Revolutsioon - NO99 (EV100 teatrisari "Sajandi lugu" 1.osa ehk 1910-1920)

Viimaste aastate mitmetest pettumustest NO-teatris (Tõde, mida ma olen igatsenud, Mu naine vihastas, Kadunud sõbra juhtum jne) hoolimata ning mitmete selle teatri tegemistest heaga loobununa (Päev pärast vaikust, Unistajad, El Dorado: Klounide rünnak, Kõnts jne), sisenesin seekord Sakala tänava saali suure õhinaga. Tegelikult on päris korralik igatsus näha Marika Vaarikut ja Eva Kolditsat jälle heades sisukates rollides karaktereid loomas ning see uussiiras stiil, mida Mart Kangro viljeles "Paradiisis" tegi temast päris huvitava ning samuti jättis Rea Lest November-filmis sümpaatse mulje, Ragnar Uustali polegi õnnestunud pärast tema lavaka lõpetamist näha ning Jörgen Liik on ka veel täiesti "avanemata" näitleja, seega igati põnev trupp. Ene-Liis ning Tiit on ka ehk jõudnud oma patareisid laadida kogu selle kammajaa järel, millega meedia ja "anonüümsed kommentaarid" nad läbi närisid (olles kursis sellega, mis tegelikult toimus, siis ei meeldinud ka minule kogu see värk)... Ja kuna lavastus on EV100 teatrisarja "Sajandi lugu" esimene lavastus ning olen otsustanud kogu selle sarja lavastused ära vaadata - põnev ju läbi teatri Eesti ajaloolisi pildikesi ritta seada ning seoseid luua... Ehk on ka aeg küps uue võimaluse andmiseks NO-teatrile ning võib ju olla, et teater on võtnud jälle sellisel pöördeliselt hetkel uue suuna ning muutunud samasuguseks sisukaks, nagu GEP'i, Kes kardab Virginia Woolfi, Padjamehe, Nafta ja Periklese aegadel...

Saali sisenedes on seal avanev vaateväli võimas - revolutsioonile kohaselt punane - kuidagi võimas kui pikad tekstiilid kõrgustest alla lavale langevad. Natuke rikuvad kogupilti tagaseinas olevad puulatid ja -prussid, aga selle eest näitlejate punased ürbid on kooskõlas muu atmosfääriga ning taotakse rütmis lava külgmistele äärtele paigutatud puulatte justkui sõjatrummi - kohe läheb ju revolutsiooniks!

Edasi hakkavad näitlejad keerlema... ükshaaval ja vaikselt üha kiirenevas tempos... kuigi igaüks ikkagi natuke erinevat moodi ja ise taktis. Marika Vaarik ainukesena keerleb väga rahulikult ja aeglaselt. Mõni teine pidevalt ja kiirelt, mõni vahepeal aeglustades ja siis jälle kiirendades... Tekib selline verevalamise ja voolamise tunne, võitlus - kohe alguses - kujundina võimas ja mõjuv... Ja nad keerlevad ja keerlevad ja tekib juba hirm, et nad jäävadki keerlema... veerand tundi... ja ikka keerlevad...siis hakkavad mõtted hajuma... näiteks sellele, et kuidas nad küll jaksavad, et süda pahaks ei lähe ja tekivad paralleelid, aga üldsegi mitte Eestiga ning kaugeltki mitte Teatrisarja lehel lubatud perioodiga 1910-1920. Paar aastat tagasi Türgi reisil juhtusin nägema mingis sealses koopias kuidas valgetes ürpides pöörlevad dervišid end samuti väsimatult, justkui usuekstaasis keerutasid (Mart Kangrol oli ka just õigesti - pea natuke kaldu). NO-teatri näitlejate puhul tundus see küll väsitava "tööna", sest mõned olid neist päris higised ning nagu mainitud - kõik ju ei keerutanud niimoodi nagu dervišid seda teevad ja sellepärast pole ka kindel kas see islamimaade kultuuripärandi kasutamine on ikka antud kontekstis eesmärgiks? Konteksti see ju ei sobitugi...

Edasi vabanetakse punastest ürpidest ja selle alt paljastuvad sinised töömeeste kombinesoonid. Näitlejad hakkavad liikuma värisedes, justkui tõmmeldes. Ei tea, kas nad on väsinud või näljast nõrkemas, nagu revolutsioonide ajal ikka ollakse... hakkab ülesehitus pärast laastavat sõda? Lavale kerkib puitkonstruktsioon - täpselt samasugune, nagu Pepeljajev kasutas oma lavastuses hiljuti Viljandi noortega "Primavera Paunveres" -lavastuses. Ainult, et Pepeljajevil oli see jällegi kontekstis, sest seal oli läbi lavastuse huvitavaid "ilma naelteta" puitkonstruktsioone, mis integreeriti ka lavastusse sisuliselt... näiteks, see sama, mis NO-laval oli, seda kasutas Pepeljajev sillana, millele projitseeriti video abil ka inimene kõndima jne... Revolutsiooni kontekstis ei saanud selle sidususest aru... kas Tartus üle Emajõe ehitati mõni oluline sild 1910-1920 vahelisel ajal? Ilmselt on siinkirjutajal piiratud teadmised antud teemal (eks sellepärast ju natuke olekski tahtnud sellist sisukamat ajastukohast Eesti-teatritükki ka). Lisaks tõmbab Marika mõned korrad punase värviga pintsliga sellest sillaäärest üle ka. Kas seegi oli "verine", kas see "ehitis" või "ehitamine" oli ka kuidagi revolutsioon? Vaatajana ei saanud hästi pihta. Kõige tõenäolisem viide milleni jõudsin, et see ülesehitamine tuli "vere"-hinnaga?

Edasi hakkab sisse tulema teksti ning selleks on Hasso Krulli "Meeter ja demeeter"... õigemini lõigud sellest... Olen antud teost lugenud umbes 10-15 aastat tagasi ning mul on Krulli töödega natuke selline love-hate suhe. Antud teos, mida autor alapealkirjaga "eepos"eks kutsub, kuulub sinna "hate" valdkonda - ma lihtsalt ei saanud sellesse maailma sisse, sest "müüdid" pole lihtsalt minu teema (välja arvatud Tallinna legendid ja mõnede teiste väheste eranditega). Ja kuna tükis oli võetud sealt veel ainult mingid motiivid, mis samuti Eesti 1910-1920 vahelise ajaga kuidagi kokku tegelikult ei sobitu, siis tüki tekst oli seal justkui lavastuse visuaalse poole kujundiloojana toeks, aga sisuliselt ei omanud vähemalt minu jaoks mingit tähtsust. Krulli eeposest on "Revolutsioonis" kasutatud Prometheuse korraldatud uputuse motiiv, mis alusteoses oli mingis mõttes revolutsioon või vastuseis, aga Eesti kontekstis - möhhh??? Mis see sidusus on 1910-1920 vahelise perioodi, ehk meie rahva väga olulise "revolutsiooniga"?

Seleks ajaks olin juba nii ärritunud ning solvunud, et tegijad kogu EV100 "Sajandi loo" konteksti ei austa, vaid teevad mingit oma asja, et iga detail hakkas kõrva ja tekitas minus ebameeldivat trotsi. Näiteks kui korrutatakse ja korrutatakse "tuleb arendada kultuuri, mis teadlikult vastandub valitsevale kultuurile" - nagu mingit iseenesest mõistetavat tõde, siis hakkan keerutama mõtteid peas, et mina tahan, et Eesti kultuur püsiks sellisena nagu see on. Näiteks tuliselt soovin ja loodan, et teater ei arene "Revolutsiooni"-laadse lavastuste suunas. Mina tahan sisukust ja sõnumeid ja paralleele eluga ja karakteriloomet. Kuigi loodan ka visuaalselt nutikaid lahendusi näha ning üldse huvitavaid uusi ideid, siis ikkagi kontekstikohaseid ja loo, terviku või elamuse loomiseks vajalikke.

"Revolutsioonis" ei tee ükski näitleja "karakterit". Nad on kõik nagu nupud lavastaja mängulaual (olen seda NOs varemgi eriti just viimastes lavastustes tähele pannud). Ehk lavastaja on nad pannud liikuma  teatud viisil, tegema teatud asju ning sama hästi oleks võinud kõiki neid osi mängida piisavalt hea diktsiooniga inimesed tänavalt.

Selele loosungile (no vähemalt oli üks "loosung", mis mõjule ka pääses - ikkagi "revolutsioon" ju) vastukajaks - mina ei taha sellist valitsevalt kultuurile vastanduvat kultuuri. Olgu see siin ja praegu minu isiklik revolutsioon (küll aastal 2017 ning mitte vahemikus 1910-1920) sellise "vastanduva" kultuuri vastu. Pigem tahaks, et austataks ja hinnataks meie kultuuri, kultuuripärandit ja hoitaks ning arendataks seda edasi, mitte sellele "vastu". Miks "vastu"? Miks mitte euroopalikus, põhjamaalikus suunas, tasavõrduses, ligimestest hoolivas armastuses, kus austatakse meie kombeid ning tavasid ning võetakse arvesse siinse regiooni omapärasid ja meie kultuuritausta ning lastakse kõigil rahus elada, ilma sõjata, ilma halvustamata teiste kultuure ja halvustamata inimesi nende usuliste, seksuaalsete või muude neist endast sõltumatute omaduste põhjal. Kus tasavõrdusus ja austus ja turvalisus on kõige alus. Kus tahetakse rahu ja headust hoida. Kultuurile, kus teatrisaalid on puupüsti täis, antakse võrdlemisi palju välja raamatuid meie omas keeles ning tehakse nii oma filme, näidatakse ka muu maailma filme kui ainult Hollywoodi rahamagneteid, tehakse muusikat countryst klassikalise muusikani, huvitavat arhitektuuri, viljeletakse mitmekülgset kujutavat kunsti, on sõnavabadus...  Miks sellele kultuurile peaks vastu midagi arendama? Minu meelest peab rohkem sellesse suunda edasi liikuma, sallivust ja headust veelgi inimestes kasvatama, sest me pole ju veel "kohal"... hoopis väga kaugel veel sellest! Ka minul on kõigest hoolimata hea meel, et NO-teater meie teatrimaastikul on ja pakub sellise teatri vaatajatele rõõmu ning mõtteainest. Samas viib Eestit teatrimaailma nendele festivalidele, kus sellist teatrit austatakse. Lisaks säilib ootus ja lootus, et mina kasvan ning arenen ja kasvavad/arenevad ka NO-teatri tegijad ning ühel hetkel võib-olla kohtuvad meie nägemused heast teatrielamusest jälle! :)

Hinnang: 1+ (Ei saa öelda, et ma oleksin ootused üles kruvinud ning nendele ei vastatud. Otse vastupidi, midagi sellist ma justkui eeldasingi No-teatrilt. Ikka seesama viimaste aastate tuttav ja turvaline "NO". Samas sügaval ikkagi lootsin, et nii konkreetne ülesande-püstitus, nagu Eesti ja 1910-1920 ajavahemik... et ehk see inspireerib kuidagigi tegijaid midagi minu maitsele vastutulevamat tegema... ei läinud seekord õnneks. "Revolutsioon" ju iseenesest ka paljulubav pealkiri, aga ikka No-likud katsetused helide tegemisega ebakonventsionaalsete vahenditega. Semperi lavakujunduslik kunstiline pool oli ainult huvitav. Värvid ja valgus mõjusid. Alguse keerutamine teatud hetkeni. Seda oli siiski tervik-teatrielamuse mõttes kaugelt liiga vähe minu jaoks. Lusaks mitmed komponendis häirisid nii palju, et kui oleks olnus vaheaeg, oleksin ilmselt lahkunud poole pealt. Samas sobib esitamiseks eesti keelt mitterääkivatele hästi. Huvitav olekski teada, et kui oleksin vaadanud seda teises kontekstis - välismaalasena ning ootamata EV100 seeriasse sobiva sisuga tükki, et kuidas sellesse siis oleks suhtunud... kaldun arvama, et üldsegi mitte nii kriitiliselt.)

----------
Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka ülaltoodud foto):

NO34
REVOLUTSIOON
OJASOO/SEMPER

Me vajame revolutsiooni! Ah! Me vajame midagi, mille nimel võidelda! Midagi, millest unistada! Midagi, mille poole liikuda, pürgida, tungida! Me vajame ülevust! Katartilist palsamit! Me vajame kargust, mis tekib absoluutse, totaalse murdumispunkti südamikus. Täielikku vaikust, lõppematut värinat ja hingematvat lummust, mil kõik on korraga selge, sest kõik muutub pöördumatult. Mitte miski ei jää. Kõik on uus.

Vastavalt Swedpanga, IMFi ja ÜRO analüüsidele elame me paremini kui kunagi varem, ja ometi on olukord väljakannatamatu. Meie hingede eimiski, meie elude tühjus, meie olemasolu tähtsusetus. Ainsad tööriistad, mis meile on jäänud, on tõde, demokraatia, pahurad säutsud ja väikesed pühapäevased vastupanud (ühiselt koos perega). Aga inimene ei ole ainuke revolutsionäär. On veel keegi, kes karjub.

"NO34 Revolutsioon" alustab teatrilavastuste sarja "Sajandi lugu", mis on valminud EV100 programmis. Erinevad lavastused lähtuvad erinevatest perioodidest Eesti ajaloos. Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo lavastuse inspiratsioon pärineb kümnendist 1910 kuni 1920, mil toimus hulgaliselt väiksemaid ja suuremaid poliitilisi revolutsioone. Ent NO99 lavastus ei vaata minevikku. Ta vaatab tulevikku: hetke, mil juba käimasolev revolutsioon on jõudmas oma haripunkti. Hetke, mil totaalne murdumispunkt kasvab niivõrd suureks, et muutub ülevaks. "Sajandi lugu" tähistab saja aasta möödumist ühest inimeste poolt läbiviidud muutusest. "Revolutsioon" küsib: kas inimest saja aasta pärast üldse on?

seitse kuud enne oma surma
pidas John Cage loengu Overpopulation and Art
ta arvas et ülerahvastus pole
nii suur probleem kui inimeste külmus
ja see et ei tunta
end elavat teistega koos
tuleb arendada kultuuri
mis teadlikult vastandub valitsevale kultuurile

ainult see
mida üks inimene mõistab täiesti üksi
aitab meid kõiki

/Hasso Krull, "Meeter ja Demeeter"/

Lavastus on edasiarendus 2017. aasta augustis Naissaarel esietendunud lavastusest. 

Lavastajad Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo
Muusika Jakob Juhkam
Valguskujundus Siim Reispass
Laval Marika Vaarik, Eva Koldits, Rea Lest, Jörgen Liik, Ragnar Uustal ja külalisena Mart Kangro 

Esietendus 18. augustil 2017 Naissaarel ja 16. septembril Teater NO99 suures saalis.

Etendus kestab üks tund ja 55 minutit.

Lavastus etendub EV100 raames loodud teatrisarja "Sajandi lugu" avalavastusena. "Sajandi lugu" on Eesti teatrite ühine kingitus Eesti Vabariigile tema 100. sünnipäevaks.

Lavastuse partnerid on Lyric Hammersmith (London) ja KVS (Brüssel).