Rock 'n' roll - Endla

Intellektuaalne, on see sõna, kui peaks kirjeldama seda etendust esimese meeldetuleva sõnaga. Tom Stoppard on fantastiline sulesepp ja ta kohe oskab neid sõnamänge punuda. Ehk ei ole ta siin nii mitmekihiline kui näiteks „Arkaadia“ -s või nii teravalt originaalne ja lusti täis nagu „Rosencrantz ja Guildenstern on jälle surnud“ tekstis, kuid sellest hoolimata on minu meelest Endla lavastuse kõige tugevamaks küljeks just tekst. Lisaks on õige inimene ka selle tõlkinud eesti keelde, sest Anu Lamp on väga hea tõlk!!!

Kahjuks seda teksti antakse edasi erineva tasemega ja kogu lavastus, olles küll piisavalt palju huvitavaid lahendusi täis jäi kokkuvõttes siiski keskpäraseks. Võibolla on mul ka mingi üleküllastumine Endla teatrist? Olen ju tänu nende suvehooajale seda maja külastanud rohkem kui teisi teatreid, aga ei. Lihtsalt ma olen harjunud, et Endlal on kas väga head lavastused, nagu näiteks Karge meri, Vee mälu või Kangelane; või siis vastupidi need kõige kehvemad – Janu, Koduabiline. Ja sellise keskpärase lavastusega ei oskagi nagu otseselt suhestuda.

Oli seal ju seda tera ja huvitavat sužeed, mis oli veel kõigele lisaks piisavalt huvitavalt komponeeritud kahte eri linna ja lineaarselt aastast aastasse edasi liikuv. Esimene vaatus keskendus kuuekümnendate lõpule ja 70ndatele ja teises vaatuses siis 80ndad ja 90ndate algus. Usun, et mõni viiekümnedatel sündinud inimene saaks sealt terve oma elu soundtracki. Rokiklassikud reas õigemini stseenidele vahele tipitud, ilmestasid ajastut, radikaalsust, pohhuismi ja samas ühikonnakriitilisust ning lisaks veel veretut revolutsiooni.

Näitlejatest tahaksin esile tõsta ainult Piret Laurimaa –d. Tema monoloogid ja hingestatud pinges öeldud laused läksid mulle südamesse. Tema kaks rolli, ehk nii ema kui tütar on kõige täiuslikumad ja läbimõeldumad. Samas ka kõige raskemad. Kuid ta mängib neis mõlemates ennast rock n rollist palju olulisemaks, ehk nagu inglased ütlevad „steals the show“. Sest tema ei peaks sugugi olema see keskne tegelane selles loos, kuid ometi ta tõuseb selleks. Jaan Rekkor teeb oma tavapäraselt tugeva rolli, ent ei midagi erilist. Kuid tekitab vastupandamatu isu ja huvi selle vastu, kuidas tänavu Tony-auhinnale kandideerinud Broadway versioonis on rolli lahendanud Brian Cox? Ei, Rekkorile ei saa midagi ette heita, kuid selliseid rolle on temalt tulnud juba küllaga. Hoopis armetus seisus on Andres Noormetsa näitlejatalent. Ta on selle rooste lasknud minna ning peaks nüüd usinasti mängima hakkama, et seda tagasi saada. See tema sõnadega puterdamine hakkas teise vaatuse ajal juba liialt häirima (vähemalt minu puterdamistundlikku kõrva). Näitlejatüübina oleks ta sellesse rolli sobinud ideaalselt. Hoopis rohkem meeldis mulle tema sõbra Ferdinandina Tiit Palu. Kuigi ta seal vahepeal ajas mitu korda jutus segi Dvoržak –u ja Dupcek -i. Selline aps ajas mind muigama, eriti kuna ta seda nime mitu korda valesti korrutas. Kui Noormets on näitleja, kes peaks rohkem lavastamisele keskenduma, siis Palu on minu meelest lavastaja, kes peaks rohkem näitlemisele keskenduma. Kuigi jah, Noormetsa viimane lavastus – Janu – on minu meelest aasta kehvim. Võibolla isegi mitme aasta kehvim tükk. Seda aga mitte otseselt lavastaja pärast vaid sellepärast, et Noormets haaras endale ka kunstniku ja muusikalise kujundaja rollid ning see tekst oli täielik saast.

Noor Kaili Viidas oli päris hea, kuid ühes stseenis, mul on tunne, läks tal midagi nässu, vähemalt tundus see väga väga kummaline. Samuti teeb päris hea karakterrolli Carmen Mikiver, eriti siseasjade osakonna ülekuulajana. Puuderselli esimene ajastukohane pisike lõik on päris koomiline, kuid teise vaatuse lõpuks on ta tagasi näitleja, kes minule isiklikult ei meeldi. Samuti ei meeldi minule ei Lauri Kink ega Karin Tammaru – mõlemad on kehva häälematerjaliga ja sellepärast ei ole neilt ka midagi keskpärasest paremat oodata (see on ainult minu maitse eripära). Vlassovit on nii vähe, et seda hinnata polegi võimalik.

Kõige mõjuvamaks stseeniks oligi minu jaoks see, kui rinnavähiga naine, ehk Piret Laurimaa oma mehelt armastust palub. See mida ta käratab Karin Tammaru Lenkale, see ehmatas mind ära. Koledatel sõnadel on tugev jõud. Samuti ehmatas mind korra Jaan Rekkor – see oli äge!

Üldiselt ma tundsin sellest etendusest ajaloo ära küll. Prooviti ju meilgi muusikaga üle olla sellest nõukogude jamast. Üle olla ja üle saada. Muusika on võimas ja seda kartsid ka ametivõimud. Kuid lõppude lõpuks on vabadus nagu õhk, ikka pressib ta välja igast väiksemastki praost. Ja kui ta on juba väljas, siis tagasiteed enam ei ole.

Kasutatud lauludest meeldisid kõige rohkem White rabbit ja I still haven’t found what i’m looking for. See pole otseselt minu muusikaline maitse, aga kõlaritest – valjult ja kontekstis – tekitas isu rohkema järele.

Etenduses on palju huvitavaid mõttekäike, kuid neid edasi mõelda ei saa, sest tekst etenduses läheb edasi, kuid etenduse lõppedes enam need mõtted ei tundugi olulised, sest elu on ju nõuka-ajast kõvasti edasi läinud ja need mõtted ei ole enam aktuaalsed. Etenduse kontekstis olid nad muidugi olulised. Näiteks selgitamaks, miks Jaan Rekkori tegelaskuju Max püsis kommunistlikus parteis ja miks ta sealt veel seitsmekümne aastaselt välja astus, miks Andres Noormetsa Jan oma sõbra petitsioonidele kunagi allkirju ei andnud. Miks Havel on pop? Jne jne...

Hinnang: 3+ (ei julge igale ühele soovitada. Kes peab end intellektuaaliks, sellel on keskmisest rohkem põhjust seda vaatama minna. Samuti, kes tahab taaselustada nõukaaegseid tundeid või teada saada tükikesest muusikaajaloost ja kommunismi kurjusest.)

Kokkuvõtteks võib vist öelda, et Rock-muusika aitas kindlasti kaasa maailma arengule ning vabaduse saavutamisele, ehk Nõukogude Liidu ja kommunistliku ideoloogia hukule. Elagu Rock ’n’ roll!!!