esmaspäev, 11. september 2017

Bon Voyage ja teised valed - NUKU


Tere tulemast Freakish Airlines lennule New Yorgist Pariisi!
Siin raputab õige korralikult... nii korralikult, et hakkad igasuguseid lugusid nägema ja tegelased nendes lugudes on nagu päris inimesed, aga nagu pole ka - osalt nägudest (ja mõnikord ka muudest kehaosadest) on kangestunud paigale... osalt asju on nii ilusad, justkui maalitud, osalt tegevused on kiired kui multifilmis (näiteks klaasitäitumine)... ja nende nägemuste-lugude sisse ja vahele tungib ka see lennusõit ise...

Dünaamiline, vaimukas, meelelahutuslik, lõbus ja üllatav. Kohati isegi õige pisut õõvastav, sest maskides inimesed mõjuvad vähemalt minule natuke hirmuäratavalt... ja ega enne neid näitlejaid täiesti maskideta näegi kui alles lõpus kummardamisel, ikka on kas silm või pool pead või ka ainult juuksed - "mask"! Ja see kõik on nii stiilne ja visuaalselt fantaasiarikas. Tekitab neid tegelasi vaadates täiesti omalaadse tunde, mida kunagi varem tundnud pole.

Iga korralik "üle-Atlandi" lennusõit sisaldab ju endas ka meelelahutusprogrammi ja seda meile pakutakse ka seekord... kanaleid on mitu ning nendest tuleb nii komöödiat, draamat kui melodraamat, seepi ja reality't ning unustatud pole ka lapsi...

Lavastaja on dramatiseerinud 4 lühijuttu, mis on omavahel põimitud üheks sujuvalt arenevaks lugude jadaks, ent ühtlasi motiivid erinevatest lugudest tulevad ka teiste lugude järel või vahel uuesti esile. Etkar Keret'i originaallugusid lugematagi saab aru, et dramatiseering on päris osavalt komponeeritud. Hoog ei rauge hetkeksi ja kui tulebki mõni mõtlikum hetk, mis seda unenäolisust omakorda rõhutab, siis pannakse sellel ajal kuulama ja kaasamõtlema (hea valguskujundus nendel hetkedel eriti - mängib kaasa!)... minu puhul eelkõige näiteks teemal, et kui paljud asjad on ikkagi inimeste oma valik? Näiteks "vaene olemine"? "elukaaslase petmine"? "kas tuleb rõõmus või kurb päev"?

Karakterid olid ühest küljest äratuntavad ja kohati meelega rõhutatult (ent lahedalt) stereotüübistatud. Mõnest mõttest või tegevusest tundis ennastki ära. Rääkimata lõpmatutest sisemistest irvitamistest lennuki turvainstrueerimiste üle. Samas see polnud ka lauskoomika, vaid üsna peen irooniaga irvamine (näiteks lapsevanemate üle, kes küll oma lapsi armastavad ja seda "ütlevad", ent ometi tekitavad nendes psüühilisi traumasid tülitsedes omavahel), mis ei pane võib-olla naeru purskama, pigem hoiab muige näol... ja seda algusest lõpuni välja. Ka tõsisematel hetkedel - see tunne - "jajaa, sellest ma saan aru"... kuigi asja alati ette lõpuni ära ei nämmutata, vaid lastakse see iva endal noppida... Kuid on ka stseene, kus ka see "tõde", mis on vaja kindlasti vaatajani viia - see tehakse ka puust ja punaseks. Näiteks üks mu lemmikmõtteid sellest tükist, millele ma varem polegi otseselt ise sõnastust püüdnud leida - Miks ikkagi inimesed petavad oma elukaaslast?! Siin on see väga hästi ära seletatud. Olen täiesti nõus! Üks teine sügavam mõte, mis samuti õhku mõned korrad visatakse, on see, et me kõik oleme surelikud... ja millel siis üldsegi vahet on... nüüd kui see valikute teema ühest küljest ja see "millel elus üldse mõtet on" kokku viia, siis eks sellised valikutepaarid olegi üks kõige eksistentsiaalsemaid küsimusi... Aga nii süviti pole vaja ja ega tegelikult ei jõuagi nende mõtetega seal vaadates minna - hoog on lavastuses ja actionis lihtsalt nii suur... need mõtisklused ja selle targutamise võib ja saab pärastiseks jätta... kui tuju tuleb...

Meeldejäävaimaks karakteriks... ja tundus, et ka ülejäänud publikus naeruturtsatused ärateeninud "elukas" oli  "punaste juustega" "viisakalt käituv" tüdruk :) Veel omakorda ägedamaks muutis selle tegelase see, kuidas suure kasukaga poisist sai nääpsuke punaste "maskjuustega" plika... ja see kuidas Katri Pekri selle tegelase üliinnukalt välja mängib! Väike teatriime ja suur koomiline pärl. Lavastaja Yael Rasooly on suuremas osas tükist võtnud jutustaja-rollide kandmise enda õlgadele. Ja jutustada ta oskab! Ainsa meesnäitlejana võiks ju arvata, et Andres Roosileht on sobivasti just mistahes lavastuse meesrollidesse vajalik. Kuid antud juhul see siiski nii ei ole. Andres on vajalik ka näiteks väikese tüdruku rolli, kes on tegelikult... (see jäägu juba igaühe enda avastada :) ) ja ka Katri võtab nii mõnegi poisi või mehe rolli maskis ette ning ega ka Yael ei saa neist "meestest" päris vabastust :)

Huvitavatest lavastuslikest trikkidest kubisev, erinevaid maske ja tehnilisi võimalusi ära kasutades - mõnedes stseenides tuleb näiteks tekst lindilt, aga näitleja mängib laval, nagu ise räägiks... jne jne jne... kõiki detaile ei olegi võimalik siin üles kirjutada, kaugeltki kõiki ma ei suutnudki selle ühe vaatamisega sellest hoogsast, minutipealt täpselt tunnipikkusest "lennust" välja noppidagi, tempo oli lihtsalt nii suur ja juhtus nii palju nii lühikese ajaga, et lõpuks maandudes (allakukkudes? tunniga ju NY'st Pariisi ära ei lenda... ahjaa... "otsustame" siiski, et jäime ellu...) oled tõesti nagu käpuli maas ja ahmid õhku :)

Hinnang: 4 (Elamus - kindlasti! Eriline - kahtlemata! Hoogne ja meelelahutuslik! Kuid kes tahab, see leiab ka sügavust. See polnudki niivõrd "näitlejateater", pigem "lavastajateater". Lisaks "lugudejutustamise teater". "Värvikate karakterite teater". Äratundmisi just piisaval määral, et selles turbulentsis ja järskudes rõhumuutustes siiski ellu jääda... mis siis sellest, et hapnikumaski abiga :) )

PS.. Eriline tänu muusikalisele kujundajale, et ta Yirumat kasutas. Kraaps! :)
PPS. Nähtud etendus oli 10.septembri ingliskeelne publikuga läbimäng. Ei märganud küll mingit mängulist allahindlust või lavalisi segadusi, nagu oleks tegu millegi muu kui päris etendusega. Esietenduseks väilismaa festivalil igati valmis!

-----------
Tekst lavastuse kodulehelt:
BON VOYAGE JA TEISED VALED
Kinnitage turvavööd lendutõusuks alateadvusesse!

Varjatud kavatsustega stjuuardess, mittetoimivates suhetes täiskasvanutest ümbritsetud väike üksildane poiss, teineteist viimsele piirile viivad identsed kaksikõed – neist kõigist saab kokku üks metsik, naljakas ja sürrealistlik lavastus.
See on kollaaž lugudest ja identiteetidest – pöörane, vääramatult allakukkumisele määratud lennureis!

Rahvusvaheliselt tunnustatud iisraeli lavastaja ja nukunäitleja, korduvalt Tallinn Treff Festivalil publikut vaimustanud Yael Rasooly arendab oma esimeses koostöölavastuses NUKU teatriga edasi oma erilist lavastamislaadi. Kasutades paberit, fotokollaaži ja objektiteatrit, paljastab ta pinge pealispinnal nähtava ja iga tegelase sees tegelikult toimuva vahel. Lavastus põhineb iisraeli populaarse nüüdiskirjaniku Etgar Kereti neljal lühijutul: "Jet lag", "The polite little boy", "More life" ja "Parallel universe".

NB! etenduses kasutatakse lavatossu ja vilkuvat valgust!

Lavastaja ja dramatiseerija: Yael Rasooly (Iisrael)
Graafiline kujundaja: Ran Daniel Kopiler (Iisrael)
Kunstilised assistendid: Ran Daniel Kopiler (Iisrael), Gili Beit Hallahmi (Iisrael)
Lavakujundaja: Britt Urbla Keller
Tehnilised lahendused, eriefektid: Stefan Tarabini (Taani)
Helikujundajad: Mait Visnapuu ja Binya Reches (Iisrael)
Valguskujundaja: Targo Miilimaa

Mängivad: Andres Roosileht, Katri Pekri või Gili Beit Hallahmi (Iisrael), Kaisa Selde või Yael Rasooly (Iisrael)

Noortele ja täiskasvanutele (16+)
Esietendub septembris 2017 Maailma Nukuteatrite Festivalil Prantsusmaal Charleville-Mézières’s.

Kommentaare ei ole: