Selle tüki pealkirjaks või alapealkirjaks oleks võinud vabalt olla ka "Kuidas tappa monstrumit iseendas?" Minu meelest portselansuitsu näinud inimesed jagunevad suures osas kaheks. Ühed, kes leiavad selles tükis üles iseenda mõtted, filosoofilise mõttevoolu sügavuse, noorte tegijate tegemise tahte ja naudingu. Ja on teised, kellest mitmed on lahkunud esimese vaatuse lõpus. Aru saamata või saades, kuid seda kõike mitte adapteerides enda jaoks vaid just nimelt tundes, et see on masendav ja mõtetu. Selliseid kommentaare olen kuulnud siit ja sealtpoolt inimeste käest. Üldiselt on minu jaoks hea etenduse eelduseks 4 põhitegurit:
1. Hea ja huvitav sisu, mis äratab minus mõtteid või emotsioone võimilles leiduvad huvitavad mõtted/laused.
2. Hästi näideldud, head näitlejad.
3. Lavastaja on kasutanud lahedaid - uusi, klassikalisi, põnevaid/mõjuvaid või nostalgilisi - lavastusnõkse.
4. Tehniline pool, nagu kostüümid, valgustus, meik, kunstiline kujundus jms. on paigas.
Lisaks on veel väiksemaid ja detailsemaid põhjuseid, aga kõige olulisemad jagunevad neisse nelja gruppi.
Kui nüüd proovida lahti lõhkuda Portselansuits, siis võin suurema või väiksema linnukese teha iga erineva "hea etenduse eelduse" kohta. Ja ometi mulle see tükk eriti ei meeldinud. Oli lauseid nagu "Hullsärk on praegu pesus", mis mulle väga meeldisid või pakkusid avastamisrõõmu. Või siis mõtted, mida tekitasid minus mõned kasutatud sõnad ja mis mu mõttevoolu hetkeks viisid ajast ja ruumist "mujale" - nagu näiteks "kergemeelsus". Tabasin end mõttelt, et eesti keeles on olemas sõnad "kergemeelsus" ja "raskemeelsus" kuid ometi ei ole nad teineteise otsesed vastandid...kummaline. Mulle meeldis kui täiega kõik kolm noort näitlejat mängisid. Eriti Sten Karpov ja Kristo Viiding. Maarja Mitt mängis ka täiega, kuid millegipärast ei "müünud" ta oma sõnu omaenda mõtetena. Vähemasti minule jäi selline mulje. Stseenides kus ta füüsiliselt näiteks "kakles" Viidingu Ike-ga, need olid väga ehtsad ja loomulikud...nagu päris. Kristo Viidingul on mingi omapärane aura, tema stiil lihtsalt sobib mulle ja sellepärast tahan teda vaadata mistahes rollis ja tema tegelase mõtetega samastumine ja nende uskumine on ehk sellevõrra lihtsam. Kuid minu jaoks kõige parema rolli teeb kergelt kõhedust tekitav Endla teatri Sten Karpov...kui on juba näha läbi ukseklaaside,kuidas ta ronib üle aia...kuidas ta üritab majja siseneda, kuid õnneks on uks kinni....aga siis saab ta ikkagi akna kaudu sisse...see oli vist mu etenduse lemmikstseen. Aga kogu Kassini olemus - ta on ju kurjus ise...skisofreeniku "pime pool"...see kõik on hea ja natuke hirmus. Nii paljudel meist on ju see "monstrum" peidus...kas ehk hullu ja normaalse vahe ongi selles, et hullud seda monstrumit taltsuda ei suuda?
Muidugi võibolla ei saanud ma asjadest üldse nii aru, nagu näidendi kirjutanud Jim Ashlevi (tal tundub see hullude meeste teema olevat südamelähedane viidates tema eelmisele "Poisid vihma käes" tükile) või lavastaja Lauri Lagle on tahtnud kujutada, aga see vähene, mis mulle meeldis oligi see, et ma suutsin iseendale loo mõistetavaks mõelda.
Üks asi, mis minu jaoks seda tükki rikkus oligi see liigne füüsiline teatraalsus. See on teistmoodi teater ja põhimõtteliselt see peaks mulle meeldima, sest palju teatrit vaadates selline kergelt "teistmoodi" lähenemine peaks mõjuma ju värske ja huvitavana, kuid ometi tekitab see hoopis lavakunstikooli etüüdidetegemise tunde. Võibolla see polegi ehk kõige õigem võrdlus, aga igatahes ei mahu need võimendatud üleelusuurused tunded pisikesse saali...need lämmatasid mind. Samas kui näiteks lamamisehetked "vastu seina" esimese vaatuse algushetkedel, kus on väikest mänguruumi nutikalt kasutatud, need jällegi mõjusid väga lahedate leidudena.
Mis mind aga kõige rohkem häiris, olid sellised pingutatud "filosofeerimised" nagu näiteks Kioko ja Ike redelil teise vaatuse keskel... näiteks aastavahetuse sobivusest maailmalõpuks jne. Need olid kuidagi punnitatud olemisega, a la paneme nüüd siia vahele natuke "sügavamat". Kusjuures need mõtted oli sellised, mida ma mõtlesin kunagi teismelisena. Ehk siis see sügavus oli kuidagi lapsik... aga see ehk tähendab seda, et mina lihtsalt ei ole selle etenduse sihtrühm... minu meelest see sobib rohkem 15-20 aastastele. Appi...võibolla sellepärast mulle see tükk ei meeldinudki, et ma tundsin end natuke vanana selle sisu jaoks? Samas see, mis puudutas mõrvarlikke kalduvusi ja armastust see mulle istus hästi. Tekitas nii mõtteid kui emotsioone.
Kunstiline pool oli väga hea! Eriti see veelodin ja üldse vee kasutamine. Ja tagumine müür traataiaga ning vihma käes olevate taimedega andis väga hästi tüki atmosfäärile kaasa.
Hinnang: 2 (ei julge otseselt soovitada, aga mõni võib jääda heast tükist, kes mu sõnu kuulma peaks võtma. Minule isiklikult kokkuvõttes ei meeldinud.)
Lavastaja: Lauri Lagle
Kunstnik: Laura Kõiv (külalisena)
Osades: Ike - Kristo Viiding, Kioko - Maarja Mitt (külalisena Vanemuisest), Kassini - Sten Karpov (külalisena Endla teatrist)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar