Nimi:
Asukoht: Tallinnamaa, Raplamaa, Rootsimaa

Blogi lugedes saad aru kes ma olen...

reede, oktoober 10, 2008

President 1939 - Estonia teater


Estonia teatri kammersaalis, ehk teatri lae all, 5.korrusel mängitakse "ajalugu". Kammerlikult, kõigest 4 näitleja/tegelase osavõtul. 3 tähtsat meest - Tõnu Tepandi (President Konstantin Päts), Eero Spriit (Sõjavägede ülemjuhataja Johan Laidoner), Jüri Aarma (Peaminister Kaarel Eenpalu) ja üks "pehkinud ajudega" vene mõrd - Katrin Saukas (Ülekuulaja, NKVD julgeolekutöötaja Ivašina). Ja olengi välja toonud ühe tegelase kirjeldamisega esimese põhjuse, miks minule see etendus meeldis ja meeldis väga!
Kohe etenduse algusest peale, kui näitlejad pole veel lavale tulnud ja muusika hakkab mängima ning taustaseinale lastakse ajaloolisi kaadreid, tulevad mul esimesed "külmavärinad". Edasi suur viha rangis jalgadega vene julgeolekutöötaja vastu...siis jälle külmavärinad kindral Laidoneri, ehk Eero Spriit -i võimsa mängutehnika peale. Ja nii kogu etendus - mingil hetkel ei pannudki enam tähele, kus lõppesid vaimustus-külmavärinad, kus algasid vihatunded ühe või teise teema vastu. Milline tunnetemäng!
Kõik neli näitlejat on täiesti vapustavad! Eelkõige juba kiidetud Eero Spriit, kes mõjubki kui Laidoner - sirge seljaga sõjaväelane, kellel kindel siht ja sirge rüht. Kõlava häälega mängib ta kõik üle justkui täietes kogu kamersaali Laidoneri vaimuga. Tekkis tunne, et Laidoner on "oma", et tema on see mõistuse hääl.

Samuti väga erilise rolli teeb Tõnu Tepandi Konstantin Päts -ina. Terve etenduse aja hoiab ta oma suunurki pätsulikult allapoole. Tõsi, võibolla tõesti välimuselt ei sarnane ta Pätsule sellegipoolest, kuid see pingestatus ning vahepeal rahulik, vahepeal raevus mängustiil mõjus tugevalt. (Isiklikult arvan, et Eesti teatris on olemas ka väga Päts -iga välimuselt sarnane näitleja, nimelt Indrek Taalmaa. Samas Taalmaa on ka välimuselt väga sarnane Paul Pinna -ga :))

Jüri Aarma Eenpalu on natuke pehmem teistest meestest ja klanitud olekuga, millegipärast mõjus ta mängustiil sarnaselt Robert Knepp -i, ehk T-bag-i omaga ameerika telesarjast Prison break. Sellele tundmusele aitasid kaasa ka need väiksed vuntsid nina all. Ta mängis selles "kolmnurgas" väga olulist kompnenti. Kahe vaatuse vahepeal tekib huvitav pilt, kus president Päts on justkui kahe isiksuse vahel hoidmas kainet mõistust ning rahulikumat meelt, hetkel kui vägede ülamjuhataja ning valitsusjuht omavahel "ei klapi".

Ja unustada ei saa ka etenduse ainukest naisnäitlejat - Katrin Saukas mängib jalga vastu maad prõmmiva, ebameeldiva naisuurija rolli just selliseks vastikuks ja vihameelt väärivaks, et sellele tegelasele tahaks nende meeste nahas kätega kallale minna.

Millegipärast mõjus seda etendust vaadates nagu oleks võimalus olla kärbsena seinal ja ise kõrvalt jälgida kuidas nii olulised otsused sünnivad. Kuigi "sünnivad" on ju vale sõna, sest tegelikult olid mehed "sunnitud" sellised otsused vastu võtma. Kuidas sa ikka 100 tuhande mehega võitled miljonite vastu? Lisaks sellised pisikesed laused nagu see, et venelastel oli juba valmis 10000 vangilaagri kohta eestlaste jaoks.
Ja oli hetki, kui tundsin lausa iseennast ühe või teise tegelase nahas...kõige rohkem just Laidoneri.

Lavastuse põhilisemaks konfliktiks on 28. septembril 1939, kui Eesti delegatsioon sõlmis Moskvas NSV Liidu juhtkonnaga Vastastikuse Abistamise Pakti – „baaside lepingu“. Selles nö.dokumentaaldraamas avanevad Eesti 1939. aasta sündmused. Algab ja lõpeb kogu sisuline tegevus vangistatud Konstantin Pätsi, Johan Laidoneri ja Kaarel Eenpalu ülakuulamistega. Kuigi kõige lõpus esitab Päts veel olulise mõtteärgitaja, kuidas nende selleaegseid otsuseid tänapäeval hinnata. Tagantjärele tarkus ka ei pruugi olla selles kõsinuses "tarkus". Nemad ju toona ei teadnud üldse, mis saab? Nad uskusid lepetesse. Kas me saame hukka mõista otsuseid, mis viisid selle "õudusunenäoni", mida Eesti pidi "nõuka-ajal" üle elama... kui lõpptulemus on tänapäeva Eesti? Kui hullusti oleks siis läinud, kui oleks otsustatud vastu hakata? Kui oleks välja kuulutatud mobilisatsioon? Kas oleksi enam Eestit?

Etendus äratab nii palju teemasid, mille üle arutleda, mille üle tunda uhkust eestlasena olemise üle või ka tänapäeva probleemidega tõmmata paralleele. Arutasime K.-ga vähealt 2 tundi selle tüki sisuliste mõõdete üle. Jõudes välja Gruusia sõjani ja selleni kui oluline on Eestil toetada Gruusiat. Kui kogu maailm pööraks Gruusiale selja ning sellele tähelepanu ei pööraks...siis oleks Gruusia täpselt selles olukorras, milles oli ka Eesti aastal 1939. Lisaks see pronksehe teema...sellest võib lõpmatuseni polemiseerida, ka selle etenduse valguses. Oma arutlustega jõudsime ka nii kaugele, et tõime sisse meie ühe lemmikfilmi "Emadest parim" (Den bästa av mödrar). Soomlased ju saatsid oma lapsed Rootsi sõja eest pakku. Eestlased seda küll ei teinud. Kas meil polnud kuhugi saata või on eestlane oma loomult nii erinev, et lapsest ei loobu nii lihtsalt? Kui ma enda seisukohalt peaksin sellist asja otsustama, siis ma pigem lähen koos oma lastega!

Hinnang: 4+ (nii palju arutlemist ja tundeid ühe tüki vastu ja selle ärgitusel oli viimati seoses GEP-iga. Kellele Eesti ajalugu vähegi korda läheb ning on huvi neid olulisi hetki nii lähedalt oa nahal tundes üle elada, see saab sellest etendusest väga vinge elamuse. Muidugi mõni ajaloolane võib ning juba ongi "mitte rahul olla" ajaloolise täpsusega. Kuid teatris on lubatud "kunstilised vabadused" ja minusuguse keskmisest võhikuma inimese pani huvi tundma nii nende sündmuste täpsema kirjelduse kui ka nende inimeste täpseate elusaatuste kohta. See on ju minu Eesti ning oma ajalugu peab ikka teadma...isegi kui teiste riikide ajalugu korda ei lähe. Sellest meenus, et etenduse sündmuste ajal Poolat enam ei olnud ning teine mailasõda ju algas Sakslaste tungimisega Poola...aga kummaline, et edasi mitte Sakslane ei olnud see, kes kuulutas sõja Inglismaa ning Prantsusmaa vastu vaid just nimelt vastupidi. Oh nüüd ma siin jälle heietan ning arutan edasi küsimusi mis see etendus äratas. Ajalugu on nii huvitav ja põnev, et minu jaoks ei tekkinud kõige väikseimatki kahtlust, et kas "ajalootundi" on teatrilavale vaja?! Seda on väga vaha! Eriti selliste huvitavate ülesehituste ning sisukate mõtetega lavastusi. Ma justkui iseenesest tõusin etenduse lõpus aplodeerimiseks seisma...kuigi mõned teised jõudsid seda teha juba enne mind. Kuid kui selliste pool"kõvade" tükkide puhul tõustakse seisma ning sellega koos pean seda ju vastumeelselt tegema ka mina, nagu näiteks "Voldemar"-i puhul, siis vahest on ka hea seisma tõusta, kui etendus seda tõesti "väärt" on. Ja suhkruna põhjal veel üks aasta paremaid meesrollide näitlejaid - Eero Spriit)

Siin on veel ka üks link Mart Laar-i nägemusele etendusest ning nendest sündmustest. Kuid ma soovitan seda lugeda ikkagi alles pärast ise selle etenduse vaatamist! Ma ise hakkan ka seda alles nüüd lugema! Sest kui väga täpselt teada "kuidas tegelikult see kõik oli" siis ei pruugi teatrisaalis nii põnev olla ;)

video

Sildid:

0 Comments:

Postita kommentaar

Links to this post:

Looge link

<< Home

  • Telli: http://danzumees.blogspot.com/feeds/posts/default