Täna öösel ma ei maga

Kell on 2:54 istun, õigemini laman läpakas rinnal voodis ning und lihtsalt ei tule. Mõtted voolavad läbi pea...

Käisime perega täna Gröna Lundis. Ostsin lastele randmepaelad, aga Patrik, jänku nagu ta on ei julgenud üldse millegiga sõita. Temas pole lihtsalt seda soolikat. Mõnes üksikus kohas, kus sai ta ära petetud proovima, tuli ta tagasi ise omamoodi vaimustuses, kuid siiski "ma-ei-lähe-sinna-enam-kunagi" attitude'iga. Ma olin millegipärast tobe ja nõme ning lapsikult solvunud, et ta ei nautinud kõike seda täie hingega. Seevastu S. sõitis täiega. Nii palju kui vähegi võimalik. Kui me pärast kella 23.-e Djurgardeni laevaga koju jõudsime oligi tal sellest karussellitamisest paha olla. Ja homme on ju koolipäev...

Täna tööl sain ma aru, kui palju rohkem ma pean lugema, õppima, pingutama ja tegema, et jõuda selle kompetentsi tasemele kus ma tahaksin olla. Praegu olen ju ikkagi alles kollanokk. Kohusetundlikult ma ka sellepoole püüdlen, kuid ikka tundub, et seda on nagu vähe. Kontorinaaber ütles, et mu eelkäijad ei teinud pooltki nii palju tööd kui mina. Aga see ehk talle ainult tundub nii. Ja mis ta tegelikult teabki minu tegemistest ja nende teiste omadest. Aga ma tõsiselt tahaksin olla hea....hmmmm.....PARIM. Samas ma tegelikult tahaksin olla Eestis ja samas tahaks saada suuremat palka...aga seda viimast tahavad ju kõik...ja see pole ka praegusel hetkel kõige olulisem.

Täna sain teada, et mul on üks sõber ("Cayo Sombero"), kes abiellus või noh registreeris end "tsiviilselt" teise mehega. Ehk A ja K leidsid teineteist ja nüüd nad on AK (aktuaalne kaamera), 2 in 1. Nii armas ja mul on siiralt hea meel nende üle. Nad on tuttavad vist mingi pool aastat või aasta, aga seal kus kaks meest saavad omavahel leivad ühte kappi pandud...siis minul on see trikk ju oma naisega siiani tegemata...ja meie tunneme teineteist juba aastast 1993... Samas mul on see plaan siin Rootsis kindlalt ette võetud. Ma teen selle ära, küll Te veel näete!

Kristin ütles täna mulle järele "mobiil". Ta on nüüd 1 aasta ja 1 kuu vanune ning ütleb juba õige mitu sõna ning teeb igasugu liigutusi järele. Taipab millal lehvitada ning see on maailma parim tunne kui ta tuleb, nõuab "opa" ning siis keerutab oma käed tihedalt mu kaela ümber ning annab musi. See tunne, mida ma siis tunnen on sõnul seletamatu...see ongi ARMASTUS.

Selliseid tundeid ei saa gay-d mitte kunagi tundma, isegi kui nad seda vägaväga ka tahaksid (nojah, mõni ju teeb ka naisega lapse, aga see ikkagi on harv nähtus nig siis tihti ei elata iga päev koos). Ja sellepärast mul on ka sõbrast K.-st kahju. Mul oleks hirmus kahju ka tema emast, aga õnneks on K.-l vennad ning tema mampsil on ikka võimalik saada vanaemaks. Aga mis ma siin ikka nukrutsen...see on siiski põhjus täiel rinnal rõõmu tunda - et sõber on leidnud oma õnne. Jah, mul on südamest hea meel selle üle. Mida rohkem armastust on maailmas, seda armsam paik see on meile kõigile.

Kell on jõudnud juba 3:22-ni ning ma lõpetan oma öised emotsionaalsed mõtterännakud aladel, kus ma tegelikult olen terve päeva lennelnud. Ma tunnen, et see ajude tossutamine on midagi seal sees nässu keeranud ja kogu tekst ei ole adekvaatne....SYNTAX ERROR...ssssssssss.......