Türgi oad ehk Armastuslugu Eesti moodi - Oma Lava

Telliskivi Loomelinnakusse jõudes, jõudsin ühtlasi ajas tagasi 70ndate Tallinnasse. Mitte, et ma täpselt mäletaksin seda aega, aga sellel ajal oli kõik nii hall ja räämas, et 70ndad või 80ndate algus (mida ma juba mäletan)... ega seal palju vahet pole.

Ka lavastuse aluseks olnud Mats Traadi kirjutatud "Türgi oad" tegevus on kusagilt sellest ajastust ja novell esmakordselt ilmuski 70ndate teisel poolel. Kuid inimsuhte-teemad on muidugi ajatud. Armastuse otsimine, selle kaotamine ja leidmine, argitüdimus, vajadused ning headus - millal need teemad aktuaalsed poleks...

Nägin selle tüki kõige viimast etendust, seega kui tegijad ümber ei mõtle, siis kahjuks enam polegi seda võimalik näha. Kui kirjeldada oma tunnetemaastikku, siis alguses see tükk mulle meeldis, vaheajaks olin kuidagi kaotanud huvi natuke. Teine vaatus küll tõstis seda kuid teatrist lahkudes tundsin, et oli selline kergelt üle keskmise, aga samas ei midagi erilist kah. Kuid tollel õhtul oma teatrikaaslasega sai tükki arutatud küll ning etendus oli ka veel järgnevatel päevadel meelel. Seega midagi erilist pidi selles siiski olema.

Saal, kus seda tükki etendati oli samuti nagu sellest ajastust. Pigem meenutaski mitte teatrisaali, vaid mõnda kolhoosi või külanõukogu saali. Mis tegelikult justkui lisas õiget atmosfääri.

Indrek Ojari on mees, kes on tulnud linna. Pakku oma kolhoosielust. Otsima midagi. Ja ta leiabki. Ühe naise. "Teise" naise. Naine on natuke "imelik", mitte et mees just "tavaliste" killast oleks. Aga kes meist on? Meil kõigil ju omad kiiksud. Kuigi Eesti mees (kas tõesti mina ise ka?) on ju selline, et kui ei saa, siis pole vajagi. Ja kui pakutakse, siis ei taha. Ja kui on probleemid, siis viimane asi, mida teha, on nendele probleemidele "otsa vaadata". Lihtsam on edasi eksisteerida ning pea lihtsalt ohtlikel hetkedel liiva alla peita. Mida ei näe, seda pole olemas.

Näitlejatöödest rääkides, võib vist öelda, et Indrek Ojari on siin juba oma tuntud headuses. Pole ju see karakter midagi erilist, kuigi ongi natuke ekstsentriline. Ja Ojari teeb rollist ikka natuke omasuguse. Isesuguse. Tõsise. Külli Reinumägi on minu jaoks ikka põnevalt imelikke naisi mänginud. Tal on selline olemus, et ega temalt mingit tavalist kodukana oodata ei oskaksi. Need tema kassilikud (?) silmad on läbitungivad ja mul on tunne, et kui ta vaid tahab, siis tal on väga lihtne mõjuda neurootilise naisena. Või kui just mitte neurootilisena, siis igatahes kergelt peast vinksti olevana - nagu ka siin (või miks ka mitte eelmine tema poolt nähtud roll - RAAAM-i Antigones või teleteatri lavastuses "Lihtne lugu lõpuga"). Kuid seekord "peast vinksti" üldsegi mitte negatiivses mõttes. Võibolla on see seotud ajastuga, mil inimesed olidki natuke avatumad, sest polnud internetti ja 100 telekanalit ning tunnetati ümbritsevaid inimesi sügavamalt, pöörati nende tunnetele rohkem tähelepanu. Kuid ühtlasi oldi seltsimises kohmakamad, sest puudusid miljonitest filmidest nähtud eeskujud. Paadunud vanatüdrukulikult või naiselikust vaistust tingitult ei lase ta meest endale nii lähedale, kui too soovib. Kuigi on eelnevalt juba mõnda aega näidanud välja, et talle mees meeldib "niimoodi". Ja kui lõpuks lasebki, siis on tegelikult see rong juba läinud. Rong on läinud tagasi oma naise juurde linnast maale. Aga ega teatrikriitikust naisterahvas asja nii ei jäta. ta läheb mehele maale järele ning hakkab seal tolle elu tema naisega seadma nii, et nad teineteist taasleiaksid. Ei teagi, et kas siirast headusest või millest? Võibolla tahtis ta olla lavastajate lavastaja, ehk nö."elu lavastada"? Või oli tal iseenda "üksiku inimese" saatuse pärast kurb meel, et pidi aitama nendel, kellel armastus kunagi olnud on, seda "elus" hoidma? Sest see on seda väärt... eriti maailmas, kus kõigi jaoks võibolla polegi seda "kõrvalelavat/olevat" inimest ette nähtud?

Liia Kanemägi tegelane on niiiiiiii kurb (nii kurbade silmadega), et tema valu on lavalt väga tugevalt tunda - nagu iseendal oleks ees inimene, keda armastad, aga ühtlasi näed, kuidas too hoiab eemale. Sest ei oskagi enam jahenenud suhet oma naisega taaselustada. Liiga palju on katki tehtud mõlema hinges, liiga palju on ütlemata sõnu kuhjunud tropiks ette, liiga palju on vett silla alt läbi voolanud, et seda kõike tagasi saada. Veelvähem veevoolu teise suunda keerata. Üks on teinud haiget teisele ja teine tagasi ning siis jälle esimene, niiet lõpuks enam ei teagi, millest või kellest kõik see haiget tegemine on alguse saanud, et minna selle juurde tagasi ning asi kas ära parandada või õige asja eest vabandust paluda (juhul muidugi kui see selleks hetkeks üldse ongi enam võimalik).

Kuid mõnikord tõesti, "muinasjutus" nagu ka päris elus võib piisata ühest ilusast kuuvalgel toimuvast jalutuskäigust. Keemilisele ühendile võib tuua klaari läbipaistvuse kolmas värviline kemikaal.

Mainima peaks ära ka neljanda osalise - linnas elab ka (oma pisikeses rollis meeisu tekitanud) sõber/psühholoog (tüki lavastajakski olnud) Erki Aule tegelane.

Üks asi, mis mulle veel eriti meeldis, olid need tüki alguses teatrikriitiku ja uue "teatriaustaja" vahelistes vestlustes kasutatud kirjeldused tolleaegsete teatritükkide kohta. Ja seda vestlust jälgides oli lahe nuputada, millist tükki nad parajasti olid vaatamas käinud. Sest mida rohkem nad vestlesid, seda rohkem sai ka vihjeid ja mida kiiremini ra arvata, seda suurem rahlolu iseendaga :) Kaval pisike põnev nõks, minusugustele fanaatikutele :) Oleks võinud neid rohkemgi olla!!!

Hinnang 3+ (lõppkokkuvõttes teiste eelmise aasta tükkide vahele seda ritta pannes jäi hinnanguks ikkagi selline "üle keskmise". Heade näitlejatöödega, palju potsentsiaali omavalt noorelt teatrilt Eesti teatrimastikul - tükk, mis oma lihtsuses ongi ehk tsipakene liiga lihtne. Aga muidugi ka lihtsuses peitub mingi oma võlu. Minul on väga hea meel, et ma seda "viimastki" etendust nägin ja oleksin soovitanud küll võimaluse saades seda vaatama minna klassikalise teatri austajatele. justnagu indie-film, lihtsamate vahenditega ja väiksema rahaga tehtud, kuid seda rohkem on seda tegemisetahet, hinge ja armastust sees.)

Tekst lavastuse kodulehelt:

TÜRGI OAD ehk Armastuslugu eesti moodi
On mees, on naine. On töö, on pere. Aga ikkagi tahaks kuhugi ära. Ikkagi jääb millestki puudu. Keegi peab aitama. Kellelegi peab lootma. Olme on nii tüütu. Kunst on nii kauge. Kuidagi tuleb elada. Kuidagi on alati hakkama saadud. See, mis puudu on, see on armastus. Seda ei oska kusagilt otsida. See leiab sind ise. Tuleb ise kohale, ühel õhtupoolikul täis päikesepaistet ja oraste võrsumist…

Ollimar: Ma olen seitseteist aastat koolis käinud, aga mis loom on inimene ja kuidas temaga ümber käia, sellest ei tea ma mõhkugi.
Pajuoks: Jah, suguelu on väga tähtis asi. Paljas töö ei päästa kedagi. Seks päästab inimese.
Diana: Ma saan aru, et see on labane ja ebapoeetiline, aga oi kuis tahaks vahel vigurit teha! Kedagi üles keerata, õrritada!
Vete: Ma ei saa enne rahu, kui sa vaatama lähed, mis juhtus. Naise hing on peen ja keeruline…

Armastuslugu eesti moodi. Põhineb Mats Traadi samanimelisel novellil.

Lavastaja: Erki Aule
Kunstnik: Maret Kukkur
Tantsuseaded: Kati Kivitar
Dramatiseering: Külli Reinumägi ja Erki Aule
Muusikaline kujundaja: Erki Aule
Valgustaja ja heli: Lennart Peep
Produtsendid: Mari Nurk ja Oma Lava
Osades: Indrek Ojari (Tallinna Linnateater), Külli Reinumägi (Oma Lava), Liia Kanemägi (Oma Lava), Erki Aule või Toomas Krall

Esietendus 12. novembril 2009 Telliskivi Loomelinnakus, Telliskivi 60 A
Etendus kestab 2 tundi ja on ühe vaheajaga.