Arn - Tempelriddaren

Vaikselt algab aasta teine pool hoogu sisse saama ja see on tavaliselt see pool, kus ma filmide vaatamisega üha rohkem tegelen (aasta alguses on ju oscarite jagamine). Tänavune esimene poolaasta on olnud tõeliselt kasin saak - kokku 66 filmi. Kui ma mõni aasta tagasi kuulsin kedagi filmidest rääkimas, kes nii vähe filme vaatab, siis ma ei oleks võtnud teda eriti tõsiselt. Ja ega ma ennastki hetkel tõsiselt filmide vallas võta. Pole ma neid vaatamisi siia blogissegi viitsinud kirjutada alati, kuid mõtlesin, et traditsiooni võiks taastada. Võibolla kujundan ka kõrvale mingi nimekirja vaadatud parematest filmidest. Aga siin siis üle pika aja jälle ühe filmi muljed - Arn Templirüütel.

Rootsi suurfilm. Kuigi režissöriks Taani päritolu Peter Flinth. Film on "esimene osa" ja jääb varsti ilmuvat järge ootama. Minule meenutas kohati tänapäevaste vahenditega tehtud „Viimne reliikvia“ filmi. Naispeaosaline (keda mängib Sofia Helin) on kuidagi meeldiv ja kaastunnet äratav. Nendel aegadel kui filmi tegevus toimub, oli usk väga oluline ja kirik võimu hoidja. Inimesed olid moraalita ja julmad.

Filmi suurimad kaks viga on ehk peategelase Arn Magnussoni valik (Joakim Nätterqvist). Ta on kuidagi kohtlane. Aga ehk raamatus oligi ta selline, sest tegemist on ju Jan Guillou (Kurjus-Onskan) romaanidesarja ekraniseerimisega. Ja ebaoriginaalsus. Kaameratöö on küll vapustavalt ilus, kuigi mõnedes kohtades on tunne, et on usinasti arvutit on kasutatud.

Lugu ise seega üpris tavaline ja sada korda juba tehtud, kuid hoiab siiski põnevuses, et kas armastus võidab ikka kõik? Ja kuna ta on poolik, ehk nö seriaal, siis jääb ka vastus sellele saamata. Samuti pole erilist mõtet poolikut lugu siinkohal ümber jutustada. Kuid teen seda järgmiste osadega ühenduses. Muide see raamat on ka eesti keeles ilmunud.

Ahjaa, hea kõrvalosa Ema Rikessa rollis teeb, ilgete naiste rollidesse kui loodud Bibi Andersson (viimati mängis ta Elina filmis ilget õpetajat).

Hinnang: 3+ (ei julge otseselt soovitada, aga ega ta kehv film ka polnud. Rootslased ise käisid massiliselt seda vaatamas, mõistagi miks. Kui see Eesti film oleks, küll siis Eestlased oleks ka maiad sellise iidse armastusloo järele, kus mängiksid omad head näitlejad)