Viimased päevad enne kojusõitu on olnud nii kiired, et pole jõudnudki seda reisipäevikut pidada, aga et midagi olulist kaduma ei läheks, siis kõigest olulisemast järjekorras nüüd. Parem hilja kui mitte kunagi.Teisipäeval 22.07 sain hakkama mõrvatööga. Saagisin maha ühe õunapuu. See oli üks kehv puu, s.t. halvamaitseliste õuntega ning piiras laste mängimiseks olevat muruplatsi. Üks suur vaev nende tema mädanenud viljadega sügisel, vaja ju nad kõik kokku korjata. Ja mina pole teda sinna istutanud, ega ka välja valinud. Ja nüüd on nii hea. Teised puud saavad rohkem valgust ja ju saavad paremini nii kasvada kui vilja kanda. Ja lastel ka rohkem ruumi mängimiseks. Jätsin alles sellise sobiva kännu istumise jaoks, kuigi selle võibolla võtan ka kunagi maha, praegu veel ei otsusta.
See oli nüüd minu elus kolmandat korda, kui ma sattusin "head-hunting" -u ohvriks. Ja oi kui hea ning armas on tunda seda, kui Sind tahetakse. Ettepanek on ju meelitav ja ahvatlev, kuid ma ei saa ega taha võtta seda teed ette. Mulle meeldib mu praegune töö ning ma ei taha ringi karata ühest kohast teise. Näitasin seda pakkumist ka oma ülemusele ning võibolla annab seda kuidagi genereerida praegusesse töösse ja ajakasutusse. Eks näis. Kuigi eelmised kaks sellist juhtumit lõppesidki minu jaoks uue töökohaga. Eks see oleneb ju lõppude lõpuks ikka pakkuja veenmisoskusest ja vahenditest. Aga seekord ma alla ei anna ning ei liigu kuhugi. Hehh, seda vist kutsutakse "oma töökoha patrioot"...aga see minust on vist vaikselt saanud küll.
Ühe päevaga sai läbi loetud ka Ivan Turgenjevi "Isad ja pojad", aga sellest täpsemalt hiljem.
Kolmapäev 23.07 algas marjakorjamisega. "Viitsisin" korjata 7 liitrit vaarikaid. Ja muideks kõik need vihmad ei tee vaarikatele midagi, kuid üks tõeliselt kuum ja päikseline ilm küpsetab nad nii üle, et kui üht marja tõmbad põõsa küljest kukuvad ka kõik ülejäänud. Aga K ema keetis ka moosi neist ja saime kokku 19 purki. Suhkrut kulus umbes 30 krooni, eest, ehk siis 19 purki moosi läks maksma 1 purgi hinna (kui poest moosi osta).
Õhtu viis Pärnusse Džinnimängu esietendusele. Ka sellest täpsemalt hiljem. Kuid Pärnus käisime muidugi ka rannahoone juurest magusaid mandleid ostmas ning K ema ja Kristin käisid külas, kus oli Kristinist paar aastat vanem tüdruk, kellega tal oli superlahe olnud koos mängida.
Tagasisõidul arutasime, et keda nendest näitlejatest tahaks kõige rohkem näha laval jälle mängimas, keda meie hulgas enam ei ole.
Minu meesnäitlejate top:
1. Jüri Krjukov
2. Heino Mandri
3. Rein Malmsten
4. Rein Aren
5. Urmas Kibuspuu
Minu näisnäitlejate top:
1. Aino Talvi
2. Lia Laats
3. Velda Otsus
4. Lisl Lindau
5. Katrin Välbe
Neljapäev 24.07 käisin Tallinnas tööl. Nimelt kohtumas oma ülemusega. Vestlesime eelmisest poolaastast ja tulevasest. Ja ta kiitis mind nii palju, et südamesse jäi kogu kahetunnisest kohtumisest nii soe tunne. Ja seda mitte ainult sellepärast, et ta mind kiitis, vaid ka sellepärast, et mul on tõeline au sellise targa ja meeldiva inimesega koos töötada. See on nii oluline, kui "saad" oma ülemust austada.
Sellel päeval oli ka KM-i ja minu oma Kristinikese nimepäev. Enne koju sõitmist käisin veel turult läbi ning kuna turumüüjatel oli juba viimased kaubad alles, siis üks kena tütarlaps müüs mulle 5 kilo herneid paari kilo hinnaga. Meil on omas aias selline herneste pausi aeg, ühed on valmis ja otsas, teised aga alles lestad ja õites. Aga sõime need herned kõik kamba peale ka paari päevaga ära. Muideks aiast veel rääkides - Viinamarjadel on ka marjad nii suured juba, aga hetkel veel ikka täiesti rohelised ning sellised kreegitaolised, mitte nagu viinamarjad - pehmed ja kergelt läbipaistvad. Ei tea, millal nad valmis saavad?
Reede, ehk tänane 25.07 algas hommikul klimbisupiga. K ema tegi meile, pani ka värskeid herneid, värskeid porgandeid ja värskeid kartleid sisse. See viis keele alla. Polegi klimbisuppi juba terve igaviku saanud!
See ongi ju viimane päev enne ärasõitu, ehk pakkisime auto juba täis, siis ei ole vaja homme paanitseda.
Käisime Raplas moosipaksendajat otsimas, kuid Raplast me seda ei saanud. Kaarmanni kaupluses öeldi, et asi pole ka selles, et nad seda ei telliks, lihtsalt ka laost öeldakse neile, et on otsas. Aga said moos ka ilma selleta tehtud.
Grillisime ja chillisime õhtupoolikul. Šašlõkk ei tulnud eriti hea, sest kannatamatusest võtsime liha liiga vara ära. Suve parimaks lihaks jäigi see mustsõstra marinaadis sealiha, mille ma praktiliselt kõik ise nahka pistsin. Kuid seekordsel grillimisel oli küll suve parim grillvorst. Lisaks sellele, et see oli paksult juustu täis, sain ma neid vorstikesi grillida koos P-ga keppide otsast. Ajasime ńatuke "meestejuttu" ja põhiliselt kuulasin kuidas ta igatseb oma sõpra Akslit taga. Aga ülehomme kui kodus oleme, siis ta saab talle helistada ja kui tahab siis ka külla kutsuda.
Ahjaa, lisaks saagisin veel õunapuu küttepuu suurusteks pilbasteks. Mootorsae kett sai samuti puhkuse lõpuga sobivasti nüriks. Auto sai ka nii täis pakitud, et ma ei tea, kas saamegi midagi erilist süüa kaasa osta. Töömaterjale oli ka oma 5 kasti ja kaks suurt kasti uusi raamatuid ning muidugi 5 inimese riided. Lisaks P puutööriistad ja DVD mängija. Pole ju naljaasi niimoodi poolteist kuud kodust eemal olla.
Parimad asjad, mis on kojusaamise juures on muideks kiire internet (Rootsis on mul kiirus 24 Mbps). Ma ei tea kas Eestis üldse mõni interneti pakkuja nii kiiret interneti pakubki. Aga mis veel sellestki internetistki tähtsam - saab normaalselt pesta ennast. Siin maal olemise kõige suuremaks miinuseks ongi see voolava vee puudumine. Kui nüüd seda maad poleks juurde ostnud, oleksingi selle rahaga natuke seda saunavärki ajanud, aga noh, eks see südamerahu mõne võõra naabriks tulemise pärast on olulisem veel. Oli ka tore kingitus K-le tema homse sünnipäeva puhul. Aga mul on veel üllatusi talle homseks varrukas varuks.
(Ülevaloleval fotol ongi muide osa sellest mu vaarikasaagist.)
Jüri Krjukoviga seoses tuli mul meelde, et alles hiljuti näitas telekast 'Kolme rubiini'. Juhtusin mingit väikest lõiku nägema, kus Krjukov mängis ja automaatselt tuli mul meelde Mait Malmsten! Miski nende mängumaneeris või kõnes või ma ei teagi milles täpselt, oleks nagu sarnane. Aga võib-olla mulle ainult tundus.. :)
VastaKustutaMinu meelest on Mait sellest ka kunagi kusagil rääkinud, et ta austusest on Krjukovi mängimist jälginud või midagi sellist. Minu meelest on Mait Malmsten veel sarnasem oma isale, ehk Rein Malmstenile.
VastaKustutaKui ma tahan siis sulgen silmad ja vaatan kuidas Jüri Krjukov mängis Malviuse lavastatud Ämbliknaise suudlus -es ja see toob mulle automaatselt külmavärinad. Ma pole ei enna ega pärast midagi sellist laval kunagi näinud! See oli midagi uskumatut. Seda tugevust ja õrnust, kurbust ja rõõmu mis tema kogu olemusest laval õhkas. Seda ei suuda keegi kusagil õppida, see tuleb mingist sisemisest intelligentsist. Sellist pinget ja elektrit, mis neil selles "vanglas" kahekesi Lutseppaga oli ja samas veel ülekuulamistel. Teatri- ja muusikamuuseumil on see lindil olemas, aga see ülesvõte on nii pime ja sellised saalis tuntavad olulised vaikused ja see kuidas Krjukovi naiselik ja mehelik pool sulasid üheks "Ämbliknaiseks", see ei tule lindi pealt vaadates välja. Aga see kuidas ta homoseksuaalne vang kommunistist kongikaaslase jutte peab edasi rääkima ja kuidas ta elab välja neid filme oma tegelikult "armasatatud" kongikaaslasele. Ise veel valetab nii et suu suitseb. Ehk sisuline pool on ikka tugev, ka lindi peal.
Oh kuidas seda kõike suudaks sõnadesse panna, mis seal laval tollel imelisel õhtul juhutus. See on minu teatrielamus number 1 kohe pikalt ees kõigest mida oma elus lavalt näinud olen.
Muideks kui Krjukov suri, siis M.Malmsten nö päris Krjukovi mantli kui Malviuse abilavastaja, vähemalt mõneks ajaks. Ehk siduseid on veel.
Kolm rubiini on küll omaaegsete "tähtede" paraad, kuid ometi ei ole näitlejate mäng telekast vaadates ikkagi see, mis laval. Aga eks ta mingisugunegi lohutus ole. Ja vahest on ülesvõtted või teleteatriteks moondatuna nii ilusad (näiteks "Teatriromanss"). Sügiselt lubas ETV teatriõhtuid ka jätkata. Veab Teil seal Eestis!