Nimi:
Asukoht: Raplamaa, Estonia

Blogi lugedes saad aru kes ma olen...

teisipäev, jaanuar 13, 2009

The Boy in the Striped Pyjamas / Poiss triibulises pidžaamas (UK 2008)


Ma suudan alati šokeeruda natsi-filme vaadates. On neid ju juba tehtud ja nähtud kümneid. Ja ometi suudan alati neisse nii tugevalt sisse elada ja alati mõjuvad need mulle hämmastavalt tugevalt.

The Boy in the Striped Pyjamas pole erand, otse vastupidi - see on üks neid paremaid! Hämmastav, aga oma lähenemises üpris originaalne, sest palju ikka neid natsifilme on olnud 8 aastase natsipere poisi sõprusest koonduslaagris elava poisiga. Ja kuigi idee on lihtne, suudab see ikkagi palju mõtteid äratada. Ja kindlasti need kõige geniaalsemad asjad ongi tegelikult lihtsad. Ainult et geenius ongi see, kes suudab sellised lihtsad asjad leiutada või siinkohal oleks sobilik öelda - sõnastada.

Film baseerub John Boyne -i romaanil. Ja selle on stsenaariumiks seadnud filmi režissör Mark Herman, kelle seniseks suurimaks ja kuulsaimaks saavutuseks võiks ehk pidada filmi "Little voice" režiid ja stsenaariumit. Eestis lavastati see teatris nimega "Väikse hääle tõus ja langus", kui ma nüüd õieti mäletan.

Lugu ise räägib poisist, kelle isa saab ametikõrgendust ning pere kolib Berliinist ühe koonduslaagri vahetusse lähedusse. Laps ju ei tea, mis täpselt tema ümber on toimumas ning ta ei saagi aru, miks selle uue kodu kandis farmerid pidžaamades ringi liiguvad. Ja mis imelikud korstnad need seal lähedal on ning miks seal tihti haiseb nii vastikult, eriti kui korstnad suitsevad. Ta sõbruneb ühe teise endavanuse poisiga, kes ka kannab pidžaamat. Muidugi laste fantaasial pole piire ja kas ükski aed on pidanud kaht poissi eraldi, kui soov koos mängida on nii suur? Kes ei taha sisust rohkem teada, see võiks hoiduda järgnevast tekstist, mille olen teinud nähtamatuks: Poisile meeldib tegeleda uurimistega ja tema suur unistus ongi kunagi saada "avastajaks". Juudipoisi isa kaob seletamatul kombel ühel päeval, kui tema ja mõned teised mehed "viiakse korraks mujale töötama". Ja poisid otsustavad koos uurida, kuhu isa kadus. Selleks on aga vaja aiast väljas oleval poisil kaevata aia alt läbi ning juudipoisil tuua talle teiste vangidega sarnane "pidžaama". Kuid sellel päeval on jälle toimumas üks inimeste krematooriumisse ajamine... Ja kuna tegemist ei ole ameerika filmiga, siis on ju lahendusi kaht erinevat liiki...ameerika filmis oleks teadagi kuidas läinud...

Mul tekkis assotsiatsioon selle praeguse hetke "inimsööjanaise" teemaga. Ehk kuivõrd süütud on ikkagi inimesed, kes selliste "mõrvarite" kõrvale jäävad (mul läks süda pahaks juba lihtsalt Õhtulehe artiklit lugedes). Ka seal filmis pereema - kui sai teada, millega ta mees tegelikult tegeleb, ehk see pidev hais ongi inimeste põletamisest, mida ta enda mees "ahju ajab" (meie - vaatajad teame ju seda kohe, aga sellel ajal inimesed ju ei teadnud), siis ta ei suuda seal selle mehega rohkem koos elada. Ja ma leian, et see ongi ühe tervemõistusliku inimese reaktsioon sellises olukorras. Ja eriti raske oli ju natsi-Saksamaal ühel kõrge natsiametniku naisel niimoodi oma mehe "riigi heaks" tehtavat tööd taunida (filmis antakse mõista, mis selliste "sugulastega" tehti). Ei saanud nad endale dilemmasid lubada vaid pidid oma silmad pimestama või alla neelama kõik need jubedused. Mingil hetkel on üks stseen...kus perepoeg kukub kiigelt ja kuna kedagi pole kodus, siis aias töötav juut (endine doktor) seob poisi verise jala sidemesse ning samal hetkel saabub ema koju...ja ma mõtlesin, et kas ta tänab seda meest või ütleb hoopis, et "ära enam kunagi minu poega puutu". See propaganda oli ikka julm ja jõhker, mida inimestesse sellel ajal sisendati...et juudid pole inimesed...või nagu poisi õpetaja ütleb, poisi küsimise peale, et kas häid juute polegi olemas? -"Sa oled maailma parim avastaja, kui suudad leida "hea" juudi!"

Minu meelest filmi tegi tugevaks just nimelt see "loo" kui sellise tugevus, kuid muidugi ka head rollid eelkõige laste poolt. Perepoeg Bruno - Asa Butterfield ning juudipoiss Shmuel - Jack Scanlon. Julgen uskuda, et kelle Schmuel külmaks jätab, see peab olema ikka päris südametu inimene. Kuid muidugi filmi "staar" on noor näitleja Asa Butterfield. Tal on mitu väga head stseeni, mis muidugi tekstina on juba head, kuid tihti ka tema kehahoiak või need valusad stseenid, kus ta oma sõpra petab...see näolapi taga toimuv mõtete või tunnete liikumine - kõik on kinoekraanilt paista... Kuid samuti on väga head nii natsibossist isa - David Thewlis kuid eriti ema, keda väga hästi mängib Vera Farmiga. Lisaks ennustan, et õige pea vallutab terve maailma tütarlaste ja naiste südamed näitleja nimega Rupert Friend, kui ta seda juba ei jõudnud Uhkus ja Eelarvamus -e filmi hr.Wickhamina :) Kugi ka siin filmis on ta ju tegelikult paha nats ja kas selline üldse võib kellegi "südant vallutada". Temalt on sellel aastal oodata Michelle Pfeifferi nö. "comeback filmi" Cheri nimiosa ja Young Victoria filmis on ta Prints Albert.

Lisaks on filmis fantastiliselt ilus muusika Titanic-u ja rohkem kui 10o-le teisel filmile muusika kirjutanud - James Horner -i poolt. Eriti klaverimuusika, kuid kindlasti ka kõik võimsad orkestratsioonid. Nii ilus selle koleduse kontrastiks.

Hinnang: 5- (Täiesti fenomenaalne tunne oli väljuda kinost sellesse värvilisse heaoluühiskonda. Selline kontrast. Ja kui hea, et ise ei elanud sellel ajal Saksamaal. Rääkimata sellest, et sellised surmahõngulised filmid alati mõjuvad väga tugevalt, kui aga tegemist on lastega, siis on see veel mitu korda suurema mõjuga. Kui kinost koju jõudsime oli ikka mingi kummaline tunne sees, nagu mingi hingerahutus ja isegi praegu kui ma sellele filmile mõtlen... Ma usun, et ma mõtlen sellele filmile veel kaua. Tegelikult oleks isegi huvitav seda raamatut lugeda.)

Trailer:

Sildid:

0 Comments:

Postita kommentaar

Links to this post:

Looge link

<< Home

  • Telli: http://danzumees.blogspot.com/feeds/posts/default