The Secret Life of Bees (USA 2008)
Režissör ja stsenarist: Gina Prince-Bythewood
Baseerub Sue Monk Kidd -i romaanil, ka eesti keeles ilmunud "Mesilaste salajane elu".
Olulisemad osatäitjad: Dakota Fanning, Queen Latifah, Jennifer Hudson, Alicia Keys, Sophie Okonedo, Paul Bettany, Tristan Wilds
Loo lähtekoht: Lily Owens on 14 aastane tüdruk, kes elab virsikufarmis oma ilge isaga. Pisikese lapsena laskis ta pool kogemata oma ema maha ning nüüd on tal hoidjaks must naine nimega Rosaleen. Üks juhtum viib teiseni ning nad peavad põgenema üks ühel teine teisel põhjusel sellest linnast. Teejuhiks tütre emast järele jäänud esemed. Need viivad neid ühte roosasse majja, kus elavad kolm mustanahalist õde - May, June ja April...sellest saab alguse mesilaste, nahavärvi ning loomulikult armastusega ja südamlikkusega vürtsitatud lugu.
Arvamus: Mul on hetkel just see raamat pooleli ning omamoodi on kahju, et tean millega kogu lugu lõpeb. Samas on harukordne tunne, et film oli veelgi sentimentaalsem ja hinge minevam kui raamat!!! Raamatust aga rohkem ja täpsemalt siis kui selle läbi saan.
Filmis teevad ju kaasa sellised mustad diivad nagu Queen Latifah, Jennifer Hudson ning Alicia Keys, samuti Oscarikandidaat paari aasta tagant filmist Hotel Rwanda - Sophie Okonedo. Lisaks neile mustadele naistele ka üks valge...lapsetähest noorukipõlves ikka näitlejana jätkav Dakota Fanning. Ja näitlejad on kuidagi väga hästi valitud. Eriti huvitav oli muidugi Alicia Keys-i näha näitlemas, sest teised on juba tuttavad staarid. Hudson mulle kuidagi ei istu...ma polnud ka tema Oscarivõiduga nõus. Kuid kogu ansamblis upub ta endast tugevamate näitlejate vahele nii, et tema amatöörlust ei märkagi. Ning kõigele lisaks ei saa muidugi unustada Paul Bettanyt, kes vastiku ning ilge isana mõjub veel kõige ehedamalt.
Film on väga värviline (nagu "mustade" filmide ning ka muusikavideote puhul minu meelest üpris tavaline) ning see lisab omakorda soojust. Tegemist on ka sellise nutma ajava looga, kogu kinosaal luristas nutta. Ning neid nutukohti on rohkem kui üks. Film alguses mõjub küll kuidagi liiga ülepingutatud ja ebaloomulik, kuid siis kui selle "suhkrusiirupiga" ära harjub...et see niiii imal on... siis harjub ka kogu filmi tempo ning sisuga. Kinos on nutmine ju lubatud...vähemalt see pole "keelatud" ning kui tegijad tundeid nii palju suudavad liigutada, ju nad siis on oma tööd ka hästi teinud. Kaamera on kui sula mesi ning muusika toestab just sobival määral. Mis siis sellest, et sellise sisuga filme on juba küllalt tehtud...hea asja korral küll küllale liiga ei tee :) Ja minule meeldis.
Kuidagi kummaline, et see nahavärvi probleem on ikka tänasel päeval veel aktuaalne ning ikka veel leidub üleolevaid "hulle", kes arvavad, et rass annab üleolekuks õigused. Kuigi filmi puhul on tegemist minu meelest eelmise sajandi keskpaigaga....või millal see nüüd oligi, kui mustad esimestes osariikides hääleõiguse said.
Muidugi kõige rohkem läksid mulle hinge ikkagi "valge" tüdruku ja tema ema teema... ma ju pidevalt arvasin, et süüdi on ikkagi isa... Aga samas ka May-ga juhtuv oli täielik pisarate kiskuja. Armas ning südamlik film. Kindlasti küll ka naistekas, aga mis siis :)
Hinnang: 4 (ehk 7-8/10 minule meeldivad sellised nutma ajavad draamad. Kus peamiseks teemaks inimsuhted, kuid natuke on ka tegemist mustade-valgete teemaga Ameerika lõunaosariikides. Näitlejateks peamiselt oscarivõitjad ning -kandidaadid või muud selle kaliibriga tegijad. Ehk film justnimelt minule. Kuigi natuke selline teismeliste tütarlaste pilgule mõeldud ning ehk ka natuke musta nähavärviga inimestele. Kuid südamlikkus ning lähedaste armastamine ja armastuse igatsemine...need teemad on ju universaalsed ning peaksid mõjuma absoluutselt kõigile...isegi kui see kõik serveeritaksegi nii imalas kastmes :))
Trailer:
Režissör ja stsenarist: Gina Prince-Bythewood
Baseerub Sue Monk Kidd -i romaanil, ka eesti keeles ilmunud "Mesilaste salajane elu".
Olulisemad osatäitjad: Dakota Fanning, Queen Latifah, Jennifer Hudson, Alicia Keys, Sophie Okonedo, Paul Bettany, Tristan Wilds
Loo lähtekoht: Lily Owens on 14 aastane tüdruk, kes elab virsikufarmis oma ilge isaga. Pisikese lapsena laskis ta pool kogemata oma ema maha ning nüüd on tal hoidjaks must naine nimega Rosaleen. Üks juhtum viib teiseni ning nad peavad põgenema üks ühel teine teisel põhjusel sellest linnast. Teejuhiks tütre emast järele jäänud esemed. Need viivad neid ühte roosasse majja, kus elavad kolm mustanahalist õde - May, June ja April...sellest saab alguse mesilaste, nahavärvi ning loomulikult armastusega ja südamlikkusega vürtsitatud lugu.
Arvamus: Mul on hetkel just see raamat pooleli ning omamoodi on kahju, et tean millega kogu lugu lõpeb. Samas on harukordne tunne, et film oli veelgi sentimentaalsem ja hinge minevam kui raamat!!! Raamatust aga rohkem ja täpsemalt siis kui selle läbi saan.
Filmis teevad ju kaasa sellised mustad diivad nagu Queen Latifah, Jennifer Hudson ning Alicia Keys, samuti Oscarikandidaat paari aasta tagant filmist Hotel Rwanda - Sophie Okonedo. Lisaks neile mustadele naistele ka üks valge...lapsetähest noorukipõlves ikka näitlejana jätkav Dakota Fanning. Ja näitlejad on kuidagi väga hästi valitud. Eriti huvitav oli muidugi Alicia Keys-i näha näitlemas, sest teised on juba tuttavad staarid. Hudson mulle kuidagi ei istu...ma polnud ka tema Oscarivõiduga nõus. Kuid kogu ansamblis upub ta endast tugevamate näitlejate vahele nii, et tema amatöörlust ei märkagi. Ning kõigele lisaks ei saa muidugi unustada Paul Bettanyt, kes vastiku ning ilge isana mõjub veel kõige ehedamalt.
Film on väga värviline (nagu "mustade" filmide ning ka muusikavideote puhul minu meelest üpris tavaline) ning see lisab omakorda soojust. Tegemist on ka sellise nutma ajava looga, kogu kinosaal luristas nutta. Ning neid nutukohti on rohkem kui üks. Film alguses mõjub küll kuidagi liiga ülepingutatud ja ebaloomulik, kuid siis kui selle "suhkrusiirupiga" ära harjub...et see niiii imal on... siis harjub ka kogu filmi tempo ning sisuga. Kinos on nutmine ju lubatud...vähemalt see pole "keelatud" ning kui tegijad tundeid nii palju suudavad liigutada, ju nad siis on oma tööd ka hästi teinud. Kaamera on kui sula mesi ning muusika toestab just sobival määral. Mis siis sellest, et sellise sisuga filme on juba küllalt tehtud...hea asja korral küll küllale liiga ei tee :) Ja minule meeldis.
Kuidagi kummaline, et see nahavärvi probleem on ikka tänasel päeval veel aktuaalne ning ikka veel leidub üleolevaid "hulle", kes arvavad, et rass annab üleolekuks õigused. Kuigi filmi puhul on tegemist minu meelest eelmise sajandi keskpaigaga....või millal see nüüd oligi, kui mustad esimestes osariikides hääleõiguse said.
Muidugi kõige rohkem läksid mulle hinge ikkagi "valge" tüdruku ja tema ema teema... ma ju pidevalt arvasin, et süüdi on ikkagi isa... Aga samas ka May-ga juhtuv oli täielik pisarate kiskuja. Armas ning südamlik film. Kindlasti küll ka naistekas, aga mis siis :)
Hinnang: 4 (ehk 7-8/10 minule meeldivad sellised nutma ajavad draamad. Kus peamiseks teemaks inimsuhted, kuid natuke on ka tegemist mustade-valgete teemaga Ameerika lõunaosariikides. Näitlejateks peamiselt oscarivõitjad ning -kandidaadid või muud selle kaliibriga tegijad. Ehk film justnimelt minule. Kuigi natuke selline teismeliste tütarlaste pilgule mõeldud ning ehk ka natuke musta nähavärviga inimestele. Kuid südamlikkus ning lähedaste armastamine ja armastuse igatsemine...need teemad on ju universaalsed ning peaksid mõjuma absoluutselt kõigile...isegi kui see kõik serveeritaksegi nii imalas kastmes :))
Trailer:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar