Bergmanlik kammerdraama kõigest 4 näitlejaga. Tegemist on kahe abielupaariga, Lars (Mikael Persbrandt) ja Susanna (Lena Endre) on elanud oma turvalist abieluelu juba paarkümmend aastat. Kõik liigub oma radapidi. Neil on head töökohad, ilus kodu, tubli tütar ning turvaline suhe. Nende sõbrad, Ann (Maria Lundqvist) ja Ulf (Jakob Eklund) on samuti juba pikalt abielus, kuigi neil lapsi pole ning Ann-il on kadunud huvi intiimsuhte vastu. Samas kui Ulf sellest puudust tunneb. Ehk siis mingisugused suhte esimesed mõranemise tunnused on juba olemas.
Ühel õhtusöögil võetakse jutuks abielu petmine. Mõlemates paarides on üks, kes peab seda loomulikuks ning teine, kes on täiesti selle vastu. Nõnda avastavad Lars ja Ann oma hingesuguluse. Kuna Ann-i ja Ulf-i abielu erimeelsused omakorda kasvavad, siis tülid, lahkuminekud ning sinna juurde käiv psühhodraama on paratamatu. Eriti hea on see mäng, mida Susanna oma mehe ja Ann-iga ühel hilisemal koosistumisel mängib. Teades, et mis toimumas on ja milliste valetajatega - abikaasa ning parima sõbranna näol tal tegemist on.
Sellised abieludraamad on ju kõigile vähem või rohkem filmide ning raamatatute kaudu tuttavad. Teatraalselt on lavaks ehk tegevuspaikadeks korterid ning praktiliselt katkematul dialoogil baseeruv film. Mille tugevalt eluline ja realistlik dialoog ongi see, mis filmi nii tugevaks teeb.
Lisaks on ka kõik neli Rootsi tippnäitlejat oma elu parimas vormis ja see ainult kindlustab filmi tugevust. Lõpp on samuti huvitav, sest Euroopa filmile kohaselt ei tea ju tegelikult kuidas see kõik ikkagi lõpeb. Kes keda maha jätab, kui madalale ollakse valmis langema, et ainult oma turvalist ja head pereelu säilitada. Tugevatest saavad nõrgad ja nõrkadest tugevad. Elu on karm ning julm ja tundub nagu igaüks oleks tegelikult ainult enda huvide eest isekalt väljas.
Hinnang: 4 (Kahtlemata äratab film palju küsimusi, et kas see või teine tegi ning käitus õieti. Samuti, kas armastus võib sellised konarused eluteel üle elada? Mis tegelikult meie eludes on oluline? Kui tihti me oleme asjad lõpuni läbi mõelnud, isegi kui otsused puudutavad meie kogu ülejäänud elu ning kui palju me tegutseme hetke ajendil, nö "võimalusest kinni haarates"? Kas sõprus on püha või tekib teatud vanuses tunne, et kui ma nüüd ei tee nagu ma ise tahan, kasvõi üle laipade...kas see on piisavaks õigustuseks iseenese ees? Kas uhkus on tähtsam kui armastus või võib sellest armastuse nimel taganeda. Kas võib andeks anda inimesele, kes on suutnud Su hingele haiget teha? Palju, ja rohkemgi veel elulisi küsimusi, millele selle filmi tegevust nö."kõrvalt vaadates", saab inimloomuse hämaramaid alasid natuke valgustades enda jaoks vastuseid leida. Samuti võibolla näha ning mõelda teiste inimeste probleemide üle, et kasvatada iseenese intelligentsust ning oskust hinnata seda mis meil olemas on. Kaitsta seda "oma" kurja eest ning võibolla ka vaadata inimloomust, mis käitub ju lõppude lõpuks tihti üpris etteaimamatult...just sellisel tasandil (antud juhul ehk "keskea kriis -is"). Võibolla on mõtekas mõnede asjade puhul jaanalinnu kombel pea liiva alla panna ning võtta see sealt välja, kui oht on möödas? Võibolla mitte usaldada ka lähedasi nii sinisilmselt? Sellised filmid on väga väga head, mis ühtlasi õpetavad ning panevad ka mõtlema, kuid samas annavad võimaluse tunda seda õnne, et ei pea ise nende küsimustega reaalselt silmitsi seisma parajasti! Soovitan igale täiskasvanule. Eriti neile, kellele psühholoogiline (Stanislavkilik) teater meeldib!)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar