esmaspäev, 20. oktoober 2008

Vicky Cristina Barcelona

Esta Muy caliente!

Inimesed jagunevad tavaliselt kaheks - ühed kes ei arva eriti miskit Woody Allen -i filmide kohta ja teised, kes peavad teda geeniuseks. Mina kuulun sellesse "teise" rühma. Juba kusagil 90-ndate alguses kui esimest korda kinos nägin Woody filmi "Husbands and wives", olin tema osava kirjasule ning huvitavate suhtekeeriste vang. Muidugi pärast seda, sai ka enam vähem tema vanemad teosed riburada ära vaadatud. Nüüd kus uusim Woody kohale jõudis, pidin esimesel võimalusel kinno tormama!

Ja nagu juba oma lugu alustasin - esta muy caliente! See film on tõeliselt kuum. Kui üks film kui selline võib olla seksikas, siis just nimelt see! Irooniline selle juures on see, et tegelikult on nö. paljast ihu filmis väga vähe. Kuid seda seksikam see minu meelest on! Filmis öeldakse, et suhtes võiks olla romantikat, peab midagi olema suhtest puudu...selles filmis polnud küll mitte midagi puudu! Kõik osad olid olemas ning võibolla see on mingis mõttes paradox...sest kui üks puzzle-tükk olekski puudu olnud, ei oleks see film olnud see, mis ta oli - täiuslik :)))

Lugu saab alguse sellest, kuidas kaks ameerika 20ndates eluaastates neidu lähevad juuliks-augustiks Hispaaniasse. Üks naistest, Vicky (Rebecca Hall) on kihlatud ning plaanib varsti abielluda. Ta on kindel oma valikus, sest talle meeldivad kindla sissetuleku ja ülespoole mineva karjääriga mehed, kelle peale võib kindel olla ning kes on korrektsed ja korralikud. Ta läheb Hispaaniasse peamiselt sellepärast, et oma ülikooli lõputöö jaoks Katalaani kultuuri kohta teha taustatööd ning uuringuid. Teine, Cristina (Scarlett Johansson), on vaba kui lind, näitleja-filmitegija taustaga. Meestes hindab seiklusjanu ning müstilisust. Tegelikult oma sõbranna meesideaalile vastupidist meest. Sellist, kellest ei tea kunagi mida oodata. Hispaaniasse ta lähebki seikluseid otsima ning oma ebaõnnestunud filmi tagajärjel tekkinud haavu lakkuma.

Ei lähe kaua, kui Cristina ideaalile vastav mees ilmubki nende ellu. Kunstnik, Juan Antonio (Javier Bardem), kellel kõigele lisaks mingi salapäraselt kahtlane eelmine abielu. Esimene kokkupuude ongi saatuslik. Ta kutsub naised lennukiga oma sünnipaika, Oviedosse. Et nautida head veini, head sööki ja head seksi. Vicky muidugi tõrgub, aga Cristina on kohe käsi. Muidugi ei saa sõbranna teist sellise hulluga üksi reisima lubada ning varsyi on kõik kolm lennukis, teel Oviedo suunas. Olude sunnil jõuavad voodini esimesena hoopis Vicky ja Juan Antonio. Vicky maailm läheb sellest pisikesest juhtumist pahupidi...ta polegi enam kindel oma meesideaalides ja seab kahtluse alla ka oma tulevase abielu. Samas elu läheb ikkagi nii nagu minema peab ning tegelik "paar" tekib Juan Antoniost ja Cristinast. Kuigi kui mängu tuleb ka see salapärane ex-abikaasa, Maria Elena (temperamentse ja võrratu rolli tegev Penelope Cruz), saab film oma tõelise hoo sisse. Ning keegi pole enam ei armastuse ega ka surma eest kaitstud! Oh, kui vabameelne ja "iga mehe unistus" suhe tekib sellise kolmiku vahel :)

Absoluutselt kõik näitlejad teevad fantastilised rollid. Woody tekst on nõelterav. Dialoog värske ja huvitav ning jutustaja kasutamine annab loole muinasjutulise maigu. Woody tundub olevat täiesti fantastilises vormis. Ta suudab mitmel korral oma tekstiga (kõige paremas mõttes) šokeerida. Tegelased ütlevad ja teevad asju, mis pole etteaimatavad. Ja see annab filmile tõelise hingamise. Woody Allen on kahtlemata üks minu lemmik-stsenariste. Tema oskus inimloomuse keerdkäikudele keerdusid juurde keerata, näitab kui tark ta on. Ma olen täiesti kade!!!

Näitlejatest oleksin peaaegu unustanud Patricia Clarkson -i, kelle roll pole ehk nii oluline, kuid on lisaväärtuseks igale filmile kus ta osaleb. Ja palju maitsekust annab filmile juurde ka selle kelmikas "Barcelona" laul ning romantiline hispaania kitarrimuusika. Filmi "värvid" on täpselt sellised soojad ja kirglikud - kollased-punased, nagu tihti Hispaania (näiteks Pedro Almodovar -i) filmideski. Ja see on küll osav saavutus vanameistrilt. Sest õhkkond on täpselt õige!

Veel meeldis mulle väga see lõpp ning kõige viimane lause. Tasub täpselt kuulata, see annab kinnitust nii mõnelegi asjale nii päris elus kui ka seal filmis :) Ja lõpp on iga hea loo puhul ülioluline! Aga ei saa märkimata jätta, et ka tee sinna lõpuni on selle filmi puhul ikka väga väga VÄGA kuum, aga maitsekalt kuum. Eriti näiteks tänu sellistele stseenidele, nagu see mis toimus Penelope ja Scarlettiga seal pimikus :)

Hinnang: 5 (Minu jaoks oli see VÄGA hea kinoelamus. Nautisin igat hetke ning neid üllatusi kuhu lugu pööras või siis neid üllatusi, mida keegi suust välja ütles või tegi. Mõnus täiskasvanute film. Usun, et Woody Allen -i stsenaarium ja Penelope Cruz naiskõrvalosa kategoorias võivad vabalt ka Oscarile kandideerida. Rootsi meedia on tituleerinud selle "parimaks filmiks, mis hetkel kinodes". Ja miks ka mitte...kindlasti üks selle aasta parimaid!!!)

Filmi trailer:

6 kommentaari:

Sehkendaja ütles ...

Käisin ka seda filmi vaatamas. Maei tea Woody Alleni filmidest seni suurtmidagi. Aga kui seda filmi võtta totaalse irooninana, siis on midagi väärt. Kui aga tõsiselt, siis... mis mõttes ei olnud ettearvatav? Esimesest hetkest olikuni lõpuni kõik teada või vähemasti vägagi aimatav. Tüüpilisest ollivuudist eristas seda muidugi lõpp.

Ma ei saa öelda, et "ei meeldinud". Aga ilmutus kui selline jäi tulemata. Nagu "Toscana päikese all", meeldis mulle siin miljöö ja pildid:)

Danzumees ütles ...

Minu jaoks oli üllatav kasvõi see naiste vaheline armastus...
Või see, et mees ja naine ei suuda eksisteerina paarina...neil oli vaja kedagi "kolmandat".
Siis kasvõi see, et ScarJo tegelane oli nõus seda kolmikelu elama.
Minu jaoks oli seal palju "üllatuslikku". Eks muidugi sellist aimatavat põhiliini ka... eriti mis puudutab noore ameeriklanna "romantika otsimist". Ainult et see mis ta leidis, see oli minumeelest üpris omapärane, huvitav ja täis seda mõnusat "hispaania tunnetust".

Sehkendaja ütles ...

Minu arvates oli sinna irooniana pandud kogu tänapäeva ollivuudi filmide tüüplahendused. Kasvõi see siis, et armastuses peab olema midagi "ebatavalist" (kaks naist ja üks mees), et müüks. Ma miskipärast usun, et WA puhul ei olnud see tehtud selleks, et oleks põnev ja müüks, vaid et parodeerida preilide ettekujutust hispaanlastest pluss inimeste ettekujutust filmist, mis müüb.

Danzumees ütles ...

Iroonia on WA filmides tihti märksõnaks. Aga see "batavaline" ongi ju "ootamatu" :)

Woody teadupärast ei tee filme sellepärast, et need "müüks". Kuigi viimasel ajal võib tunduda küll, et ta filmid sinna suunda on liikunud. Varem olid nagu need inimsuhete lahkamised palju sõgavamad ning filosoofilisemad. Nüüd aga liigub sinna naljakate olukordade, värvilste ja ilusate atmosfääridede ja lauspõnevuse poole.

Aga ma selgelt vaatasin täiesti teiselt tasandilt seda filmi kui sina. Ma ei mõelnud ei filmi vaadates ega ka pärast tagamaadele vaid lihtsalt nautisin seda mõnusat atmosfääri ja häid ning huvitavaid näitlejaid ning neid sekeldusi nende vahel. Sellepärast see film vist meeldis mulle ka kõvasti keskmisest filmist rohkem. Ja minu jaoks on see üldse üks Woody parimaid. Kuigi lemmik on vist ikka "Husbands & wives"...või mõni enne seda.

Sehkendaja ütles ...

Tegelikult ma vaadates nautisin neidsamu asju, mis sina. Kuidas ma seda seletangi...? Et "Toscana päikese all" meeldis mulle ka samade asjade pärast nagu see VCB. Aga Toscana päikese all on samas tüüpiline ollivuud, seega vaatamata sellele, et ma seda nautisin, on asju, millega lihtsalt lepid (et sisu läheb labaselt selle poole, et tuleb õnnelik lõpp või et piltilus noormees valib peategelase kohe välja). VCB aga ei ole sellise labase tagamõttega, kuna lõpp oli ju ses suhtes jah ootamatu ja viitas sellele, et "naised ei tea kunagi ise, mida nad tahavad - paku neile ükskõik mida".

Üldse olen tagantjärgi kuidagi mõtestanud seda filmi enda jaoks ja see ju ikka meeldis. Lihtsalt WA oli minu jaoks puhas leht ja seetõttu ei osanud algul nagu suhestuda.

masa ütles ...

comme seksikas film vt ka: bertolucci