Hüvasti Lible, hüvasti Johannes, hüvasti Kaljo Kiisk!

Kaljo Kiisk on meie seast lahkunud! Ta oli pikemalt aega juba haige ning viimastel aastatel on olnud pidevalt selline tunne, et ta ei pea enam kaua vastu. Nii kurb!

Meil on K.-ga koos üks oma isiklik mälestus kohtumisest Kaljoga. Nimelt kunagi ammu-ammu, alles sellel ajal kui meie suhegi oli alles päris alguses. Aasta oli 1994 ning sügis. Viru Väravate lähedal, selles kohas, kus tänasel päeval seisab DeLaGardie kaubamaja, oli sellel ajal selline laudadest kokku klopsitud põrand. Ning pisikese platsi nurgas pisike välikohvik, kus sai osta jooki ja hambaalust. Suure päikesevarjuga või oli neid varje seal suisa mitu... Me käisime K-ga sellel päeval esimest korda koos teatris. Draamateatris. Tükk oli "Mõrtsukas Freddy"ja seal mängis vähemalt Tõnu Aav, aga ka palju teisi Draamateatri näitlejaid. Kuna tükk polnud hea ja me olime teksadega ja tundsime ennast eriti kehvasti sellepärast (häbi oli teksadega teatris olla), otsustasime poole pealt lahkuda ja vanalinnas natuke jalutada. Tegimegi peatuse seal eelmainitud kohas.

Meie juurde järjekorras tuli mingi purjus vanamees. Ok, me nägime kohe, et tegemist on Kaljo Kiisaga. Kerge selline tõrges tunne oli ikkagi sees, et purjus inimene ja mida ta nüüd tahab ja nagu võib arvata on tihti purjus võõra inimesega natuke ebamugav suhelda, sest ei oska kunagi oodata, mis ta öelda või mis juhtuda võib. Aga härra Kiisk vaatas K-d ja siis pöördus minu poole. Ütles, "Teate noormees (ma olin ju sellel ajal alles 21). Te olete õnnelik, väga õnnelik! Te võibolla ei teagi kuidas Teil on vedanud. Teie tütarlaps on väga ilus. Ja eriti ilus on tema naeratus! Vaadake Teda, kui ilus ta on. Hoidke teda hästi. Ja hoidke temast kõvasti kinni. Ta on nii ilus!"

Nii armas! Ja selle Kaljo Kiisalt saadud õnnistusega oleme me ka varsti õnnelikult koos olnud 13 aastat. Kõige lõpuks ta vabandas, et ta on purjus. Aga, et see ei ole mitte lihtsalt purjus inimese loba, vaid ta teab millest ta räägib.

Kogu see vahejuhtum on täiesti sürreaalne ning hämmastaval kombel meeles nagu eilne! Nii armas mälestus terveks eluks.

Aga muidugi on ta endast oma elu ja loominguga suutnud maha jätta ka suure ja olulise jälje kõigi Eestlaste kultuurilukku. Rääkimata ainult nendest rollidest kõikide armastatud filmides ja telesarjades ning -lavastustes. Kuid sellele lisaks saame me tänada teda ka "Kevade" stsenaariumi eest ning "Vallatud kurvid", "Nipernaadi", "Metskannikesed", "Jääminek", "Keskpäevane praam", "Surma hinda küsi surnutelt" ning loomulikult ka Eesti Filmiajakirjanike kõigi aegade teiseks parimaks Eesti mängufilmiks tituleeritud "Hullumeelsus" lavastamise eest.

Ta oleks selle aasta detsembris saanud 82 aastaseks.

Head aega Kaljo Kiisk! Sind mäletatakse siin maapeal veel kaua!