Leidsin Viljandi antikvariaadist 4 pisikest, armsat Leelo Tungla luuleraamatut. Ühe lugesin kohe otsast otsani läbi, justkui ühe hingetõmbega. Ning siis muidugi need parimad veel kordi ja kordi üle ja üle. Leelo Tungal on üldse üks selle aasta suur särav täht kirjandustaevas, eelkõige tema "Seltsimees laps" raamatu pärast. See on üks viimastel aastatel kirjutatud Eesti kirjanduse tippteoseid. Nüüd, mitu kuud pärast selle lugemist, avastan ikka veel ennast vahest sellele raamatule, loole ja pisikesele Leelole mõtlemast. Tema lasteluuletuste austajad oleme terve perega juba aastaid...kui täpne olla siis umbes samast ajast kui sai S-ile hakata ette lugema...umbes 12-13 aastat tagasi :)Nüüd siis see pisike, täiskasvanutele mõeldud luuletuste kogu. Alapealkirjaks ongi "Luulet 1979-1980". Ma ei tea, kas asi on ahmimises, kuid selliseid VÄGA hinge pugevaid luuletusi selles raamatus polnudki, küll aga mõned väga hea riimiga ja mõni maalis luuleloost lausa pildi silme ette. Samas peaaegu kõik need luuletused on ikkagi üpris head (minu maitse). Mis sellest, et ma päris ühele lainele paljudega neist ei jõudnudki. Paljude luuletustega on tihti nii, et loen neid uuesti ja uuesti, enne kui tajun mis mõte luuletuse taga on või siis seostan selle enda eluolukorraga või mingi juhtumi, kogemuse või mälestusega.
Minu kolm lemmikut luuletust selles raamatus:
Kuni suunurk suudab tõusta kõrgele
kuni jätkub hambaid tummalt ristata
kuni pisarnääre veel ei nõrgene
seni tuleb naer
sa suhu pistad ta
Äkki pole ummikseinu ülepea
ükski müür ei küüni taevavõlvini
Mõnel ikka õnnehein on üle pea
kuskil siiski
meri veel on põlvini
----------------------------------------
EMA
Suured lapsed
varbale ei astu
Suured lapsed
käivad omapead
Pisikesest murest
vabaks lastud
suure vastu
valmistuma pead
Kõigega
võib lõpuks olla päri
kui vaid elu
kestab edasi
On see oma hajutatud
veri
mis sind erkvel
hoiab sedasi?
Veretunne
pidevalt ja tasa
piinab
ilma aru andmata
nagu jäänuks igast lapsest
osa
siiani veel
ilma kandmata
-----------------------------------------
HÜVASTI
Ma parem lähen
ükskord ka ükskõikne
Kõik siin on jäik
käik jäljeridagi
Las siinsed usuvad et teavad kõike
Nad teavad
et ei usu
mitte midagi
----------------------------------------
Lõpetuseks paar salmi ühest luuletusest, mis mulle ka kuidagi "kohele jõudsid":
Üha raskem on hoida armastust
kui ümber on armumängud
kui mängides taganeb armas sust
kui targemaks saades just kängud
kui ihu on odav ja võimetu vaim
ja sõnad on ikka samad
kui siis oled osavaim võimekaim
mil sõneled kakled või manad
Nii vabadust varjad ja rõõmsat meelt
sõnu veeretad keerutamaks
Tunded tunnevad täpset ja vana keelt
mõistus võltsib nad keerukaaks
Hinnang: 3+ (Luuleraamatule hinnangut anda tundub kuidagi kohatu. Mina ju ei tea, mida kirjutaja on tundnud neid luuletusi kirjutades ning millised allegooriad või mõtted neisse on luuletaja põiminud. Aga hindan seda siiski iseenda lähtekohast. Ehk kuivõrd palju see luulekogu minu tundeid liigutas ja kui palju oli seda head, mis just minule arusaadav oli. Millegipärast just see "Ema" luuletus tundus mulle eriti tugev. Kuigi ma ju ise pole last "kandnud"...aga ma suhestun sellesse ikkagi nii, et osa minu lapsest koos sünniga tuli ilmale ka minust...ning osa temast jäi ka minu sisse... kui nüüd mõni "ema" sellega ei nõustu (a la "mida ikka üks mees sellest asjast võib teada"), siis seda võib ju ka kutsuda empaatiavõimeks...aga ikkagi pole see mitte empaatia, vaid reaalne tunne)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar