Nimi:
Asukoht: Raplamaa, Estonia

Blogi lugedes saad aru kes ma olen...

esmaspäev, oktoober 27, 2008

Lõputu kohvijoomine - Eesti Draamateater


Hoiatan kohe ette ära, et ma ei ole adekvaatne sellest etendusest rääkima, sest lahkusin vaheajal. Jah, üle mitme aasta tegin otsuse mitte raisata oma aega etenduse teisele vaatusele, kuna esimene vaatus näitas mulle arvatavasti ära selle, mida ma tegelikult näha ei tahtnudki.

Ma ei tea, milles oli viga. Kas selles, et mul oli paha tuju? Kas selles, et olin väsinud? Kas selles, et mulle ei meeldi kui teatrilaval hakatakse filosofeerima teemade üle, mis mind ei suuda intrigeerida? Kas sellepärast, et naljad olid natuke tobedad ja mitmeid kordi juba erinevates kohtades kasutatud (a la kohvikutantede jutumulin "Nii kahju, et ta enam kindral ei ole, ta oli ju nii kena")?Kas sellepärast, et mulle ei meeldi kui on nii palju näitlejaid laval ning toimub "kooris näitlemine"? Kas sellepärast, et minule meeldib teatris vaadata "lugusid", kuid selles tükis konkreetset lugu ei jutustatud? Kas sellepärast, et mulle ei meeldi ei Laine Mägi ega ka Maria Avdjuško mängustiil ning selles esimeses vaatuses suutsid nad mulle selle tüki juba eemaletõukavaks mängida? Kas sellepärast, et mõned inimesed minu ümber naersid "valedes kohtades"? Kas sellepärast, et päris massiliselt lahkus inimesi esimese vaatuse järel? Kas sellepärast, et minu kõrval istunud neiu vaatas mobiililt kella iga viie minuti järel? Kas sellepärast, et K jäi magama mu õla najale? Kas sellepärast, et ma ei viitsi vaadata kui keegi joodik-tegelane nii pikalt laval räuskab? Kas sellepärast, et see ajaga mängimine mulle lihtsalt ei meeldinud? Kas sellepärast, et ma ise ei võta kohvi suu sissegi, sest see mulle ei maitse kõige vähematki? Võibolla sellepärast ma ei suudagi mõista sellist kohviku-filosofeerimist. Mulle endale meeldib küll mõtlemisega tegeleda. Aretada välja oma mõtteid mingite teatud asjade kohta või arutada kellegi endast targemaga, õppides temalt teisi vaateid nägema mingitesse endasse juurdunud arusaamadele. See teiste inimeste filosofeerimine teemadel, mis mind just sellel hetkel ei huvita ning tehes seda nii nagu minule ei meeldi...lisaks ma ei saa ju kaasa rääkida...

Kõigele lisaks...vaatamata sellele, et saabusin pool tundi enne etendust, pidin istuma lavale nii kaugel, et ma ei näinud näitlejate silmi. Ja kui ma ei näe näitlejate silmi, ei saa ma nendega kontakti. Ja kui ma ei saa näitlejatega kontakti, ei saa ma ka etendust nautida.

Arutlesime K.-ga, et see on tõesti harva, kui meile meeldivad Draamateatri etendused, kus on rohkem kui 5-6 näitlejat. Need nende väikese saali tükid on tihti vastava aasta tipplavastuste hulgas, kuid need kus on selline mass laval, need millegipärast ei toimi. Lisaks on mul nüüdsest arusaam, et mulle lihtsalt ei meeldi Madis Kõiv-u dramaturgia. See lihtsalt ei ole minu maitse. Kuigi saan aru, et see pole mitte rämps, vaid lihtsalt see ei meeldi mulle. Ja Pedajas lavastajana ei meeldi mulle, kui ta teeb Kõiv-u. Kui ta teeb teisi asju, siis küll, aga Kõiv on minu jaoks ilmselt midagi sellist, mis mulle ei istu.

Etenduse lähtekoht oli ju huvitav...huvitavatest ajastutest lõigukesed. Mulle meeldis see kujundus ning need värvid. Lisaks see koht oli huvitav...tuli lapsepõlv meelde...Oktoobri kino oli see minu lapsepõlves...kuigi enne seda oli ta Kino Helios. Viimati kui ma ei eksi, käisime seal koos K.-ga vaatamas Kieslowski Kolm värvi: Sinine, kusagi 90-ndate esimesel poolel...või oli see Remains of the day Anthony Hopkinsiga, enam ei mäleta. Aga üks või teine...see ilmselt oligi üks viimaseid filme, mida seal näidati...

Enne vaatama minemist lugesin Draamateatri kodulehelt, et näidend on pühendatud Aarne Ükskülale...huvitav millepärast? Lootsin, et saan kavast vastuse, aga ei saanudki. Huvitav kas Üksküla on kõva kohvijooja? Või on ta lihtsalt elanud kogu selle näidendi ajastute ajal? Või on ta kõva kohvikutekülastaja? Üldiselt oli näidend kirjutatud juba 10 aastat tagasi, kuid siiani polnud seda lavale toodud...võibolla see on ka mingi näitaja :)

Igatahes, ma oleksin pidanud juba pealkirjast aimama, et tegemist saab olema "lõputu" kohvijoomisega ning hoiduma sellest eemale :) Mul tekkis küll 2 assotsiatsiooni. Nimelt esiteks Hemingway romaaniga "Ja päike tõuseb". Kuigi Hemingway pani oma kohvikutes istujad "pärast sõjaaegsesse" aega ning sellepärast inimesed olid sellised elu-mõtteta ja sellel oli arusaadav tagapõhi ning isegi nauditav äratundmisrõõm, kui seda nüüd üldse rõõmuks on paslik nimetada. Teine assotsiatsioon tekkis etendusega "Loojang", mis etendus sellel suvel Viinistus. Minu meelest võib vedada mõningaid paralleele nende kahe etenduse vahel (kuigi väga vabameelseid, lihtsalt mingi õhustik oli sarnane). Kuigi "Loojang" oli mängulisem ning seal oli mõnede näitlejate mäng vähemalt nauditav. "Lõputus Kohvijoomises" olid ju ka Ulfsak, Rekkor ja Tõnu Oja, kuid see kõik oli kuidagi konkreetsete karakteriteta. Või kui olidki mõeldud, et neil on karakterid, siis selles tohuvabohus ei joonistunud need üldsegi välja. Vähemalt sellel korral, kui mina vaatamas olin küll mitte.

Hinnang: 1 (Usun, et Kõivu austajatele on selles etenduses vaatamisväärset küllaga. Samuti kohvikutädidele, nad tunnevad kindlasti end kodus sellises miljöös ning olustikus. Samuti neile, kes tahavad lavalt saada igapäevaasjade üle filosofeerimiseks ainet. Üks vinge asi seal oli küll...ma usun, et see pommide plahvatamine siin-seal, see andis küll vist aimu, mis tunne see võis olla, kui ise istud mingis kohvikus ning väljas kostab mürskude lõhkemist ja sõda. See oli ikka päris jube!!! Aga kokkuvõttes mul hakkas natuke kahju ka, et ära läksime...kes teab, võibolla oleks lõpus tulnud mingi huvitav valgustumine, et milleks kogu see kohvikus istumine...kas inimestel tõesti midagi targemat teha ei olnud (Näiteks Reid Raud-kes muideks oli ka seda etendust vaatamas, tema romaanis "Hector ja Bernard" saabub geniaalsus alles viimastel lehekülgedel, võibolla oli Kõivu kohvikulool samuti? Kuid neid märke ära minemiseks kostus lavalt ka vihjetena täiesti teksti seest, näiteks Ulfsaki tegelane ütles kusagi oma teksti sees: "Kes kannatab, see jääb, kes ei kannata see läheb minema." või midagi sellist. Ja mina enam ei kannatanud vaid ootasin pingsalt vaheaaega, et ära minna. Kusjuures lõppkokkuvõttes kellegi mängu ma otseselt ei nautinudki. Jõudsin vaid sellest killukesest ajast jälle tõdeda, et üle pika aja on laval jälle Mait Malmsten, suvetükkides teda ju polnud...Mihkel Kabel ei ole näitleja, Britta Vahur-ist ka asja ei saa kuid Mari-Liis Lill-est võib veel asja saada... aga see oli ka kõik mis ma sellest tükist endaga kaasa võtsin.)

Lavastaja: Priit Pedajas
Kunstnik: Riina Degtjarenko
Muusikaline kujundaja: Ardo Ran Varres
Valguse kujundaja: Raido Talvend
Heliefektide autor: Tauno Makke
Näitlejad: Lõputu kohvijooja-Lembit Ulfsak, Jaan Rekkor, Eerika(ettekandja)-Maria Avdjushko, Üliõpilane-Tõnu Oja, luuletaja-Taavi Teplenkov, Martin Veinmann, Ettekandja-Laine Mägi, Tõnu Aav, Ain Lutsepp, Lauri Lagle, Mihkel Kabel, Tiit Sukk, Mait Malmsten, Üliõpilase ema-Kaie Mihkelson, Viire Valdma, Ester Pajusoo, Mari Lill, Mari-Liis Lill, Britta Vahur.
Draamateatri tekst: Aeg kulgeb, riigikorrad kukuvad, sõjad tulevad ja lähevad, riidemoed muutuvad. Linn põleb, ka kohvik põleb, ja ehitatakse uuesti üles. W kohvik on ikka sama koha peal, ikka räägitakse seal jutte, jagatakse uudiseid ja loetakse luulet. Alati istub seal nurgas üks mees – Stammgast – ja joob kohvi. Pommiplahvatused ja sisse-välja sagivad sõjaväelased ei saa kunagi ühe kannu aromaatse kohvi ja maitsva veini vastu.

Sildid:

4 Comments:

Blogger Eliza Day said...

Oleks pidanud ka poole pealt lahkuma, sest mingit "valgustamist" seal küll ei tulnud.
Mul hakkas hoopis kahju neist taustanäitlejatest. 3 tundi istuvad laval, vahepeal peavad riideid vahetama ja 1-2 lauset ütlema.

27 oktoober, 2008 15:23  
Blogger Sehkendaja said...

Väga tore/ladus/mõnus on lugeda sinu arutelu selle üle, mis võis mõjuda sellele, et sulle see tükk ei meeldinud. Samas vaata ette, et nüüd edetabelid üldse unarusse ei jääks:) Noh, et samasugune loetelu, aga selles järjekorras, mis tundub tõenäosem ja mis kõige vähem tõenäone:)

(Ikka loodan, et edetabelid kuhugi tulemata ei jää lugejate peale mõeldes).

27 oktoober, 2008 17:11  
Blogger Danzumees said...

- Üldse kõigist näitlejatest oli kahju. Kuidagi nii emotsioonivaba oli see kõik. Samas ma usun, et kui ma oleksin saanud osta koha esimesse ritta ning natuke lähemalt seda kõike saanud vaadata, siis ehk oleksin "lõpuni vastu pidanud" :)))

- Küll neid edatabeleid tuleb...mul mõttes nii mõnigi vahepeal mõlkunud :))) Aga kui Rootsi tagasi lähen reedel ja siis nii palju neid kultuurielamusi enam pole, siis vaikselt tulevad need edetabelid ka minust välja :))) Hoiatan juba ette!!! Lisaks tuleb ju aasta kokkuvõtete aeg....puha edetabelite värk :))) Hetkel on mul näiteks väga huvitav raamat käsil...Swarup-i Milardimäng

27 oktoober, 2008 23:48  
Blogger Kristiina said...

Leidsin selle loo läbi ühe teise blogi viite, kuna "kohvijoomise" tükk nüüd daamafestivali raames Tartus käis. Usutavasti kõik Su loetletud põhjused mittemeeldimises just oma rolli mängisidki. Mina istusin esimeses reas, nägin näitlejate silmi ja nautisin kogu etendust kuni lõpuni.

Kõiv on väga vähestele arusaadav. Ma ei ütle, et mina saaksin aru, kaugeltki mitte. Aga ma armastan seda segast stiili. Koolis pidin ennast läbi närima tervest kuhjast Kõivu näidenditest, sealt tekkis mingi selline hea tunne tema tööde vastu.

Lihtsalt nii repliigi korras. Et näe, mõnele ikka meeldis. :) Ja ma ei märganud, et eile oleks teises vaatuses inimesi ära läinud, järelikult oli meid mitu, kellele meeldis.

Ja siit jõuan jälle algusesse tagasi: Sa ei või oma blogi kinni panna, sest see on nii huvitav. Sa oled peaaegu kõike näinud ja Sul on alati oma arvamus. Ja nii põnevalt teistsugune arvamus.

13 september, 2009 15:04  

Postita kommentaar

Links to this post:

Looge link

<< Home

  • Telli: http://danzumees.blogspot.com/feeds/posts/default