära, enne kui film lõpule jõuab - 2 tundi ja 47 minutit...kui selles oleks mingid põnevusmomendid nagu näiteks terve Dark knight-i film...siis sellised 2 ja pooletunnised filmid lendavad kui linnutiivul. Kuid selline imal (isegi vist mitte imal vaid lihtsalt emotsioonideta) ja aeglane film mõjub hoopis igavana. Kuigi eks mahtus niiiiii pikka filmi ka neid "häid" hetki :) Soovitan "pikkade" armastusfilmide fännidele. Ja khm, khm....Brad Pitt-i austajatele.)
Trailer:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar