Ugala on Viljandi linna 725.aasta juubeliks lavastanud tüki ühest linnapeast (August Maramaa, kuni 1921. aastani August Marfeldt), kes lausa neli valitsuskorda valiti linnipeaks - 1919-1921 ja siis veel 1927-1939.Sõites Viljandisse arutasime autos, et mida me teame Viljandist ja nö linna ajaloost ja pärimustest. Kõigepealt tuli meelde Viljandi paadimees...siis Mulgimaaga seonduvad rahvarõivad...siis Viljandi rippsild...muidugi Ugala teater ja viimaks lossivaremed. Ehk siis teadmised Viljandist on praktiliselt 0. Pole ka ime, sest mul pole mingeid muid sidemeid Viljandi linnaga, kui ainult see suur armastus Ugala teatri vastu. Ja hirmuga mõtlen, et nüüd kus Maria Soomets, Hilje Murel ning Priit Võigemast on läinud...et kas see armastus jätkub...kui tugevad tükid seal saavad olema just minu maitset arvestades...muidugi seal on ju alles ikka Leila Säälik, Luule Komissarov, Kadri Lepp, Karol Kutsel, Andres Tabun, Peeter Jürgens, Triinu Meriste, Peeter Tammearu (ta peaks küll rohkem mängima!!!), Arvo Raimo, Aarne Soro ja nüüd ju ka Indrek Sammul ning Liina Olmaru ja veel kolm uut ja huvitavat näitlejat viimasest lavaka lennust - Juss Haasma, Andres Oja ning Martin Mill. Ehk huvitavavaid ning ka suurimaid lemmikuid küll ja küll võrreldes mõne teise teatriga.
Otsuse tegemisel "Linnapea" -d vaatama minna, oligi kõige suuremaks teguriks Andrus Tabun, kes on viimasel ajal lausa komeedina lemmikute meesnäitlejate hulka põrutanud - eelkõige tema rollid lavastustes "Keisri hull" ja "Runar & Kyllikki". Lisaks oli Ugala kodulehel kohe järgmise nimena nimetatud Kadri Lepp...see aga osutus küll liialduseks, sest Kadri Lepp -a roll on seal küll väga tilluke - laulev inglike, kes tegevusest iseenesest osa ei võtagi. Maramaa naist mängis Triinu Meriste, kes oli väga kena ja hingestav oma suurte säravate silmadega. Kogu etenduse parim stseen oligi see, kui Maramaa oma naisega lava eesäärel, otse minu käeulatuses (istusime ees ja keskel) meenutasid hetke kui nad armusid. Armastus on ju ilus ning andis kogu etendusele sellise tipphetke, mis tegelikult oleks sellise sisu ja põhimõttega etenduse puhul tulema hoopis kusagilt mujalt, minu meelest.
Ka esimeses vaatuses oli üks misanstseen, mis mul külmavärinad tõi ning hinge läks - nimelt see, kui Peeter Jürgens, ehk eelmine linnapea annab oma volitused üle. Minule isiklikult jäigi kogu etendusest mulje, et see eelmine linnapea tegi oma ajaga palju rohkem ära - tõi elektri Viljandisse, mis on ju eriti oluline. Lisaks kõik need parkide ja ma ei tea mis kõige rajamine. Maramaa saavutused etendusest välja ei tule. Pigem oli ta ideede mees, aga mitte nende elluviija. Kuigi dokumentaalmaterjalidest, mida nüüd pärast etendust olen lugenud, siis peetakse teda just vastupidi - elluviijaks.
Etendusel on kaks asja mida ma põhjuseks pean, et see tükk minule ei meeldinud. Esiteks see "konflikti puudumine", nagu mainis keegi naisterahvas teises reas, minu selja taga. Just sisulises mõttes hakkas mul igav. Ja eriti lõpp oli venitatud. See, et rahvasaadik linnavolikogu istungit segab ja nõuab vastuseid, sellest ei piisa "põnevuse" tekitajaks. Kuigi Aarne Soro mängis väga hästi, peaksid nad seal Ugalas märkama, et nad liiga tihti panevad ta just sellistesse küla-räuskajate rolli. Inglise keeles kutsutakse seda vist"type-casting", aga esiteks saaks Soro hakkama ka teistsuguste rollidega ning teiseks on ju ka Ugalas teisi, kes vahest võiksid selle rolli enda kanda võtta. Muidugi Aarne teeb selle rolli alati suure hoo ja lõbuga ning see jõuab publikusse.
Teine põhjus miks mulle see tükk ei meeldinud oli see "seatud liikumine". Selline kooris-näitlemine on minu meelest tobe ning kunstilises mõttes ei sobinud kohe üldse kuidagi sellesse konteksti. Võibolla just nende räppimise liigutuste pärast ja nende jubedate grimasside pärast, mida Janek Vadi igal võimalusel tegi. Kuna ta oli sellest külarahvast kõige sõnakam, võttis ta kuidagi liiga palju tähelepanu enda peale selles hallis massis ja see rikkus kogupilti. Teine, kes silma torkas oli mingi pisikest kasvu noormees, kes mõjus väga kummaliselt selles kogu kolleegiumis. Ilmselt mõni VKA õpilane, aga no igatahes esimene kohtumine oli nüüd küll väga negatiivne. Muidugi, kes teab...võibolla on ta uus-Juhan Viiding? :) Igatahes sellesse tükki ta küll ei sobinud.
Kui üldse rääkida näitlejatöödest, siis peaosaline Andres Tabun on ikka nii võimsa hääle ja olemisega, et ta sobis nagu loodud sellesse rolli. Lisaks oli see mõnevõrra tõsisem ja tavainimese-lähedasem roll, kui näiteks tema eelmainitud superrollid. See kuidas tal silmad lähevad märjaks kui ta oma naisega vestleb nende armastuse algusepäevadest ja see kuidas ta on oma lastega. See tundub nii võimsalt hea. Just "Võimas" on minu meelest õige sõna kirjeldama seda rolli. Lisaks on ta oma kiilaspeaga saranane ka Maramaale mingis mõttes.
Triinu Meriste ja Carita Vaikjärv on ehk naistest enim esil. Mõlemad sobivad oma rollidesse ning teevad head ja usutavad rollid. Carita kohe sobib sellistesse tõsisema tagapõhjaga rollidesse rohkem (samuti nagu näiteks minu meelest tema siiani parim roll - Niskamäe kirgedes). Ja Triinu Meriste on pärast Anna Karenina-rolli olnud alati vähemalt hea, kuid seekord ei midagi erilist.
Teistest, kes meelde jäid - Arvo Raimo - samuti nagu Meriste, alati hea, kuid seekord ei midagi erilist... Arvi Mägi - päris hea, aga seekord ei midagi erilist...Peeter Jürgens - vapustavalt hea, nagu alati nii ka seekord!!!, Tanel Ingi - peaaegu sama häirivalt grimassidele mängiv nagu Janek Vadi, kuid tema tegelaskuju oli ka natuke selline ebameeldiv ning sellepärast ehk see selline rollijoonis oli ehk mõnes mõttes isegi sobilik :)
Kogu asjast jäigi selline natuke pingutatud mulje ning ma usun, et võibolla peaks selle jaoks olema Viljandist pärit või sellega rohkem seotud olema kui näiteks mina, et sellest etendusest midagi saada....võibolla tundub see parem, kui tead neid taustasid rohkem...ehk seda, mis teatritükis välja ei tule. Ning sellega koos oleks pilt täiuslikum?!
Üks viimane mürgipritse läheb kostüümikunstniku suunas. Miks nendel inimestel seal olid krõpsudega kartulikotid peale aetud? Ometi oleks olnud hea võimalus ja lisaks vägagi sobilik võimalus kasutada Mulgi-kuube? Oleks olnud väärikam ning ka rohkem "Viljandi"...Muidu selles kujunduses jäi ka kuidagi "Viljandi"-st puudu. punane värav ja sinised valgustaustad meenutasid mulle hoopis jaapanit :) Inglitiivad sobisid küll hästi...see detail oli mõnus...eriti kuna kaks inglihäälset tütarlast seal ringi käisid, käsi lehvitasid ning inglihäälega laulsid :) Üldse peaks vist mainima, et nii mõnigi vana hea "vanaema-aegne" laul seal esitati muu teksti vahele sobivalt.
Hinnang: 2+ (Koju sõites Viljandist mõtlesin, et mida ma nüüd siis rohkem Viljandi kohta tean...ega eriti midagi juurde küll ei saanud. Teatrielamusena ka selline alla keskmise....kui poleks seda "armastusestseeni", mis etenduse kontekstis polnudki ju oluline...siis oleks hinnang olnud märksa kesisem. Viimati nii kehva tükki Ugalalt nägin umbes 10 aastat tagasi...see oli Triumfikaar. Selles suhtes pole ehk siiski veel paanikaks põhjust, sest näitlejad teevad ju ka sellisest kehvakesest tükist natukenegi midagigi. Taskus ootavad veel realiseerimist piletid etendustele "Kolm õde" ja "Börs ja börsitar". Ja uut "Poks"-i tahaks ka näha...ning mul on selline tunne, et see uus tükk mis varsti välja tuleb -"Grafiti", on oma sisult kuidagi sarnane Haneke filmile "Cache"...ehk tundub päris huvitav!!!)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar