Pärnus, ühes endises vanadekodus (praegu toimib see vist vanurite päevakeskusena), on üles seatud hoovile väike lava. Hoovile on kuivama pandud vanurite riideid ja siin seal on verandal ja rõdul vana mööblit, vanu raamatuid ja muud kergelt aegunud asju. Lisaks vanainimeste tehniliseda abivahendid....Kuid see kõik ei tule ju üllatusena...eelnevalt on seda tükki lavastatud Eestis ju korduvalt. Ma pole küll neid kõiki näinud, kuid tean, et Lisl Lindau ja Kaljo Kiisk mängisid seda väga menukalt, Ülle Ulla ja Endrik Kerge mängisid seda ja sellest on ka telesalvestus. Lisaks kõige hilisem on ilmselt Ines Aru ja Volli Käro Rakvere Teatri Džinnimäng. Ja nüüd siis vähemalt neljas versioon viimase 20-25 aasta jooksul Eesti lavalaudadel.
Mäletan kui kurb ja kui sügav see versioon oli, mida viimati nägin. Ja nüüd näha seda Luule Komissarov –ga. Olin seitsmendas taevas. Jah, teadsin ju seda, et ma pole selle tüki sihtgrupp ning see oli ka publikust kohe näha. Keskmine vanus võis olla seal 60 aasta teisel poolel, aga mis siis! Peaasi, et südantliigutav tükk ja Luule!
Kuid see, mis mulle just nendes eelnevalt nähtud versioonides minule meeldis, see oli selles tõkis viidud miinimumini. Ehk see elu ja armastus mis nende kahe vanuri vahele tekib. Kõik need lood, mis nad jutustavad oma elust ja olemisest väljaspool seda vanadekodu. Meenutused ja ootused ning lootused – vanad inimesed on ju ka inimesed, kõigi oma tunnete ja mälestustega. See jäi selles tükis miinimumile. Mängitud oli just selle vanurite „džinnimängu“ koomilisusele. Mis oli minu jaoks täiesti vale rõhuasetus. Just see mis minu meelest oleks pidanud olema minimaalselt taustaks, see oli toodud suurelt esile, nii esile, et see lämmatas kõik muu ning mulle jäi mulje, et tükki oli päris kõvasti kärbitud.
Samas näitlejad tegid vapustavat tööd. Luulet kiitmast ma ei väsi. Tema kurvad silmad, kuid koomiline tunnetus on sellises tasakaalus, et ilmselt praegusel hetkel ehk ongi ainult Ines Aru või Leila Säälik, või ka Herta Elviste, kes sellesse rolli sama hästi võiksid sobida. Kuid tõeliseks üllatuseks osutus hoopis Feliks Kark! Ma ei mäleta, millal teda viimati näitlemas nägin, kuid vaadata teda suvises päikseloojangus niimoodi rollis elamas. Justkui ta olekski olnud see kaardimänguhull vanamees, see oli vahva! Ja mul on hea meel, et neid kahekesi Luulega nägin koos mängimas. Kui ainult see lugu oleks samuti südamesse läinud nagu varem.
Minule läks hoopis südamesse see, kui Feliks ja Luule kummardamisel musitasid, kui Jaak Allik viis Luulele lilled ja Luule näost kiirgas rõõmu. Samuti kui tema teatrikolleeg Viljandist Karol Kutsel Luulele lilled andisn. Lisaks veel Indrek Taalmaa, kes lava tagant tuli lilli tooma, huvitav kus kohast tema etendust jälgis? See kõik oli kuidagi nii armas, nunnu ja südantsoojendav.
Hinnang: 2+ (noortele pole seal ehk midagi vaadata. Vanemad inimesed ei peaks ka väga sügavat tõlgendust ootama . Enn Keerd, kes selle lavastas on millegipärast teinud allhindlust sisu pealt, võibolla näitlejate palvel või ma ei tea mis põhjusel, aga see rikkus kogu selle õrna armastuse ja õnne leidmise elu viimasel veerandil. Ei julge kellelegi soovitada, kahjuks. Aga võibolla on viga võrdlusmomentides või kõrgetes ootustes. Kes aga tahab näha head näitlemist, see ei pea pettuma).
Piret Laurimaa tuli koos Tiit Paluga, kohal oli ka teisi Pärnu teatri tegijaid (teiste hulgas ka Silver Vahtre, kes oli etenduse kunstnik ja andis nii Feliksile kui ka Luulele pudeli džinni).Karol Kutsel oli kellegi tundmatu neiuga, aga nii tore, et ta tuli oma kolleegi tööd vaatama! Naljakas, et K kogu aeg naljatas, et kas tõesti Kaili Närep ei mängi...ometi ju tükki mängitakse Pärnus, et äkki ta ikka astub üles põetajana või midagi (Närep pole just meie lemmik, et viisakalt väljenduda). Ja kes seal viimasena täiesti üksipäni saabus vaatama etendust....ei keegi muu kui Kaili Närep :) õnneks aga siiski omades riietes ja suundus ikka publiku sekka istuma, mitte lavale :)
Loen Su blogi aeg-ajalt suure huviga, sest see on muutunud juba omaette põnevaks, kuidas Sinu ja minu teatrielamused on täiesti risti vastupidised :))) Üldsegi mitte pahatahtlikult seda öeldes, sest olekski väga imelik, kui kõikidele maailma inimestele samad asjad meeldiksid. Ja eks on ka sarnasusi, aga suures plaanis on ikka täiesti erinevad arvamused.
VastaKustutaMina olen vist piisavalt noor, et olla mitte näinud ühtegi eelnevat "dźinnimängu", sellepärast läksin vaatama puhta lehena ja jäin rahule. Kuigi käisin kontrolletendusel, kus oli komistamisi, ja lõpukummardust üldse mitte (mis Sinule paistis olevat etenduse parim osa :D). Kaasas olev seltskond olid alla 30sed ja kõik jäid väga rahule, nii et julgen vastu väita - noortele oli vaatamist ja mõtlemist küll. Isegi mu 7aastane poeg kannatas ära, kuigi vahepeal kurtis igavust.
Võimalik ka, et olen Endla suhtes pisut erapoolik, sest kunstnikuna tegutseb seal mu lähisugulane, aga vist siiski mitte ka ainult nii, sest on olnud ka tükke, mis kohe sugugi pole meeldinud.
Naerma ajas lause: Piret Laurimaa tuli koos Tiit Paluga :DDD No kellega ta siis ikka oleks pidanud tulema kui oma pealavastajast abikaasaga.
Aga Kaili, vaeseke, saab materdada igalt poolt. Ega ta minugi suurim lemmik pole, aga eks ta teeb mis suudab. Ja olen teda näinud ka päris kenades rollides.
Vabandust, kukkusin lobisema :) Tekkis lihtsalt tahtmine sõna sekka öelda. Jõudu teatriskäikudeks ja loen ikka huviga Su muljeid edasi.
Aitäh nii eluterve ja armsa kommentaari eest!
VastaKustutaKa mina olen Sinu blogi suur austaja ning imestan tihti, kuidas meie arvamused vahest risti vastu lähevad! (Esimesena meenub näiteks "Koidula veri" :))
Pärnu ja Endla on kuni selle aastani olnud pikka aega mulle võõras ja samuti sealsed näitlejad. Ammugi ei tea nende telgitagustest asjadest, aga nüüd vaikselt hakkab nagu selginema ;D
Muide Su sugulane on vapustav! Ma ei mäleta hetkel täpselt, mida ma kirjutasin tema töö kohta Džinnimängus, aga mõeldes tagasi 23.07. nähtud etendusele siis üks paremaid asju selles etenduses oli just nimelt tema töö.
Ma arvan et rahulolematu olingi just sellepärast, et oli võrdlus eelnevate versioonidega. Ja vaatasin seda tükki just sellelt tasandilt. Mulle jäi mulje, nagu oleks sealt see olulisem pool puudu, sisu mõttes. Näitlejad olid küll väga vinged, eriti Feliks Kark üllatas, sest Luule headusest ma ju teadsin juba varem.
Mis puutub Kailisse ja teistesse näitlejatesse, kelle mäng pole minu maitse. Siis ma tunnen vajadust alati vabandada sellepärast, mis mu otsesed muljed on pärast mõnda etendust. Ja ma ei tea kuidas täpselt suhtuda sellesse. Ma tean, et pole ilus kirjutada otse kellestki, kes ei meeldinud. See võib solvata päris pahasti. Olles ise laval olnud ja ainult positiivseid kommentaare saanud, ei oska ma sellesse suhestuda. Arvan küll, et olen paksu nahaga ja kui kellelegi ma ei meeldi, siis pole hullu. Aga samas kui see keda "materdatakse" oleks minu laps, siis ma oleksin ilmselt hingepõhjani solvunud. Samas hakata ainult ilusatest ja headest asjadest kirjutama, see oleks ka ju igav ja ebaaus. Kaili ise oli väga kena ja armas kui ta tuli. Ta tundub väga südamlik ja armas inimene olevat. Ning see, et tema mängutehnika minule ei meeldi, see puudutab ainult tema mängu.
Ma pidevalt kaalun, et peaks blogi panema koodi alla, siis ise tead, kellel lased oma blogi lugeda ja kellel mitte. Ja võib ikka julgelt oma mõtted kirja panna. Ma ei tea. Olen dilemma ees.
Kuid samas, see kes on valinud näitleja ameti, ta peab ju ka ette arvestama ja teadma, et ta paneb oma töö lavale - teiste arvamuste ja kriitika tulle. Ja need on ju väga vähesed, kes kõigile meeldivad. Samas eks igal näitlejal ole ka omad austajad.
Ma ei tea kas võib nii süüdimatult sellesse suhtuda, kuid ma jätkan sellele mõtlemist ning vaatan ja siplen oma moraali käes edasi.
Mis puutub veel "Džinnimäng" -u, siis ma vaatan varsi videolt teleteatri versiooni üle. Siis ehk selgub täpsemalt see, mis mul sellest elamusest Pärnus puudu jäi.
Aitäh pika vastuse eest :)
VastaKustutaMuide, ma arvan, et alati võib teha kriitikat ja see võib näitlejale olla küll väga valus lugeda, aga samas võib sealt saada ka palju olulist edaspidiseks. Kurjast on see, kui öeldakse, ah, ta on alati nii nõme, ilma seda põhjendamata.
Mina olen alati hädas sellega, et meie lavastaja teeb liiga vähe kriitikat ja on justkui kõigega rahul, ikka tahaks ju teada, mida oleks võinud paremini teha. Ja võõra inimese (ka negatiivne) arvamus on alati väärtuslik.
Ära pane blogi koodi alla. Aga saladuskatte all võin öelda, et vähemalt Pärnu teatri inimesed otsivad üsna huviga, mida neist erinevates allikates kirjutatakse. Tuli välja, et neist nii mõnedki loevad minu blogi, nii et küllap nad ka Sinu omasse jõudnud on. Mis ei tähenda seda, et neid nüüd ainult lamedalt kiitma peaks hakkama :D
Ja suured tänud komplimentide eest mu isa aadressil :) Kui teda näen, ütlen edasi. Ja leian ise ka, et ta teeb väga head tööd.
Tänud ka nende julgustavate sõnade eest!
VastaKustutaNii vahva on ilmselt olla nii lähedalt seotud teatrimaailmaga! Mul endal on ka "onu Agu" (Püüman), kes on teatrikunstnik. Aga ta pole mulle nii "lähedane" sugulane. Lapsepõlves puutusime küll palju rohkem kokku ja ma usun, et mingis mõttes on ka tema minusse seda teatripisikut süstinud. (Käisin näiteks Pipi Pikksukk -a Estonias vähemalt 10 korda vaatamas! Ja onu Aguga koos teatriballidel ja gaaladel Linnahallis. Siiani on palju mälestusi selleaegsetest tippnäitlejatest, keda sai siis lähedalt näha ja kuulda ja tunda.)
Aitäh veelkord nii mõnusa kommentaari eest! Muideks Sul on üldse annet oma mõtteid hästi kirja panna! Aitäh!
Oi, mina käisin ka Pipi Pikksukka mitu korda vaatamas :)
VastaKustutaJa aitäh heade sõnade eest! (Hetkel oli mul midagi positiivset väga vaja.)