Papagoide päevad - Rakvere Teater

Teatriaasta sai lõpetatud Rakveres ja nüüd ka uus teatriaasta alustatud samas linnas, sama linna teatri etendusega. Jah, Rakvere Teater on kahtlemata üks lemmikuid Eesti teatreid ning see on ka mugavalt lähedal Tallinnale.

Kivirähk on ikka olnud selline näitekirjanik, kelle tükid on kuidagi ühelt või teiselt tasandilt meeldinud- mõjunud, naerma ajanud või isegi puudutanud. Eranditeks ehk ainult "Jalutuskäik vikerkaarel" ja "Neegri vabastamine". Nüüd võib neile kahele liita ka kolmanda - "Papagoide päevad". Kuigi seekord pole pettumus nii suur kui kahe eelmainitu puhul. Pigem on probleemiks see, et tükk oli minu jaoks üsna "eimidagiütlev". Kui käid Tallinnast väljas teatris, siis on ikka lootus, et kodutee läheb kiiresti, kuna on teatritüki üle arutamist, mõtlemist, isegi vaidlemist teatrikaaslasega. Selle tüki puhul on isegi raske leida sõnu selle kirjeldamiseks ja kojusõit kulges hoopis teisi, sisukamaid teemasid arutades.

Kui alles hiljuti sai loetud "Eesti haiku" raamat, kus haiku nö."reeglid" olid eestipärastatud, siis selle tüki puhul võiks rääkida "eesti commedia dell'arte"-st. Kuigi tegelaste nimed polnud eestipärased, nalja vähevõitu ning žanrile tüüpiline situatsioonikoomika täiesti puudu. Commedia dell'arte Kivirähklikus nihkes, kui nii võib öelda, kuigi ma olen veendunud, et Kivirähk oskaks tänapäeval parema commedia dell'arte stiilis tüki kirjutada. Ja üldse on ta minu meelest romaanikirjanikuna palju tugevam kui näidenditekirjutajana. Rehepapile ja Mees, kes teadis ussisõnu raamatutele võrdväärset lavalugu pole mina temalt veel näinud. Lemmikuks seni ilmselt "Ingel, ingel vii mind taeva". Papagoide päevades on segatud tasakaaluks traagilisem või tõsisem noot kuigi ilma erilise huumorita tasakaalu polekski nagu olnudki vaja... tükk tervikuna tunduski kuidagi tasapaks. Nüüd olen kahtlemata natuke liiga karm oma sõnadega, olid ju küll mõned naeruhetked ka... publiku reaktsioone arvestades, siis mõne jaoks rohkemgi kui minu jaoks.

Esimese vaatuse lõpuks olin kaotanud lootuse haakuda tükiga. Mingit rolli mängis kindlasti ka see, et olin pärast pikka ja väsitavat tööpäeva väsinud. Selles suhtes oleks ehk just selline tükk pidanud mu pingeid leevendama ning meelt lahutama, kuid minus kasvas paanika, et ei suudagi leida niidiotsa, et sellesse tükki sisse saada, haakuda ja siduseid luua. Kõik oli kuidagi pilla-palla ja ilma konstruktsioonita ning mõttetu. Teine vaatus õnneks tõi mõnevõrra selgust ja lõpustseenid olid juba kogu tüki parim osa ning andis ka nähtule kõrgema väärtuse!

Suures plaanis võiks lahata tüki kolme seltskonna vahel. Kaks triot - lossis elavad Colombina-Pierrot-Arlekiinning / lossist väljas elava lossivalvuri pere - isa-tütar-väimees / lossis ringi lendlevad kaks sülfiidi. Kõigil kolmel on olemas sidused ning lisaks neile on olemas ka lossi isand - Hector, keda laval ei näegi muidu kui varjuna ja sedagi alles siis kui ta juba on mõrvatud.


Irooniline, aga Kivirähk on ise öelnud, et tükk räägib kunstniku (a miks ka mitte kirjaniku) rollist ühiskonnas. Sellest, kuidas kunsti ei mõisteta ja egosid täis maailmas ei tahetagi mõista. Ja nüüd justkui see iroonilises mõttes oleks ka irvitus minu üle... Sest täpselt nii selle tükiga läkski.

Sulev Teppartil tundub olevat olnud abitsioonikad plaanid lavastusega. Lava külge poogitud catwalk, mis läks üle toolide saali teise otsa, lavastusse sisse toodud (minu meelest mõttetu) filmilõik, uhked Colombina kostüümid, mida vahetati sekunditega.... kõik oli kuidagi suureline, kuid erilise mõtteta ja otsese vajaduseta. Justkui liiga tehislik minu meelest. Ilmselt oli see film mõeldud nö. "lossi saabumise" märgistamiseks, et eraldada nö. lossi ja sealt väljas toimuvat. Kui seda polnud nii täpseks vaja ajadagi. See oli iseenesestki selge. Lahe hetk oli mõnesekundiline kaader Kukumäest, kes mõjus tõsiselt hirmsana ning andis aimu millestki pahaendelisest. Selles ühes kaadris, kus kutsar lossiisanda armukese tõllast alla aitab ning nad lossi lahkuvad, oli vaatet rohkem tunnet kui ülejäänud tükis (lõpus Colombina lahkumine välja arvata - see oli siiski tüki tipphetk) kokku.

Rääkides sellest lõpust, siis ometi võis välja kaevata ühe sügavama mõtte ka, mis tõesti töötas (minu jaoks kogu see kunstniku-teema oli rohkem häirivaks ja segavaks selles loos), nimelt see tunne, kui järsku saad aru, et "vist" armastad teist inimest (kas kedagi saab üldse "vist" armastada :)). Suhet ju teie vahel pole olnudki ja siis järsku tundes ära selle hetkel, kui teine on lahkumas, ehk lahkumine teineteisest on juba otsustatud. Ja siis tunnetad juba ette, et järgmine päev, kui oled harjunud teist inimest oma kõrval nägema ning temaga mõtteid vahetama, siis ilma temata on tegelikult järel üks suur tühjus. Muidugi kui otseselt armusuhet pole veel olnudki, siis ilmselt see armastus võib ajapikku ka ununenda. Eriti selliste külmade ja kalkuleerivate "litside" puhul nagu Ülle Lichtfeldti ja Tarvo Sõmera tegelased. Nende kahe dialoogid olid ka minu jaoks tekstiliselt kõige nauditavamad. Isegi kummitama jäi see stseen, kui kunstnik Pierrot on just vägisi üritanud Colombinat "võtta". Nö. "litsina"(või "näitlejana") oli tal lihtne alistuda ning kaasa mängida. Ja see pilk, mis Üllel on, kui Margus Grosnõi "kunstnik" on lahkunud... just selline kalk, kalkuleeritud ja tundetult külm ja 180 kraadiline muudatus sellest, mis enne... see oli minu meelest näitlejakunsti mõttes võimas hetk nii näitlejale endale kui vaatajale. See oli ka ilmselt selleks viiteks erinevate kunstnike teineteisest mittehuvitumisele ja vägisi "hea näo tegemisele". On ju teada kunstnikevahelised egod - a la ise tehakse küll õiget kunsti aga teised ei tee... ja seda mitte ainult teatris vaid ka teistes kunstides. Ja kindlasti mitte ainult Eestis vaid ka igal pool mujal.

Mõnevõrra lahe oli ka see Viinistu-kandi soomelikku murret rääkiva isa-tütre ja politseinikust väimehe kolmik, oma mõnevõrra kohmakate maainimeseliku ja konteksti mõttes madalamaklassiliku suhtlemisega. kusjuures Velvo Väli-Liisa Aibel duo oli samuti üllatavalt toimiv ja nende pikkusevahe justkui kentsakust lisav.

Kuid järjekordselt ja üha suureneva imetlusega jälgisin Natali Lohk-u. Selles tüdrukus on mingi eriline lavaline sarm. Kuigi ta tegelane on kogu kontekstis täiesti sekundaarse tähtsusega, oli eriti tema häält põnev kuulata! Selline kergelt kähisev ja kare, kuid ainult nö. "aimatavalt". Ja ega tema partnerilgi ju midagi mängus viga olnud - selge ja kõlav hääl, lihtsalt Natali eristus minu jaoks kuidagi eriliselt ja seda mitte ainult temaga võrdluses, vaid tükis tervikuna. Kui nüüd järele mõelda, siis ta on tegelikult algusest peale minu jaoks oma lennust lemmikuks.

Huvitav, kas Viinistu murdekeel on seotud Tepparti enda viimastel suvedel seal veedetud ajaga (on ta ju vaatet kõikidel Viinistu teatrisuvedel sealsete tükkide rollides üles astunud). Olid ju ka kavalehel äratoodud tänusõnad Manitski pere naistele...


Reet Aus-ist on saanud või saamas Eesti teatrikunstis olulisimaks kostüümikunstnikuks. Tema kostüümid ei ole mitte lihtsalt ainult võimsad või sobivad ja põnevad, need on ka moekunsti mõttes leidlikud. Muidugi eelkõige kõik Ülle kostüümid, mis vahetusid tihti ja "kiiresti", aga ka Tarvo Sõmeral oli midagi põnevat seljas - kuigi klassikaline vest ja viigipüksid mulje jäi tervikuna - praktiline ning ma tahaks küll midagi sellist endale selga panna, kuigi ma mingi "vestiinimene" pole :) Ühel hetkel tundus küll, et Natalil oli vest kadunud või sellega oli midagi juhtunud, sest teisel sülfiidil, ehk Marika Mesipuul oli frakk seljas, aga mingites stseenides Natalil polnud.

Üks põnevamaid stseene lisaks lõpustseenile oli ka "pudelistseen", tundub, et sellised korralikud tekstimängud, mis eristuvad, need ongi kõige mõjuvamad ning huvitavamad. Ja "mürk" kui selline on ikka põnev ja romantilinegi... Kuid teravmeelsust, nagu etenduse kodulehel lubatakse, seda jäi siiski väheseks. Loona oli mingi mõttes põnev ka see, et jutt läheb küll kahest erinevast otsast liikvele ja alguses mina neid kokku siduda ei osanudki. Kuid siis ühel hetkel need siiski kõik ristuvad ja tekibki tervikpilt. Kes on kes ja kuidas see kõik kokku läheb. Ja kuigi alguses tundub, et lossis on jõudeelu, kõrgem klass ning ülevamad mängud, siis lõppude lõpuks peetakse pidu ikkagi lossist väljas ja lossist lahkuvad ka need "papagoid", kes seal oma päevi pidasid. Kõige teravmeelsemaks kujuneski ehk lause "rutiinist"... see oli Kiviräha "tase"! :) Teravmeelsena võiks võtta ka "litside" ja "näitlejate" ametite võrdsustamist, aga see pole Kirirähki välja mõeldud, vaid neid ameteid, viidates ehk enda ja oma keha müümisele, on juba ammustest aegadest võrdsustud. Ja eks ühed "külmaverelised" "näitlejad", kes papagoidena korrutavad õhtust õhtusse repliike (elu)teatris, seda nad ju olidki... lõpuks kutsuti jälle Arlekiin kedagi kuhugi "lõbustama" ja sama juhtus ju ka Colombinaga... "litsid" või "näitlejad... mis seal siis vahet on... iroonilises mõttes muidugi...

Hinnang: 2 (publiku hulgas oli kohati kuulda küll naeruturtsatusi, ent siiski üpris vähe. Vaheajale minnes olid minu ümber istunud inimesed sama hämmingus nagu minagi, et kas nüüd täpselt ei saa aru, mis toimub või on lihtsalt tükk tagasihoidliku huumoriga ning mingis mõttes segane. Näitlejatele ning lõpule tahaks panna kõrgema hinde, kuid kahjuks tervik ei ole seda väärt. Otseselt ajaraiskamiseks ka ei pidanud ning piinlikkust ega igavust ka ei tundnud. Lihtsalt see mõttestik oli hõre ning mina sellega suuremas osas ei haakunud. Lavastuslikus mõttes olid küll ideed põnevad, kuid need alati ei õigustanud ennast. Ebamugav oli ka nii "kõndimistee" kõrval pead pöörata, seega lihtsalt loobusin selle jälgimisest, mida tehti "seljataga"... kui seal üldse midagi tehti. Ma otseselt ei julgeks soovitada. Kui saaks, siis soovitaks ainult seda lõppu...)

Tekst lavastuse kodulehelt:

Andrus Kivirähk
PAPAGOIDE PÄEVAD
Antikomöödia

Lavastaja Sulev Teppart
Lavakunstnik Airi Eras
Kostüümikunstnik Reet Aus
Muusikaline kujundaja Roald Jürlau
Osades Tarvo Sõmer, Ülle Lichtfeldt, Margus Grosnõi, Eduard Salmistu, Liisa Aibel, Velvo Väli, Natali Lohk ja Maarika Mesipuu.

Kaasaegse klassiku Andrus Kiviräha teravmeelses loos kohtab nii jõude elavat lossirahvast kui lihtsaid tööinimesi vahimajakesest. Kõik veedavad oma päevi nii, nagu nokk loodud – vesteldakse, juuakse viina, tehakse tööd ja peetakse pulmi. Elu nagu elu ikka. Aga riiulil ootab mürgitatud vein ja lossis lehvib ringi salapärane sülfiid. Antikomöödia on sündimas.

Esietendus 8. oktoobril 2010 Rakvere Teatri suures saalis