Töötan nüüd juba mõnda aega ühe Rootsi mehega samas toas. Ehk räägin päevast päeva peamiselt rootsi keeles, välja arvatud kõned Eesti või mõned ärikohtumised või kõned, mil tuleb rääkida inglise keeles. Samuti mängib meil taustaks Rootsi raadio. Hommikust õhtuni. Täna hommikul tehti seal intervjuud rootslase Max Martin -iga, kes on kirjutanud näiteks Britney Spears-i Hit me baby one more time...või siis Backstreet Boys-i suurema osa toodangust jne jne. Backstreet boys-i laulu "Shape of my heart" idee on pärit Lisa Miskovsky -lt, kes on ka laulu kaasautor. Sellega seoses mainiti ka kontserdisarja, mis on täna, homme, ülehomme Berwaldhallenis. Rootsi Raadio Sümfooniaorkestri "kodusaalis". Ühes maailma tippklassi klassikalise muusika saalidest, mis on ehitatud kalju sisse ning mille akustika on maailmakuulus.
Nimelt on tegemist minu ja K lemmiku Rootsi laljatari Jill Johnson -iga, kelle kontserdil astub külalisesinejana üles ka seesama Lisa. Ma polegi juba K-d kuhugi välja lõbutsema viinud paar nädalat ning otse loomulikult tormasin ma lõuna ajal lähimasse ATG-sse ja ostsin õhtuks piletid! Interneti teel pakkus mingeid jube kehvi kohti, aga otse ostes selgus, et rõdu esimeses reas - otsevaatega lavale, on sobivasti 2 kohta meie jaoks!
Jill Johnson on see tütarlaps, kes 1998 aastal Eurovisioonil Rootsit esindas ning kelle laul "Kärleken är" (Armastus eksisteerib)
sai Eestilt parimad, ehk täied 12 punkti! Sealt me ta avastasimegi ning mingil komandeeringul ostsin ka tema esimese CD "När hela världen ser på" (mis on muideks siiani meie plaadimasinas tihe külaline). See plaat jäigi tema viimaseks rootsikeelseks pop-plaadiks (üks jõululauludega plaat on ta veel ka rootsi keeles). Edasi liikus Jill country ja blues muusika suunas. Ning laulud olid eranditult inglise keeles. Sellega koos kadus ka natuke meie huvi, kuigi ikka pidevalt kuulasime seda vana head plaati... Nüüd viimastel aastatel on aga Jill hakanud õige tihedalt uusi plaate välja andma...nüüdki 22.oktoobril on ilmumas tema uusim CD ja see on juba 4 järjestikune aasta, kui temalt uus CD tuleb...ning ega ta ka meie huviorbiidist välja pole jäänud. Laulud nagu "Cowboy up", "Crazy in love", "Hopelessly devoted" ning viimati selle aasta suur hitt, vana Dolly Partoni laul "Jolene"...kõik näitavad tema vapustavat hääleoskust, talenti ning professionaalsust.
Kuni tänaseni pole aga meil teda live-s võimalust näha olnud.
Saabusime Berwaldhallenisse bussiga...üpris õigeks ajaks. Kontsert algas ning lavale saabus üle poolesaja-pealine Sveriges Radios Symfoniorkester. Dirigendiks rootslaste armastatud Anders Berglund, kes oli kunagi aastaid ka Rootsi "eurovisioonidirigent". Muusika hakkas kõlama ja lavale astus Jill Johnson. Maani uhkes mustas õhtukleidis, suur must rosett õla peal - tõeline õhtu kuninganna! Kõlas big band versioonis "Crazy in love". Edasi Grease-st tuntud ballaad "Hopelessly devoted".
Edasi Jilli enda, aasta tagasi kirjutatud bluusilugu "You're looking for me".
Ja oligi kord külalisesineja, ehk Lisa Miskovky käes. Avastasin ta enda jaoks selle sama rootsi raadiokanali kaudu alles sellel sügisel. Sest nad seal tihti lasevad tema laulu "Another shape of my heart":
Kuid sellel kontserdil seda laulu ta ei esitanud, vaid hoopis "Lady Stardust" ning "Brand new day". Mõlemad laulud, koos valgustuse ning Lisa noore, pikajuukselise tütarlapseliku olekuga tekitasid sellise muinasjutulise atmosfääri, et ma oleksingi peaaegu sellesse muinasjutu-metsa ära eksinud...see oli nii kaasakiskuv ja ILUS! Mul tulid külmavärinad ning suurest naudingust märkasin mingil hetkel et passin iga tema pisematki liigutust nagu soolasammas. Olen avastanud enda jaoks täiesti uue lemmiku!!! Siin on mõlemad kontserdil kõlanud laulud:
Kõigest tütarlaps ja tema kitarr...sellele kontrastiks järgnes üks hoogne ja vahva instrumentaallugu orkestrilt... Aaron Copeland-i Hoedown, koos hobusekapjade plaginaga...Jill on ju ikkagi country-laulja "first and foremost".
Enne vaheaega tuli Jill veel tagasi, et laulda "Desperado", "Baby don't go" (duett koos Jill-i bändijuhi Göran Eriksson-iga) ning kuna eelmine duett nii hästi õnnestus, palus Jill Görani veel kord duetile ning seekord siis "vana hea" Love hurts.
Esimene vaatus oli sellega lõppenud ja me läksime K-ga Pepsile. Teine vaatus tuli natuke country-maigulisem, kuid mitte tervenisti. Algas see üldse instrumentaaliga - John Williams-i Cowboys Overture-iga, filmist "The cowboys". See oli minu jaoks kontserdi kõige igavam lugu ja ühtlasi kõige pikem :)
Teisel vaatusel saabus Jill lavale uhkeimast uhkemas punases õhtukleidis, kus riiet oli rohkem kui mõne ballisaali kõikides kardinates kokku :) Kuid sätendav ja särav ja oma häälega kõike võitev. Laulud "That's life" ning "Moon river" viisid vanurid seitsmendasse taevasse, kuid minu jaoks oli Moon river tema esituses ka päris hea, kuigi muidu see laul mulle ei meeldi :)
Nüüd kutsus ta Lisa tagasi lavale. Tuli välja, et nad on ka eraelus sõbrad ja mõlemad austavad teineteist väga. Duetina esitati "To know him is to love him". Lisa laulud olidki sellega lauldud ning Jill lahkus suure orkestri eest ja puges üle juhtmete ühte saali otsa..."oma bändile" lähemale, et austust avaldada oma ühele suurele eeskujule - Bonnie Raitt -ile, lauluga tema repertuaarist "Papa come quick". Hoogne ja vapustavalt hea tunnetusega lauldud. Edasi - A Capella versioonis Neil Young -i "Love is a rose". Ja oligi viimase laulu esitamise ärvardus õhus. Kava järgi "viimane" - Jolene:
Rahvas läks lolliks! Mina kaasa arvatud...kuid selline "toolidel istudes lolliks minemine" pole ikka "päris see". Ma oleks nii tahtnud püsti karata ja tantsima hakata.
Ja läkski kummardamiseks...kuid õnneks taustalaulja ning orkester ja ansambel ei liikunud kuhugi...ehk lisaloo lootus oli üpris tõenäoline täituma...
Ja kõigist oma lauludest....valis ta lisalooks "Kärleken är"!!!!!!!!!!!! Tõeline õhtu kroon ja ehk ka selle aasta kontserdilaulude kroon. Mul olid pisarad peaaegu silmis... ja siinseal saalis oligi kuulda taskurätikute sahinat ning nutuseid nuuskamisi. Muidugi laulis ta seda eriti rahulikus ja tagasihoidlikus seades, mis kõige paremini tundesoont pitsitas.
Laul läbi, oli käes tõeline lõpp. Ainult et rahvas ei liikunudki paigast..muudkui plaksutasid ja plaksutasid. Oma 5 minutit vähemalt :) Ei jäänud Jillil muud üle kui kõigiga koos lavale tagasi tulla. Ta vabandas, et tal kõik ettevalmistatud laulud ja lisalugu juba esitatud. Aga talle laulda meeldib ja las orkester mängib "vad som helst" :) Orkester hakkas mängima kontserdi esimest lugu ning nüüd olid juba kõik nii soojaks lauldud, inimesed plaksutasid kaasa ning õhus oli hoopis teistmoodi elekter. Umbes, et see eelnev oli eelsoendus ja proov ning nüüd tulebki päris... Aga sellega ikkagi oligi kontsert läbi. Tõeline superelamus! Muidugi need väiksed jutuajamised publikuga laulude vahele ja üliarmas Lisa Miskovsky ning see värvidega tunnete loomisele kaasa aitamine. Kõik oli kuidagi täiuslik...ning muidugi Jill-i hääl, mis on midagi täiesti erilist!!!Ma läheks iga kell uuesti nende mõlema kontserdile! Siin lõpetuseks minu telefoniga võetud 15 sekundiline näide, saalis valitsenud õhkkonnast. Kvaliteet on ülikehv, aga ikkagi autentne :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar