Nimi:
Asukoht: Raplamaa, Estonia

Blogi lugedes saad aru kes ma olen...

pühapäev, jaanuar 09, 2011

Väikesed vanamehed - Ugala


Imeilus suvepäev. Roheline loodus ümber Viljandimaal asuva Männiku Metsatalu. Kõik ideaalne suveteatriks.

Olen Tiina Laanemi raamatut lugenud ning see ei meeldinud mulle eriti. Pikalt mõtlesin, et kas üldse tahaksin seda teatriversioonis näha. Miks minna vaatama lugu, mis raamatunagi mind ei puudutanud... kuigi raamatut lugedes ju peaks saama palju sügavamale inimeste vahelisse õhustikku ning mõttemaailmasse sisse. See peaks puudutama kui üldse lugu või tegelased puudutavad. Hämmastaval kombel seekord nii ei juhtunud. Sedapuhku hoopis teater andis raamatule silmad ette. Ei tea, kas Laanem, kes on ka ise dramatiseeringu autoriks on pigem draamakirjanik? Või on tal olnud endal aega kaugemalt vaadata ning suhestuda oma enda tekstiga mitmetelt tasanditelt? Või on teatrijaoks rõhuasetused olnud vaja rohkem väljajoonistada ning luua teatraalsed puändid ja sõlmkohad, mis on tekstiterviku muutnud huvitavamaks? Või on lavastaja Margus Prangel, kes ju ise mees, suutnud muuta meeskarakterid usutavamaks? Või lihtsalt näitlejad kirjandulikele karakterite luustikele liha ümber andes suutnud elustanud selle raamatulehtedel minu jaoks väga raskesti usutava seltskonna? Sest tegemist on just karakteritel ning nende taustadel ja hingeelul baseeruva looga. Ja kui tegelesed on ebausutavad, siis on kogu lugu ebausutav. Igatahes haakusin ma nende tegelastega, kes seal Männikul minu ees tegutsesid. Nende hingevalu oli usutav ja nad olid tõesti lihast ja luust inimesed. Paras kamp karaktereid. Keskealisi keskealiste murede ja rõõmudega. Kuigi siin loos pigem muredega ja hingevaludega.

Muidugi on paljud mõtted tänaseks juba ununenud, sest tükk sai nähtud juba pool aastat tagasi ja ehk tekib ka küsimus, et mis valu mul sellest nüüd enam kirjutada. Eriti minusugusel, kelle mälu on niigi üks kehvemaid siinpool Uuraleid, aga ma tahaks veel enne oma aastakokkuvõtet siis mõned aasta olulisemad elamused veel üles tähendada, sest mõne aja pärast ei pruugi mäletada ka enam pooltki sellest, mis täna veel mälupagasis kaasas.

Usungi, et kõige otsesem sihtrühm tükile on pereinimesed. Eelkõige generatsioon vanuses 25-50. Mitte, et see ei võiks meeldida noorematele ja vanematele, kuid probleemikeskmes ehk just sellised inimesed, kellel juba lapsed või kes hakkavad neid varsti saama või pole karjääri pärast neid saanud või on lasknud oma unistustel teisejärgulisteks muutuda pere kasuks. Kes teavad juba tõsiselt armastuse väärtust, mitte enam lihtsalt ei lendle armumise rõõmude ja valude käes. Kes elus on tundnud ka juba kibestumisnoote - kas sedagi võib pidada üheks "keskea" tunnuseks?


Mis siis on nii oluline, et veel pool aastat hiljemgi meeles on ühest imeilusast suvepäevast?

**Arvo Raimo pintsak ja lips tõid mulle meelde mu oma vanaisa. Ehk on kõigil vanaisadel sellised riided olnud? Ta on üldse ideaalvanaisa kehastus. Tollel päeval oli tõeliselt lämbe ilm ning kui teistel olidki sellised kergemad riided, siis sellise palavuse käes mul hakkas temast lausa kahju, et ta peab "nii paksult" riides olema :)

**Jalaga bagassi kinnilöömine.

**Raamatus olid lambad, reklaamis olid lambad ja teades minu teatrikaaslase vaimustust lammastest, ootasin ja lootsin ka ise, et tükis on kindlasti elavaid lambaid kasutatud. (Elavaid) lambaid siiski pole.

**Janek Vadi masendunud mees on küll tõeliselt kurb, kuid ometi ei mängi ta üle, nagu tavaliselt. Appi milline ego ma olen, aga justnagu ta teaks, millepärast ta mängustiil mulle tavaliselt ei meeldi, on ta siin just "õige" ja usutav. Minu jaoks siiani parim Vadi roll. Praegu on kahju, et eelarvamuste pärast jäid nii "Rööv" kui ka "Kogujad" just peamiselt Vadi pärast vaatamata. Kui ma saaksin nüüd aja tagasi keerata, siis läheksin kindlasti. Sest nii ühte kui teist on väga kiidetud ja mul on tunne, et kuigi lemmiknäitlejani on tal veel minu puhul pikk tee minna, siis on juba esimesed märgid, et võib tema mängu uskuda küll.

**"Kreemitab ennast minu vastu."

**Tiibeti helisev kauss - polegi varem sellist asjavärki näinud. Päris huvitav leiutis. Tahaks endale ka :)

**"Mul ei ole nii teravat mõistust, et vestelda nii nüridel teemadel" - tabavalt öeldud. Tunnen ise ka niimoodi mõnikord.

**"Mõtle vähem, tunne rohkem"

**Taksidermisti tehtud lambad olid nii ehtsad!

**Ägedad on ikka need tänapäeva naised! Mitte "tihti", vaid "tavaliselt" ägedamad kui mehed. Niimoodi otse vastu vahtimist saab veel eriti hästi sellest aru. Huvitav või õigemini loogiline kah, et see tuleb paremini ilmsiks just nimelt naiskirjanike poolt kirjutatud tekstides. Ja põhiline osa kirjandusest mis on meile nii koolis (mitu kohustusliku kirjanduse raamatut oskad nimetada keskkoolist naiskirjanike poolt ja mitu meeskirjanike?) kui ka muidu "aasta parimatena" või "klassikutena" pähe määritud, on ju ikka valdavalt meeskirjanike kirjutatud. Ja meeskirjanikud naisi sellistelt külgedelt ei tõsta esile. Ja see loob justkui väära maailmapildi ning süvendab varjatult ka naistes seda usku, et nad peavadki olema nõrgem osapool, enda soovid ning unistused alla suruma mehe omade nimel. Naised on tegelikult palju tugevamad ja vastupidavamad... aga see muidugi ei olegi uudis. Mehena minu meelest "meesnaised" on siiski "koledad" ja "hirmuäratavad". Olen nimelt täpselt selle sama hariduse vili... ja siiski kõigest "mees". Aga eks ka alkohoolikul on esimene samm paranemise teel "probleemi tunnistamine" :) :(

**Olaf kaob - kõik muretsevad, ainult oma naine mitte...

**Mobiili loopimne

**Higitelk tõi meelde üleeelmise suve ja Peep Vainu suvila. Kuigi tegelikult telgistseen minu jaoks ei töötanud üldse, sest seekord oli just vastupidiselt häirivalt ebausutavalt selge, et teksti on kirjutanud naine.

**Davidi ja Eva sirelisöömine - ma arvasin, et ma ise lapsena leiutasin selle, et leitud mitmeleheline õieke tuleb ka "ära süüa". Muidu ju räägiti ikka, et õnneks piisab kui lihtsalt "leiad" rohkemate õielehtedega sireliõie. Aga eks ta ole, et miski siin maailmas pole veel leiutamata või kogemata.

**Minu meelest on risti vastupidi mees ja naine - ilusate naiste mäng on tegelt meeste mäng.

**Nagu ikka minusuguse parandamatu romantiku jaoks on parim tekstiosa ikka kõik, mis puudutab armastust. Näiteks ka see, et naised ei usu sõnu vaid ainult tegisid, mehed aga usuvad. See on ka minul oma elukaaslasega nii. Mitte, et mehed tegusid ei usuks. Lihtsalt minu puhul on küll nii, et ma lähen tihti sõnade õnge ja minu jaoks ka "piisab" mõnikord sõnadest.

**Kui oluline on turvatunne vs kirglik armastus, aga sellest saab aru alles pika aja pärast.

**Mõtlema pani, kui vähe me tegelikult teame sügavuti ümbritsevatest inimestest ning oma enesekesksuses me tegelikult ei huvitugi teistest nii eriti. Oma ego ei lase. Ego on sisemine saatan.


Hinnang: 4 (Ideaalilähedane suveteater. Kergemad ja sügavamad teemad heas tasakaalus. Nii kurbust kui muhedat nalja, hästi on ära kasutatud ka ümbrust ja mastaapi, mis tavaliselt on lavaruumiga piiratud. Näitlejatööd väga head, eriti Triinu Meriste, kes peategelasena kannaks ka kogu etendust, kuid tal ei ole otseselt seda vaja teha, sest kogu näitetrupp on hea ja huvitav. Jätkuvalt suudab üllatada Tarvo Vridolin, kes roll rolli järel justkui paraneb. Tema ampluaa näitlejana ei piirdu sugugi taustakarakteritega. "Paksukeste" mängimisega. Tegelikult on selliseid rolle vaadates, nagu "Väikestes vanameestes" lausa kahju, et lavastajad harva näevad temas seda mitmekülgsust, mis temas peidus on. Aplaus Margus Prangelile, kes on Ugalasse tulnud värske pilguga ning natuke teistmoodi kaardid segi seganud. Ma polnud tema eelmise lavastuse, ehk "Vana tango"-ga Linnateatris eriti rahul. Ja tegelikult kartsin, seekord, et tema materjalivalik lihtsalt ei haaku minuga. Muidugi 1-2 etenduse põhjal ei saa veel selliseid otsuseid teha. Kuid lõpp hea, kõik hea. Nüüd julgen küll ka tulevikus Prangeli lavastusi oodata. Aarne, Kadri, Tanel ja Kata-Riina on oma tuntud headuses. Kuigi ikka ja jälle tuleb tõdeda ning imestada kuidas suudab Aarne Soro varastada endale kõik oma stseenid. Ta kohaloleks lihtsalt sunnib teda jälgima. Kadri Lepp jällegi on nii ehe. Justkui ta päris elus olekski selline. Kuid ikkagi läks mulle kõige rohkem hinge Triinu Meriste mäng. Tema kurbus oli ikkagi kõige mõjusam. Vaadake või täpsemalt järgmist fotot!)

Vaheajal ostsin Ugala-rahva kokaraamatu ning kui koju jõudsime, küpsetasime sealt kohe Carita Vaikjärve suvekõrvitsa koogi. See on natuke nagu porgandikook, aga muidugi ägedalt roheline. Saia-osa on mõnusalt mahedamalt magus, sest tegeliku magususe annab koogile glasuur. Väga hea kook oli! Aitäh!

Lisamärkus... minu ees vaatas tükki Vanemuislane Maarja Mitt, kes oli seal üksi... teisest teatris, kedagi tema kursakaaslast ka ju seal ei mänginud... huvitav kas ta tuli lihtsalt sellepärast, et teised soovitasid ja üldine positiivne kriitika, mida rahvas selle tüki kohta rääkis või oli seal ka mingi muu põhjus, näiteks see, et 2009.a suvel Mitt mängis Hiiumaal koos Lepa ja Vadiga... Kui tihti üldse näitlejad võtavad ja sõidavad üksipäni teise Eestimaa otsa, et teatrit vaadata...

Hehhh... päris mõnus oli mõtetes vahelduseks suvve tagasi naasta :) Soe tuli südamesse :) Aga vaadake seda fotot ja Triinu Meriste nägu räägib niiiii palju tema karakterist... NB! kaelasooned!! selle nimi on "meisterlik terve keha ja hingega näitlemine". Ja tegelikult Arvo Raimo seal kõrval oli täpselt nii hea ja ilusa hingega nagu ta ilmselt on ka päris elus...


Tekst lavastuse kodulehelt:

Tiina Laanem «VÄIKESED VANAMEHED»
Etendus on kahes vaatuses, kestab 2 tundi ja 20 minutit.

Lavastaja: Margus Prangel (Eesti Draamateater)
Kunstnik: Jaanus Laagriküll
Muusikaline kujundaja: Peeter Konovalov
Mängivad: Tarvo Vridolin, Triinu Meriste, Tanel Ingi, Kadri Lepp, Aarne Soro, Kata-Riina Luide, Janek Vadi, Arvo Raimo, Norman Reinberg või Kalev Välk, Kristjan Luik või Tobias Tammearu

Suvine puhkusteaeg toob ühe pere maakodusse kokku ammused sõbrad. Keegi neist pole enam väga noor, ent küpse keskeani jääb ka veel omajagu aega. Kõigi nende värvikate tüüpide kohta võib öelda, et nad on edukad. Ometi hakkab grillimiste, veinijoomiste ja üldise suvise jõudeolemise taustaks kõlama ähvardav noot...

“Mind on ikka jahmatanud see, kui ilusad fassaadid halastamatult kokku kukuvad,” on Tiina Laanem ise oma teose sünni tagamaid kommenteerinud. “Kui kellelgi sõidab katus totaalselt ära, kuid ümbritsevad laiutavad vaid imestavalt käsi, sest kõik paistis nii tore ja rahulik. Lugu räägibki sellest, kui vähe me sageli teame oma lähedastest, sõpradest, kolleegidest…”

Tegu on läbi muheda iroonia kirjutatud looga meist endist ja inimestest meie ümber. Siin ja praegu.


“Väikesed vanamehed” on 2006. aasta romaanivõistluse võidutöö ning nüüd on autor ise andnud sellele ka näidendi vormi.

Planeeritud esietendus 6. augustil Männiku Metsatalus

Sildid:

0 Comments:

Postita kommentaar

Links to this post:

Looge link

<< Home

  • Telli: http://danzumees.blogspot.com/feeds/posts/default