Nimi:
Asukoht: Raplamaa, Estonia

Blogi lugedes saad aru kes ma olen...

pühapäev, jaanuar 02, 2011

Boating for beginners - Jeanette Winterson

Lugemisaasta sai kohe hoo sisse aasta esimesel päeval, mil sai loetud Wintersoni teine raamat. Juba "Apelsinid pole ainsad viljad" raamatuga sai selgeks, et Jeanette on "minu kirjanik". Ja nüüd sai see aimdus tõestust. Tema kolmas raamat "Kirg" on olemas ka eesti keeles, seega saab järgmise lugeda jälle tõlgitult...

Boating for beginners on müüt sellest kuidas "sündis" jumal, ehk Wintersonlik Moosese 1. raamatu ümberjutustus :) Winterson on muidugi absoluttselt kõik vindid üle keeranud. Seda võib vabalt pidada farsiks ning kindlasti paduusklikud neavad vaese Jeanette-i põrgusse sellise "nalja" pärast, aga lugeda on seda lahe, sest kirjanik on tõeline krutskite meister. Alates karakteritest, kes on peaaegu kõik parajad fruktid. Igatahes kõik mehed... mõni naine, nagu peategalane (ilmselt alter ego) Gloria on enamvähem ok.

Mõnes mõttes annabki raamatule veel ühe tõlgendusrakursi juurde teatmine Jeanette-i tausta kohta läbi tema eelmise raamatu - nimelt see poolsegane ema - ka selles raamatus on Gloria ema, Pr.Munde, just selline pöörane tädike, nagu Wintersoni enda ema. Isegi mingid kirjeldavad laused tulid tuttavad ette sellest eelmisest raamatust :) Kuid tegelaste plejaad on värvikirev ka muidu. Loomulikult ei puudu seksuaalses mõttes "teistsugune" tüüp, nimelt transseksusaal Marlene, kes on mehest naiseks lõigatud. Samuti rida lolle mehi, nagu Noa pojad. Ja ega see Noa isegi mingi hiilgava mõistusega tüüp pole. Aga ta "loob" jumala :) Seda küll kogemata - nimelt sügavkülmiku bakteritest :) Lisaks Noa kolm miniat, kellest üks, Desi reedab jumala ja Noa üleuputusplaani ka teistele naistele. Tegelikult tundub ta muidu olevat üks neid "normaalsemaid", kuid ka temal on omad "hetked". Näiteks siis kui ta põõsas kuulab salaja jumala ja Noa vestlust pealt - Desi in her bush was horrified. She wasn't going to get on that boat and spend the rest of her life living with those lunatics and that self-aggrandising Being. She'd rather take her chance on the dining room table with marlene and Gloria. Aga muidugi, ega tema ju ka ei teadnud selle "uputuse" suurust ja mastaapi, aga see on järjekordselt üks tark trikk kirjaniku poolt, arvestades lugeja teadmisi... ka selline oskus ja osavus teeb Wintersonist (hea) "Kirjaniku".

Ja siis veel üks romantiliste romaanide autor, Bunny Mix, kes peab ka tervise-spaasid ning kellest ei saagi lõpuni aru, et kas tegemist on jänese või ikkagi inimesega? Mõnes lõigus kalpsab ta ringi nagu jänes, teises lõigus jällegi "ulatab oma käe", st. mitte käpa ning on ta ju kirjutanud u 2500 raamatut (aga palju need jänesedki neid "poegi" suudavad vorpida? Kas Wintersoni viide Ameerika romantikakirjanikele, kes lasevad aastas 4-5-6 raamatut välja, nagu Danielle Steel ja teised "sellised") :) Eks see "kuju" võib ju ka olla "vaataja silmades" kinni - kellele jänes, kellele naine... :)

Wintersoni "vanas, suure uputuse eelses maailmas" on olemas elekter, televiisorid, ajakirjad ja muu pudipadi, mis on ka nüüd uuel ajal (võibolla, nagu ka loos viidatud, "uuesti leiutatud" inimeste poolt, kes on suure üleuputuse üle elanud või kes on oma mälestused nägemustena uude maailma "kaasa toonud", et teised need reaalsuseks on osanud muuta). Ja muidu nagu oleks täiesti allaneelatav kogu lugu, kui nad poleks vanas ajas viidanud näiteks David Attenborough-le, ehkki kunagi "tollel ajal" muidugi võis ju ka samanimeline loodusfilmide tegija olla... aga siis veel ka viide jälestusväärsele Cliff Richardile :)

Winterson valab ka viha tuvide vastu - mida nad siis s*tuvad kõik kujud ja ausambad. Toob välja inimsuhted, kus naised on palju õnnelikumad, kui nende mehed on koomas või lihtsalt ei saa vastu rääkida (what most people love best is to talk to themselves, but since such activity is certifiable, the next best thing is to have a prop).

Lisaks kiiksuga karakteritele ja teatud teemadel arvamusavaldustele kubiseb raamat ka juhtumistest, mis toimuvad nagu muuseas, kuid mis alles rea lõpus või järgmise rea lugemise ajal jõuavad teadvusse ning alles võtab jahmatama või muigama :) Näiteks Proua Munde, kes töötab jumala heaks toodetavate hamburgerite tootmismasinaga. Masin sööb aga proua Munde käe ära ja valmistab sellest 6 burgerit... Ok, nii groteskne see lugu ka ei ole, aga tõesti lahe ongi lugeda ka sellepärast, et ei oska oodata, mis järgmisel lehel sündima hakkab - kuigi lugu tervikuna triivib ju ikka selle suure uputuse suunas. Aga kes pääseb, kes mitte. Ja milliste vahenditega igaüks päästma end hakkab, kuidas kogu lugu kokku jookseb - see on ju teadmata. Lisaks veel mis saab "pärast uputust", ka see ei ole raamatusts puudu ning tegelikult ongi Winterson lahedalt selle lahendanud, nimelt sellest "lõpust" selgub palju...

Hinnang: 5- (Aga võibolla on üldse tegemist mingi "hullumaja" elanikkonnaga, kes lavastavad oma maailmaloomist? :) Teooriaid on lõputult, eks igaüks kes loeb, saab ise otsustada...
Nauditav lugemine - ladus, natuke põnev, kuhu selle üleupjutusega jüutakse ning loomulikult mõnusalt humoristlik. Wintersoni tundub olevat natuke nagu Vonnegut, kelle raamatud on läbi Wintersoni enda omavahel seotud ja neist tekib mingi oma sisemaailm. Kirevad karakterid ja üle vindi keeratud juhtumid muudavad selle Monty Pythonlikuks - selle vahega, et Wintersoni lugeda on tõeliselt naljakas ja fantaasia lokkab mõnuga nagu näiteks Harry Potteris. Harry Potteri tõi meelde veel seegi, et Winterson - kes muideks kirjutas selle raamatu enne Rowlingut, nimetab jumalat - "unpronouncable" - lahe seos, sest "Wintersoni jumal" ongi rohkem sinna Voldemorti suunda :) Aga muidugi ei jäta kirjanik ka sellest rääkimata, kuidas jumal hiljem oma nimeks "Holy spirit" sai :))

Tekstinäide:
(Proua Munde siseneb kööki, kus nohistab ringi üks Noa poegadest-Ham. Munde aga ei salli kui tema köögis keegi võõras on.)
She decided to make as much noise and mess as possible in order to drive the stranger away. Accordingly she began to sing the overture from Carmen while spilling a pail of milk. Ham didn't seem to notice. He was fiddling with some new kitchen item which Mrs Munde assumed to be the promised gadget invented by Noah. A sense of social hierarchy prevented Mrs Munde from actually telling the lousy bastard to get out, so instead she began to think evil thoughts. She had once read an article on mind control, explaining that the best way to bend someone to your will was to think of a gooey mudlike substance called Cliff Richard and direct it at the object of your intent. Such were the marshmallow-suffocating properties of this image that the victim fell instantly into an undignified froth. Putty in your hands in fact. It didn't seem to work. The stranger was insensitive as well as intrusive. Mrs Munde gave it one last go till the kitchen air was thick with Cliff Richard. The stranger suddenly made a little squeaking noise and fell sideways.

Sildid:

0 Comments:

Postita kommentaar

Links to this post:

Looge link

<< Home

  • Telli: http://danzumees.blogspot.com/feeds/posts/default