Meie tupsunupsu tegi täna väikse sammu inimkonna ajaloos, kuid suure sammu iseenda elus! Nimelt oli tema elu esimene lasteaiapäev. Rootsis on kahenädalane lapse lasteaiaga harjutamise periood, ehk siis esimestel päevadel käiakse vaid lühikest aega ning koos ema või isaga. Kuna mina pidin tööle minema, siis K käis ja oli seal temaga.Muidugi meie jänkupreili ei julgenud eriti emmest kaugemale liikuda. Ikka tuttav ja turvaline seal teiste "tittede" seas on ema küljest kinni hoides või veel parem süles istudes :) Õues juba natuke julges ringi liikuda ning proovida üht koma teist. Enne äraminekut läks isegi mängukannide-nurka!!! Eestlaste värk - algul ei saa minema, pärast ei saa pidama... K küsis veel koduteel, et kas homme ka lähme? Kristin oli vastanud endale omasel moel, koos ohkega: "mhmh"
Homme siis seiklused jätkuvad...ikka sammuvõrra kauem ja nii kaks nädalat...vahepeal kaob sujuvalt ka emme kõrvalt ära... Seda kõike ikka selleks, et last mitte traumeerida. Pole ju vaja rikkis närvidega lapsi. Küll hiljem, kui on juba iseseisvust rohkem, saab ka järsemaid muudatusi teha...kuigi me Eesti lapsed oleme juba kohe sõimest peale harjunud rohmaka suhtumisega meie vanemate ja ühiskonna poolt...aga võibolla selles peitubki saladus, miks rootslased keskmiselt ligikaudu 10 aastat kauem meist elavad...ei tea.
Täna lõuna ajal käisin Emakesel Indial külas...sõin kõhu nii täis sellest portsjonist Kana Tandoori -st (Chicken Tandoori), et kui ma pärast tööpäeva ja pärast laulukoori koju kõndisin kella 20 ajal, olin veel ikka täiesti täis. Söögist rääkides tuli mulle meelde, et nädalavahetusel oli Stockholmis Rahvusvaheline tänavalaat. Nimelt igast maailma otsast nii söödavat kui muud pudipadi müüvad tänavakaupmehed. Ma käisin meie pere kahe suurema tütarlapsega jalutamas ning kogemata sattusime ka sinna erinevaid prantsuse juuste maitsma, millest välimuse poolest kõige huvitavam oli ehk mürkroheline pesto-juust, kuid maitselt olid ikka kreemjad juustud üle kõige. Ja muidugi, kus küpsetatakse midagi magusat, sealt ei puudu ka vapustavad aroomid ning mu nina peatas mind Hispaania leti ääres, et osta ja maitsta "churros"-id. Need on sellised pulgakujulised küpsetised, mis on midagi pontšiku, küpsise ja saia vahepealset ja iseenesest ei ole magusad, kuid nendele puistatakse hoolega tuhksuhkrut, mis teeb neist muidugi väga magusad! Ja välja näevad nad sellised:
Ah, et kuidas mul kooris läheb? Tänan küsimast! Kolmandal korral juba hakkab nagu midagi tulema...kuigi täna mul oli mingi köhapoiss kurgus ning sellepärast kippus hääl omatahtsi tooni muutma...aga juba tuleb. Need laulupeole pääsemiseks nõutavad laulud, ehk "Laulu algus" ja "See on Eesti" on minu meelest väga ilusad ja parajalt rasked ka...minu baritoni jaoks, kes olude sunnil peab laulma teist tenorit, on nad väga huvitavad. Muidugi korra nädalas lauldes on mingi normaalse taseme saavutamiseks seda kahtlemata liiga vähe. Häält päris lahti polegi veel ju jõudnud laulda nende kolme kooriprooviga.
Kui ma koju jõudsin, võttis mind vastu kõrvulukustav kisa. Kristin sakutas, kriipis ja näpistas P-i. Ma muidugi keelasin ja küsisin Kristini käest, "Noh, ühe päeva oled lasteaias ära ning kohe on uued kombed küljes!" Ta vaatas mind ja muutus tõsiseks ning keeras selja ja hakkas teise tuppa minema, ise ohates öeldes: " Kohe, kohe" :)
Rootslased elavad kauem pigem sellepärast, et neil on parem tervishoid ja vähem muresid:)
VastaKustutaSee emaga koos harjutamine tekitab lapses tunde, et ema saab ka lasteaias käia temaga ja pärast on mõnel lapsel valusam arusaam, et ema ei hakkagi seal käima. Mõned eesti lapsed, kes "šokiteraapiana" kohe üksi terveid päevi hakkavad käima, on palju paremini harjunud kui nt. minu poiss, kes algul paar nädalat "papat lasteaeda viis". Seega ma olen ise ka mõelnud selle peale, aga ei tea vastust.
Ise võtsin eile nutva lapse endaga lasteaiast koju tagasi (endal ei olnud midagi erilist teha vaja) ja täna laps nuttis lasteaeda viies jälle - ju oli lootus, et võetakse jälle koju. Aga ma eile ometi kordasin, et ainult siis teeme sellise erilise juhu (saab kohe koju), kui homme on nõus kenasti nututa tulema... Nii paha tunne on kohe. Tahad nagu head, aga kokkuvõttes loeb laps sealt välja lootust veel koju saada ja tal on äkki veel raskem...
Aga Rootsi ja Eesti lasteaedu ma nii väga ei vastandaks enam - kindlasti on mõlemal pool omad head ja omad vead. Halvemaid ja paremaid rootsi lasteaedu ja samamoodi Eestis.
Hehee...ma arvasin (ja lootsin), et Sul sellel teemal omad arvamused!!!
VastaKustutaJah, ega neid Eesti/Rootsi lasteaedasid vastandada ega võrrelda ei saa...kes teab, mis on hea ja mis mitte. Eks ta lõppude lõpuks ole ikka natuke inimesest kinni. Mõnele ju sõbib nii ja teisele naa.
Muideks mul juhtus kunagi täpselt sama asi esimese lapsega...et jätsin ühe suure nutu peale ta kunagi lasteaeda viimata...keerasime koju tagasi lasteaia aia tagant...see oli vist eelviimases rühmas. Tegelikult ei saanudki me enam järje peale terve aasta selle lasteaias käimisega...alati oli kisa ja kasvatajad pahad ja mitu-mitu muud viga ning põhjust, miks mitte lasteaeda minna. Viimases rühmas siiski toimus mingi leppimine. Mul oli täpselt sama tunne, et tahad head, aga tegelikult tegin asja veel raskemaks Lapse jaoks.
Teise lapsega oli palju palju kergem...ta oli kurb kui ta vahest lasteaeda ei saanud! Terve suve küsis alati, et millal jälle lasteaeda saab....ja ometi käisid nad samas lasteaias Tallinnas. Ja ometi esimesel oli lasteaias palju sõpru, aga teine oli rohkem omaette...
Eks siis näis, kuidas selle kolmandaga läheb. Me oleme küll natuke kahevahel...et kas ta pigem ei võiks ikkagi hoopis kodus olla. Samas kui ta on nagu P (meie keskmine laps), kellele meeldib lasteaias...siis on ju ikka hea pakkuda talle seda lõbu...
Tjah, see on lastes endis kinni. Ja samas ma ei usu, et on mõni laps, kes meelsamini läheks lasteaeda kui jääks koju. Minu ema räägib alati, et minuga ei olnud mingeid probleeme ja tahtsin lasteaias käia ja õde ei tahtnud. Ise mäletan praegugi lastega lasteaeda minnes seda lasteaia lõhna ja sellega seonduvat tunnet - väga suur tahe minna see küll ei olnud...
VastaKustutaSamas meie noorem just eelmisel aastal hakkas nii kenasti käima, pigem vanem vend virises. Eks näeb jah. Varsti käivad juba koolis ja ei oma ma ise mingit kontrolli nende käikude üle.
(Mis mõttes arvasid/lootsid, et ma kommenteerin? Kas võib olla nii, et sina tead, kes mina olen, mina sind ei tea? Sa oled minu lugemised linkinud enda blogi juurde, seetõttu sattusingi siia. Aga tegelt ju ei tea, kes sa oledki:))
Selles mõttes just lootsin Sinult kommentaari saada, et Sul on kogemusi Rootsist ja Sul on lapsed ja vahva on teada teiste inimeste arvamust, kes teavad, millest nad räägivad ja kes kaasa mõtlevad sellistele teemadele, mis mind ka huvitavad.
VastaKustutaEi, ma ei tea, kes Sa oled :) Mul pole aimugi ning ausalt öeldes nii ongi omamoodi ju lahe!
Ma ei teadnud isegi, et ma Su lugemised olen linkinud oma blogi juurde :) Ma ei osanud Su blogisid kokku viia :) Ju meil on siis midagi muud ka ühist, peale Rootsi - austus kirjanduse vastu... Nii tore! Ma olen küll viimasel ajal natuke jäänud toppama "Tagasi Bridesheadi". Ikka on midagi lihtsamat ja kergemat teha...nii kui selle raamatu kätte võtan tuleb uni :))) Ja kõigest hoolimata see raamat tegelikult mulle meeldib!
Selge siis:) Kusjuures imelikul kombel jäi minul ka kevadel "Tagasi Bridesheadi" venima, aga kokkuvõtteks jäi nagu hea mulje. (Vahel on vastupidi - lugedes meeldib, aga pärastine mulje on hoopis teistsugune. Nt just see Bodil Malmsteni "Priset paa vatten..." - lugeda oli tore, aga pärastine mulje oli kuidagi... ma ei teagi.)
VastaKustuta