Hellboy - Get smart - Leatherheads

Guillermo del Toro on kahtlemata üliandekas režissör. Tema Paani labürint on kirjutatud kuldsete tähtedega filmiajalukku ning samuti miks ka mitte see Põrgupoiss (koos oma järjega). Eriti kui arvestada seda positiivset kriitikat, mida film on ümber maakera nautida saanud.

Minule see film kõigest hoolimata ei meeldinud. Kuidagi lohises ja igav oli mul ka. Ega ma tavaliselt selliseid file ei viitsigi vaadata. Aga selles valguses, et näiteks "Tha Dark Knight", mis oma žanrilt ehk võiks Hellboyga kokku liigitada, on üldse siiani selle aasta parim film, siis lootsin, et kes teab, võibolla olen mina muutunud või on sellised filmid kuidagi muutunud minu aitse kohaseks? Aga kahjuks mitte, DK oli erand. Kuigi mõned allegooriad olid ju ka Hellboy -s vägagi andekad... ning natsiteema, mis oli sisse toodud, see on minu jaoks alati mõjuv, mis siis sellest, et vägagi sellise muinasjutulise olemusega :) Ja muidugi efektid ning kunstnikutöö olid ju täiesti vapustavad. Kõigest sellest heast ja ilusast hoolimata tundsin, et ma olin nagu üle kogu sellest sarvede saagimisest ning punaseks meigitud mehikestest, kellel üks käsi tugevam kui teine...uhh, ma võibolla polnud lihtsalt lainel, aga filmiga lõpule jõudmine oli tõeline piin...ma ei jõudnud seda lõppu ära oodata. Samas mu 8 aastane poeg oli vägagi vaimustuses filmist ja tema jaoks oli see isegi põnev :)

Hinnang: 2 (Kardan, et järg jääb mul küll vaatamata, kui just laps ei nõua.)



Mäletan lapsepõlvest, kui koolist tulles, vist oli igal argipäeval Soome televisioonist selline sari, millel nimeks Maxwell Smart, agent 86... või midagi sinnapoole. Igasuguste James Bondilike vidinatega mehikene, kes C.O.N.T.R.O.L -i jaoks K.A.O.S-ele kaikaid kodaratesse üritab ajada. Arvestades seda kui äpu ja rumal ta on, siis oli see ime, millise õnnega ta on õnnistatud ning lõppude lõpuks üle kivide ja kändude saabki oma ülesannetega hakkama. Selle kõige juures aitas teda Agent 99, kes oli Maxwelli armunud ning oli nö tema mõistuse hääleks.

Filmi Maxwell nii käpard pole. Kuigi filmis kasutati ära kõik tema sellised telesarjast tuttavad laused ning naljakad omapärad, siis Steve Carrell ei mõjunud pooltki nii koomilisena, ega ka äpuna. Ikkagi kerge plagiaadimaik oli küljes. Võibolla sellepärast, et võrdlusmoment oli nii tugev, ei saanud ka filmi täies mahus nautida.

Film rääkis iseenesest loo kuidas Smart sai agendiks ning tema esimesest kohtumisest ning -tööülesandest koos Agent 99-ga. Agent 99-t esitav Anne Hathaway oli küll hea leid oma rolli. Sest ühtviisi armsalt mõjusid nad mõlemad oma 40 aastat tagasi sama rolli teinud näitlejannaga.

Hinnang: 3+ (selline keskmine Hollywoodi meelelahutus. Otseselt igav ei hakanud, paar korda sai suu ka muigama. Ei midagi erilist, aga aja viidab ära küll)



George Clooney ja Renee Zellweger on keset Ameerika jalgpalli liigastumise algusaastaid kusagi 1920ndatel. Lugu ise räägib ühes vanast ässast, kellel õnnestub meelitada oma võistkonda tõeline publikumagnet. Nimelt sõjasangar, kes lisaks oma kuulsusele sõjatandril mängib ka tõeliselt hästi Ameerika jalgpalli. Muidugi pole kõik nii ilus nagu peale paistab ning sangari nime tegelikult mees ei väärigi. Zellweger mängib ajakirjanikku, kes on palgatud seda kõike paljastama. Selle käigus aga armuvad nad (loomulikult) Clooneyga.

Filmil on ilus kunstiline pool. Ajastuhinges prop - autod ja muu ning loomulikult kostüümid ja soengud. Keemia on minu meelest olematu, kuigi mõlemad näitlejad on väga profid ning saavad ikkagi asjaga hästi hakkama. Minu meelest on nad mõlemad ka oma välimuselt kuidagi just sobilikud sellesse ajastusse. On ju nad mõlemad ka varem oma filmides kusagil selles ajastus üles astunud.

Hinnang: 3+ (samuti nagu Get Smart, oli see selline keskmine Ameerika meelelahutus. Eriti midagi ei pakkunud, kui just ehk tunnetuse, kuidas Ameerika Jalgpalli reeglid tekkisid ning milline see võitlus elus püsimiseks sellel ajal oli. Sest meelelahutus ja sport tegi ju oma esimesi samme alles sellel ajal. Inimesed alles avastasid raha tegemise võimalusi läbi spordi...)