Nimi:
Asukoht: Tallinnamaa, Raplamaa, Rootsimaa

Blogi lugedes saad aru kes ma olen...

pühapäev, oktoober 26, 2008

Kolm õde - Ugala



Kolm õekest jätkavad oma lavaelu Ugala suures saalis. Kuid ikka ootavad nad Moskvasse kolimist. Viimati oli see 10 aastat tagasi kui nendega kohtusin. Toona toimus see Mikiveri lavastuses Sagadi mõisas, kui Olga rollis oli Maria Klenskaja, Maša rollis Angelina Semjonova (Angelina, palun tule teatrisse tagasi!!!!!!!) ning Irina rollis Külli Reinumägi (sellel ajal kandis ta veel perekonnanime Koik). Kõige esimene "Kolm õde" pärineb aga mu lapsepõlvest ning hoopis teleri vahendusel. Nimelt Šapiro lavastus Eesti Draamateatris, kus Olja rollis oli Meeli Sööt, Maša rollis Ita Ever ning noor Irina, oli sellel ajal ise noor näitlejanna Mari Lill. Nüüd siis kolmas versioon, millel lavastajaks Peeter Tammearu ning kolme õe rollides: Olja-Liina Olmaru; Maša-Triinu Meriste ja Irina-Kadri Lepp.

Ei või midagi öelda, kõik kolm on tekstilises mõttes sarnased, ehk siis Tšehhovi-lähedased, kuid oma tunnetuselt ja olustikult täiesti erinevad. Ausalt üles tunnistades läksin seda etendust vaatama kergete eelarvamustega. Esiteks see, et tegemist on ühe minu lemmiknäitemänguga, olin juba ette kindel, et see vähemalt meeldib mulle. Teiseks, kuna näitlejad olid huvitavad, siis tahtsin vaadata ning luua oma vaimusilmas "ideaalse Kolme õe koosseisu", kui saaks eri aegade "Kolm õde" kokku panna. Kolmandaks, Mikiveri Kolm õde on üldse üks läbi aegade mu lemmiklavastusi ning Šapiro versioon on umbes sama legendaarne, siis olin veendunud, et oma eelkäijate ületamiseks oleks pidanud toimuma mingi ime.

Üheks oluliseks põhjuseks, miks seda tükki vaatama tahtsin minna, oli võimalus ka S.-ile näidata teatriklassikat. Samuti oli nii mõnus üle pika aja jälle näha Kadri Lepp -a kandvas rollis. Oi, ja pettuma ei pidanud!

Aga kõigest järgemööda. Kõigepealt lavastaja Tammearu...kavalehelt võib lugeda, kuidas tal oli mingi hirm Tšehhovit lavastada. Et ta nii ääriveeri on proovinud, kuid pole ühegi tema "suure" kallale julgenud minna. Minu meelest on see küll täiesti asjatu hirm olnud. Esiteks on Tammearu väga hea lavastaja ning vaadates tulemust, ei saa ka nuriseda. Tükk on järjekorne õnnestumine Ugala teatrile. Tekkisid ainult kaks küsimust sellega seoses...esiteks, et kas nii väike paus toob piisavalt huvilisi kohale...viimasest korrast on ju kõigest 10 aastat kui ei arvesta Dajan Ahmetov-i versiooni Salong teatris. Uus teatripõlvkond pole ju veel jõudnud peale kasvada. Õigemini seda uut põlvkonda pole veel nii palju. Teiseks...kas selline samasugune, otsene lähenemine sellele tükile järjekordselt õigustab end. Näiteks Stockholmi Linnateatris on praegu mängukavas selline versioon Kolmest õest, mis on toodud tänapäeva...Kolm noort ja kaunist õde, kes elavad kusagil kolkakülas põhja-Rootsis ning ootavad ja loodavad Stockholmi, ehk pealinna kolimist. Kas poleks ka aeg juba Eesti teatris julgelt läheneda sellisele "klassikule", kas peab alati klassikast nii kümne küünega kinni hoidma originaalist? Ma usun, et kui sellele oleks mingi vint keeratud, oleks etendus veelgi huvitavam olnud. Samas kas võitjate üle on mõtete kohut pidada...oli ju ka see etendus minu meelest võidulugu. Mis siis sellest, et ikka sama, vana moodi. Näitlejad on ju teised... Kuid enne veel kui teiste lavastuse komponentide juurde asun, tahan veel ühe küsimuse lavastajale esitada...miks ei oleks võinud kasutada natuke rohkem muusikat...eriti vene romansse? Eriti kui majas töötab selline fantastiline vene romansside laulja nagu Jaana Kukk? Tema laulud andsid Onu Vanja vaheajal nii palju tervele etenduse elamusele juurde seda õiget tunnet, et seekord on juba paljalt selle võrdluse pärast "Kolm õde" etendus ikkagi miinusseisus võrreldes Raid-i "Onu Vanja" -ga.

Ja et need negatiivsed emotsioonid kõik ühekorraga eest ära saaksid, siis üks asi, mis minu meelest etenduse taset alandas oli kunstnikutöö. Olen varem pidanud kunstnik Jaanus Laagriküll-i päris heaks, kuid seekord ma tema otsustest aru ei saanud. Esiteks need tellingud. Võibolla sooviti sellega mingit ülesehitamist või lammutamist rõhutada, ma ei tea, ega saa sellest ka alltekstina aru. Minu meelest oli see hea võimalus just nimelt tuua lavale midagi kunstilises mõttes "ilusat", kogu üleeelmise sajandi vene stiil. Kuid nüüd rikkusid kogu seda romantikat ja "ilu" mingid metallkonstruktsioonid, mida kõige tipuks kaunistasid neoon-oranžid trükitud tootelipikud. Täiesti mõistmatu lahendus! Teiseks, mis materjalist need sõdurite valged mundrid esimeses vaatuses olid valmistatud? Igal juhul publikust vaadatuna mõjusid need kitlitena (nagu oleks topelt kitlimaterjali kasutatud) :) Ja kolmandaks, need nõuka-aegsed koolivihikud, mida Olga esimeses vaatuses igale poole pillab...need ei sobi üldse konteksti...vaevalt, et toona selliseid vihikuid kasutati :) Samas viimase vaatuse õdede kostüümid olid 5+. Vaatasin ja mõtlesin, et kuidas küll üks kunstikutöö ühe etenduse puhul võib olla nii äärmusest äärmusesse...Veel meeldisid mulle need pingid.

Näitlejatest rääkides, siis kõik kolm õde tegid vapustavad rollid. Eks ta vist ole üks unistuste rolle naisnäitleja jaoks, korra elus üht Tšehhovi kolmest õest mängida...sellel on eriline aura, umbes nagu Romeo ja Julia Julial või Kes kardab Virginia Woolfi Marthal...Mainisin siin oma kirjatüki alguses, et kui saaksin luua oma leemikversiooni kolmest õest nende nähtud kolme lavastuse põhjal, siis ma võtaksin Šapiro tükist Maša (Ita Ever), Mikiveri tükist Olga (Maria Klenskaja) ning Tammearu tükist Irina (Kadri Lepp). Kadri Lepp tegi üldse fantastiliselt hea rolli. Ühe aasta parimatest naispeaosarollidest. Kõik need hetked, mil mul külmavärinad tulid, olid seotud vähem või rohkem temaga - Esimeses vaatuses see misanstseen kui ta Meelis Rämmeldi Parun Tusenbach -iga vestleb, teise vaatuse lõpp ja tema tõeliselt sügav ning kurb Moskva-igatsus ja kolmandas vaatuses samuti see lõpp, kus tegelikult kõik kolm õde oma viimased nö monoloogid ütlevad. Kuigi ka Triinu Meriste hullumise stseen ning Liina Olmaru stseen Natalja Ivanovnaga. Kus tema hea kasvatus ei lase tal pealt vaadata ilma midagi ütlemata kuidas nende vana teenijat koheldakse. Need tema kurvad silmad ja murtud tugeva naise olek tulevad välja ehk kasvõi minu ettekujutluses. Kuid seda ma sealt tema kehakeelest välja lugesin. Tegelikult ongi just Olmaru see finaalstseeni kuninganna. Tema kui vanem õde ning kõige kaugemale ka oma isikliku seisusega on jõudnud, on ta nagu kolme õe tugisammas. Direktriss kui kodus siiski ainult armastusest loobunud õde. Kuigi üks küsimus tekkis nende kolme puhul...ma pole seda varem kunagi täheldanud, et ainult noorim õdedest tahab Moskvasse. Mašast ja Olgast Ugala etenduse põhjal seda üldse välja ei lugenud. Vast ehk korraks, kui mängu tuleb Veršinin (Indrek Sammul), siis ka teised õed elavnevad selle peale, et mees tuleb Moskvast, kuid muidu ei saa nendest teistest õdedest küll seda nende igatsust Moskva järele aru...õnneks Kadri Lepp-a Irina igatsus tuleb nii tugevalt esile, et see justkui toimib ka teiste õdede eest. Ma vahepeal isegi tundsin seda hingevalu. On ju meilgi vahest Rootsis olles hirmus igatsus Eesti järele ning ma täiesti saan sellest "valust" aru.

Teistest näitlejatest torkab positiivses mõttes silma järjekordselt Andres Tabun. Tema Tšebutõkin on täiesti Tabuni oma Tšebutõkin. Ehk minu meelest täiesti originaalne. Tabuniu võimas ja selge hääl ning see kummaline kõnnak on midagi erilist. Samuti meeldis mulle väga Meelis Rämmeld-i Tsenbach. See kurbus, millega ta ütleb Irinale, kuidas ta teda armastab, kui Irina teda mitte. ja kuidas ta siis veel enne surma minemist kohvi tellib...kuigi mina ootasin, et ta veelkord ütleb, et ta armastab Irinat, see oli ilus ka nende tobedate raudtellingute kiuste. Tarvo Vridolin sobis hästi oma rolli Maša abikaasa Kulõgini rolli. Tekkis kuidagi mõistmine, miks Maša Veršininisse armus. Ja see pidev korrutamine Kulõgini poolt kuidas ta Mašat armastab...see mõjus kui iseendale sellise asja sisendamine, mis tegelikult pole tõsi...ei saanudki ju olla, kui naine niimoodi käitub. Carita Vaikjärv ebameeldiva ja vastiku Natalja Ivanovna rollis särab minu meelest sama eredalt kui mitte paremini kui ta kunagi Niskamäe kirgedes. Tema endast välja minemised ja opaka emana isekalt käitudes või siis haiglaselt võimu vajava koduperenaisena...need kõik joonistuvad selgelt tema karakterist välja ning võibolla on see ta parim roll tõesti siiani... Aarne Soro on samuti hea nagu alati. Ainult Veršinini rollis olev Indrek Sammul mõjub kuidagi väsinuna. Ta pidevalt hõõrubki oma silmi selle tüki jooksul ja ma ei näinud ega mõistnud tema tundeid. Kas see on kohmakus kui tema päris elukaaslane on samal ajal laval kui tal peaks olema "elekter" teise naisega? Või siis mingi muu põhjus, kuid Sammul ei mõju väärilise partnerina Meriste Mašale. Mitte nagu näiteks Mikk Mikiver Šapiro lavastuses. Mikiver olekski selles ideaalversioonis minu Veršinin...

Ahjaa...jumal tänatud...või noh sedapuhku siis Tammearu tänatud, et Janek Vadi ja Jaanus Kask olid väikestes rollides. Ei meeldi nad kohe mulle mitte. Iga Ugala teatritüki väärtust vähendavad, milles nad osalevad. Selline nägude tegemine ning mingi pinnapealne amatöörlik näitlemismaneer ei sobi kohe eriti klassikasse...võibolla veel kuhugi tänapäeva komöödiasse, kuid eelistaksin ka siis proffe. Aga nagu öeldud selles tükis on neid õnneks nii vähe...

Hinnang: 4 (Klassika, Tšehhov, Tammearu, Lepp-Meriste-Olmaru kokkuvõttes igati väärikas lavalugu. Kes pole varem Kolme õde näinud, nendele kohustuslik, kes aga on näinud, sellele ikkagi hea võrdlusmoment, mis sellest et midagi "uut" ei paku, häid näitlejatöid kuhjaga ning hea annus hingeigatsust kõrvaltvaatamiseks vahelduseks. Ahjaa "vene duša"-d sealt siiski eriti otsima minna ei tasu...seda seal kuidagi pole, mis sellest, et samovar on laual:) Minule meeldis kõikidest pisikestest miinustest hoolimata. Eriti kuna "Kolm õde" tegid väga head rollid!)

Meie iidol-teatrikriitik Pilleriin Purje oli ka kohal! Nagu ikka etendustel, mida me vaatamas käime :)

Sildid:

2 Comments:

Blogger Eliza Day said...

Ma mõtlesin, et asi peab ikka päris hull olema, kui Ott Karulin kirjutas, kuidas ta tahtis end vaheajal ära tappa, et etendusest pääseda :P (see ahastav kirjutis ajas mu nii naerma)
Aga näed siis.. mõnele ikka meeldis ka :)

27 oktoober, 2008 15:11  
Blogger Danzumees said...

Ma ei tea, mida Karulin sellest tükist ootas? Mina läksin küll seda vaatama teades, et täiesti traditsiooniliselt lavastatud "Kolm õde" ootab mind seal ees... See on juba kevadest saati teada, kui info teatri kodulehele ilmus. Näiteks näitöejatööde kallal küll uriseda ei saa....kunstniku kallal küll...aga kas sellepärast on vaja ennast ära tapma hakata :))

27 oktoober, 2008 23:26  

Postita kommentaar

Links to this post:

Looge link

<< Home

  • Telli: http://danzumees.blogspot.com/feeds/posts/default