Aleksandr Solženitsõn - Vähktõvekorpus

Olin selle raamatu juba ammu ostnud - vähemalt 5 aastat tagasi. Mäletan, et see raamat oli mingis sajandi top 150 nimekirjas ning mõtlesin, et see on kindlasti klassika ning hea lugemine.

Solženitsõn ei ole mulle varemalt tuttav. Ma pole lugenud veel tema Gulagi arhipelaag -i ega Ivan Denissovitš -i ega ka teisi teoseid. Vähktõvekorpus on mul meie esmatutvus. Jah, ma küll tean, et ta on saanud Nobeli preemia kunagi seitsmekümnendatel oma julgete tekstide eest Venemaa vangilaagrite ja haiglate kohta (talle endale on need kohad hästi tuttavad). Ja 74 -ndal saadeti ta isegi Nõukogude Liidust välja.

Lugesin ka kusagilt, et ta on sündinud 1918. aastal ning et ta läks Venemaale 1994 -ndal aastal tagasi. Ja seda Nobeli preemiat ta ei julgenud vastu võtma minna, sest ta kartis, et teada ei lasta enam kodumaale tagasi. Aga muidugi siis kui ta Venemaalt välja saadeti, siis ta sai ka oma auhinna kätte.

"Vähktõvekorpus” on samuti täis Nõukogude-vastaseid märkuseid, mis muideks kunagine Kirjanike Liit käskis tal kõrvaldada, kuid Solženitsõn sellega ei leppinud. Nii ilmusidki tema teosed igal pool mujal, ainult mitte Venemaal. “Vähktõvekorpus” põhineb autori isiklikul kogemusel aastatest 1954–1955, mil tal endal Taškendi haiglas vähki raviti. Peategelane Kostoglotov ja tema haiglakaaslased on sunnitud tegelema selliste filosoofiliste küsimustega nagu elu ja surm, tõde ja õigus.

Kuid minu jaoks oli ikkagi põhiteemaks armastus. Kostoglotovi kaks silmarõõmu Zoja ja Vega. Zoja, kes oma välimuse ja noorusega hullutas Olegi ning Vega, keda ta ju tegelikult sügavalt sügavalt armastas. Nii sügavalt, et tema nimel ja tema "heameeleks" oli valmis kõigeks, ka oma mehisusest loobumiseks. Kuigi hiljem sai see tema enda saatuseks ehk takistuseks, miks ta ei suutnud Vega ellu püsivamatel eesmärkidel astuda. Nagu elus ikka.

Realism on nii tugevalt tunda selles raamatus. Õhk ja olustik on selles raamatus nii kurb ja masendav, et surm oleks ehk isegi kergem ja õnnelikum väljapääs (raamatus surebki hämmastavalt vähe inimesi, mitte nagu tavaliselt selliste raamatute puhul). See hingevalu, mis Olegi lõpus painab, see on tõeliselt raske ning kirjanduslikus mõttes vapustavalt "hea"! Mul tulevad külmavärinad kõigele sellele tagasimõeldes.

Tegelikult on ju tegemist üpris teatraalse raamatuga. Ehk tegevus toimub peaaegu kõik ühes haiglas. Tegelased on sügavad ja huvitavad. Tegelikult kui ma alguses lugema hakkasin, arvasingi, et tegemist on millegi sarnasega nagu telelavastus "Kohtume alleel". Jah, selles samas tükis kus mängisid Anne Reemann, Ines Aru ja Kersti Kreismann. Seekord on aga patsientideks mehed. Kuigi ei puudu ka see arstist vähihaigeks liin. Kuid tegelikult ei ole see üldse sarnane. Sest valukohad on hoopis mujal. Oh, Linnateater võiks sellest vabalt teha menutüki! Hmm, kuigi Zojat peaks mängima keegi kopsakas noor naisnäitleja....Ah, ega kunstilises mõttes ei peagi ju autentsust taga ajama....lahe oleks kui Reemann oleks Zoja ja Kalda oleks Vega....Ja Kostoglotov võiks olla ise Nüganen või Simmul... ja noor Djoma võiks olla Võigemast....

Jälle hakkab mõte jooksma, nagu pea igal leheküljel raamatut lugedes. See on tõsiselt hea kirjanduse tundemärk! Ja kindlasti klassika, mis sest, et polegi teab mis ammu välja antud...

Ahjaa, mis mulle ka väga meeldis, oli see kuidas kirjanik oma tegelasti avas. Niimoodi vähehaaval, nagu tõmbaks nahku maha, et jõuda üha sügavamale ja sügavamale. Või oleks ehk pigem õigem öelda, et nagu kunstnik, kes alguses joonistab raamid ja üldise pildi ning siis hakkab detailsemaks ning detailsemalt minema. Solženitsõn on tõeline sulesepp! Ma tahan kõik lugeda, mis ta kunagi välja on andnud!

Hinne 5-