Tänu ETV arhiivile, korraldasime meiegi tänasel "reede õhtul" siin Rootsis "teatriõhtu" ning vaatasime ühte etendust, mille kohta ma oma 2008.a. suveteatri kokkuvõttes juba avaldasin kahetsust, et see mul nägemata jäi. Kuid kummaline, aga kui tahtmine on niiiii suur, siis olen tähele pannud, et mõned asjad jõuavad kõigest hoolimata minuni (suur aitäh ning kummardus Teile - ETV ja Gerda Kordemets!). Ning muidugi eriline tänu selle eest, et selle "arhiivi" üles riputasite!!!Lavastus töötas televersioonis ideaalselt. Selline tunne oli, nagu istuks esimese reas ning kohati ju lausa näitlejatega silmitsi :) Ning need stseenide vahetuste ajal näidatud kaadrid maatalust ning heinast ja muust teemasse liituvast, see mängis nii palju kaasa ning aitas seda "õiget" tunnet luua.
Tegemist on Jaan Kruusvalli kirjutatud näidendiga Eesti maakodust ning maainimestest. Peresuhetest ning igatsusest teise inimese läheduse või kasvõi hea sõna järele. Kõike seda läbi teada-tuntud "eestlaslikkuse". Selles tükis oli seda mingit 1980-ndate etenduste hõngu, kõige paremas mõttes. Kuigi ajaliselt asetus see ehk veelgi varemasse aega. Vähemalt etenduse alguses. Etenduses liigutigi kiiresti ajaliselt edasi ning tundus nagu see oleks hõlmanud kokku umbes 30 aastat? Ja ajalises mõttes on seda minu jaoks küll raske paigutada kuhugi. Kas need olid 50ndad, 60ndad ja 70ndad? või 10 aastat edasi? Ainukese vihjena ehk Leontiine lauldud laul Roosidest..mis on vist pärit 80ndatest. See aga lükkaks veel ühe kümnendikuga need stseenide ajad edasi... Kui keegi raamatust lugedes või kusagilt mujalt oskab öelda, siis andke palun teada!
Loo mõttes tundsin ma sellele heale Eesti mehele (või kui eestlane ta lõppude lõpuks oligi, sest nimi oli ju Gerhard? Ehk siiski viide Saksa päritolule ning sõjajärgsetele aastatele?) sügavalt kaasa. Millegipärast on see nii, et sellised head inimesed, ükskõik kuidas nad ei ürita, ei saa nad kurjadelt inimestelt ei headust, ei austust rääkimatagi armastusest. Mõtted mis mul tekkisid just loo seisukohalt, on peamiselt seotud eestlaseks olemisega. Miks tihti meie külmus ei lase meil nii kergelt tunnistada oma armastust, tihti isegi mitte iseendale? Millised töörabajad me oleme...ja mul on tõesti tunne, et see on "harjumusest". See kes on ludri ning laisk lapsena, sellest tihti ei saa ka täiskasvanuna tööinimest. Kuigi "lootust" ju on alati....seda tahtis minu meelest selle lõpuga näidata ka Kruusvall. Aga samas oli see ju mingis mõttes lugu ka naiselikust kadedusest. Kadedus ema pärast, kadedus eelmise naise pärast, kadedus lapse kasvatamise pärast...neid kõiki teemasid riivatakse pindmiselt kuid oskuslikult etendatuna mõjusid need minule küll sügavamalt. Kuid lugu oli ju ka mehelikust kadedusest...omandi, raha ning töökuse pärast. Ikka see suur eestlaslik kadedus :) Ja me ei märkagi tihti seda enda ümber, sest see on juba nii loomuomane. Omamoodi kurb...mis siis et paljudele on see ka edasiviivaks tõukeks.
Kaks stseeni, mis mulle eriti mõjusid, olid mõlemad seotud sellega, kui Leontiine ütles Gerhardile, et too ei lähe kuhugi tema juurest. Sest karmi Eesti maanaise koore all oli samuti teise inimese lähedust vajav hing ja süda (palju neid inimesi ikkagi on, kes seda oma sügavaimaski sopis ei võiks endale seda tunnistada?). Ta ei osanudki teisiti oma armastust välja näidata... eriti keset seda kõike apaatiat ning masendust (mis minu meelest on ilmselgelt kahetsusest elamata elu pärast). Ühe korra saab etenduse jooksul ka naerda, kuid isegi see toimub nö. läbi pisarate. Ma mõtlen seda kirja saamise lugu. Kas pole masendav...kuid see, et kõige oma töörabamise kõrvalt see mees kõike märkas ning sealjuures südamest hoolis sellest oma kummaliselt sissekolitud kodust ja seal elavast perekonnast...see oli nii südantsoojendav. Sest nii kaua kui on selliseid inimesi, niikaua on ka armastust, südamlikkust ja headust siin ilmas.
Lavastaja Enn Keerd on valinud õiged toonid selle loo jutustamiseks ning aja edasiliikumine on hästi märgata, kuigi mingeid erilisi lavastajatrikke ta ei kasuta...ega see selliste lugude puhul pole ka minu meelest vajak ning isegi sobilik. Kõige rohkem on seda aja edasiliikumist märgata muidugi Indrek Taalmaa mängitud Gerhardist...naised ju ei vanane :) (Keerd on gentleman!)Kuid sellegipoolest teeb väga tugeva rolli ka Leontiinena Carmen Mikiver. Ka tugeva kolmanda sambana seisis...või tegelikult suurema osa oma lava ajast oli voodil - Helle Kuningas. Huvitavalt sarnane kolmnurk samade näitlejatega oli ka etenduses "Tunnete tektoonika" - mees, naine ja ema... kuid kui näiteks võrrelda neid inimesi, keda need samad näitlejad mängivad selles viimati mainitud etenduses... siis sellest selgub ka nende näitlejameisterlikkus...nad kõik kolm loovad täiesti teistsugused karakterid ja ometi on nö. varjatud valu kõigis kolmes mõlemates etendustes. Fantastiline!
Võikollases üüs on Taalmaa tõeliselt tugev ja turske mees, kui ta alguses saabub. Kuid pärast, vana ja väetina, on ta justkui teine inimene. Kuid ometi särab tema näost samasugune soojus... ma usun, et inimesed tegelikult ka päriselus oma loomu poolest ei muutu enam täiskasvanud eas. Carmen Mikiveri apaatiline ja toimekast ning töökast maaelust pensionipõlveks väsinud naine, on minu jaoks mõnevõrra võõras, sest nii minu vanaema omal ajal kui ka kõik teised tublid Eesti talupidajad või loomade talitajad...ei neid pensionipõlv heiduta...ikka pannakse sama hooga edasi... hommikul vara lehma lüpsma ja loomadele süüa viima, perele süüa ja pesu pesta ja heinamaale või lund rookima... Helle Kuningas mängis sama tugevalt kui ta on mänginud kogu minu teadliku elu. Vapustav näitlejanna, täiesti tippvormis (tahaks hirmsasti näha tema duetti Siina Ükskülaga etenduses "Vaimude tund Jannseni tänavas" jõulude ja uusaasta vahel)! Ning Lii Tedre, kelle häält ma jumaldan, ilmus küll vaid hetkeks lavale, kuid sellest hoolimata jõuab teha karakteri, kelle taust koos Gerhardiga ning Gerhardi "valikust"... jätab palju sügavama loo etendusse sisse kui need mõned minutid laval olemist ehk eeldaksid...ja seegi ongi ju näitlemisoskus... kuigi eks teksti tugevus annab ka mängu sellisena kätte. Viies tegelane, ehk Leontiine laiskvorsti, alkohoolikut ning allasurutud kättemaksuihaga poega mängib Lauri Kink, kellelt ma siiani eriti häid rolle pole näinud. Ausalt öeldes otse vastupidi. Kuid selles rollis mõjus ta just õige näitlejavalikuna. Ta oskas oma karakteri mängida selliseks vastikuks ning ebameeldivaks...kuigi ehk tsipakene rohkem oleks seda vinti võinud veel keerata. Vähemalt mulle tundus nii...eriti Taalmaa partnerina, sest Taalmaa ei ole "tagasihoidlik" näitleja ning tema karakter oli nii tugev. Kuid lõppkokkuvõttes päris rahuldav roll, kuigi ebameeldiv tegelane ja nii tugevatele partneritele paratamatult jäi ta ikkagi kõvasti alla.
Kunstnikutöö oli igati sobilik, samas läbi televiisoriekraani jäi natuke see tuppa minemine (näiteks karkude järele) segaseks... see ehk oleks nõudnud mingeid paremaid lahendusi. Ja nende puulattidest tehtud konstruktsioonide liigutamine jäi natuke arusaamatuks. Samas Taalmaa vanemaks tegemine oli grimmeerijatel igati õnnestunud ja ka muud just karakterite juures kasutatud kunstikukäsi (kostüümid jms) igati tuntav ning hea. Muusikaline kujundus mulle esimese vaatuse keskel ei meeldinud (seal oli kasutatud mingit metalset teknolikku instrumenti, mis minu meelest mõjus imelikuna), kuigi see laul mis vaatuse lõpus tuli, see oli väga hea. Huvitav, mis laul see oli? Endlas kasutatakse ka tihti valguskunstnikku, kuid teleri vahendusel sellest niiväga hästi ei saa aru, igatahes kõik toimis hästi ning "pilt" oli veenev ja tundus peaaegu sama ehtne suurelt teleriekraanilt ja kodukino kaasabil, nagu oleks ise Endas kohal olnud :)
Hinnang: Väga tugev 4, peaaegu plussiga (Selline tunne tekkis natuke, nagu Ratatouille-i multifilmis, kui toidukriitik head toitu süües rändab oma unelmas lapsepõlve... mul tuli ka etendust nautides ehtsalt meelde aeg suviti maal vanaema ja vanaisa juures, kui oli vaja lambad koplist lauta ajada või puulattidelt koor ära võtta või haina riisumine ńing üldse heina-tegemine. Kui mõnikord sai koos vanaemaga ärgatud, et saaks vanaisaga piima koos "pukile" viia. Selline soe ja hea tunne. Kellel pole selliseid hetki lapsepõlvest või muidu elust võtta ning kes "Eesti inimese stereotüüpsest tundeelust" on tüdinenud, see ehk vaidleb mulle vastu, kuid minule see lavastus väga meeldis. Eriti just selle tugeva (mis sellest et üpris tavalise) loo pärast, aga ka tugeva näitlejakolmiku pärast.)
Siin on päris huvitav artikkel Indrek Taalmaast (aastast 2007). Näiteks tema unistus on töötada Elmo Nüganeni lavastajakäe all... ja huvitav, kas see Toominga "Hamlet" läks mul kuidagi märkamatult mööda või Petersoni Hamleti pärast jäeti plaan katki?
Siin on tekst etenduse kodulehelt:
Tegijad:
Autor: Jaan Kruusvall
Lavastaja: Enn Keerd
Kunstnik: Silver Vahtre
Valguskunstnik: Margus Vaigur
Muusikaline kujundaja: Renate Valme (külalisena)
Osades: Indrek Taalmaa, Carmen Mikiver, Lauri Kink, Helle Kuningas ja Lii Tedre
Tutvustus:
Eesti näitekirjanduse minimalismimeistri Kruusvalli seni lavastamata näidend maalib valusa pildirea inimlikust otsingust, igatsusest kaaslase ja kodu järele. Naise juurde tuleb mees. Töökas ja aus inimene, kes ehitab uuesti üles laokile jäänud talu, parandab, talitab, hoolitseb ja hoolib. Kuidas saada kõrvuti töö ja olmega sujuma ka suhted? Kas me teame, mida me tahame elult, lähedastelt, iseendalt? Kas oskame näha – tõeliselt näha ja hoida – teist, kallist, enda kõrval?
Eesti näitekirjanduse minimalismimeistri Kruusvalli seni lavastamata näidend maalib valusa pildirea inimlikust otsingust, igatsusest kaaslase ja kodu järele. Naise juurde tuleb mees. Töökas ja aus inimene, kes ehitab uuesti üles laokile jäänud talu, parandab, talitab, hoolitseb ja hoolib. Kuidas saada kõrvuti töö ja olmega sujuma ka suhted? Kas me teame, mida me tahame elult, lähedastelt, iseendalt? Kas oskame näha – tõeliselt näha ja hoida – teist, kallist, enda kõrval?
ROOSA: Oled alles kõva töömees, Gerhard. Aga ütle! Kus sa ka vahepeal elasid siis... Enne meile tulemist.
GERHARD: Proovisin siin, proovisin seal – kusagil polnud meeltmööda. Kas ei meeldinud inimesed või ei meeldinud loodus, maastikud – emb-kumb. Muudkui aga jalad jälle selga, ja edasi!
ROOSA: Ja igal pool oled nii rahmeldanud.
GERHARD: Igal pool! Kõikjal, kus midagi viltu või logises – panin käe külge.
ROOSA: Kas mõni inimene vähemalt aitäh ütles?
GERHARD: Mõni inimene ei ütelnud aitäh kah mitte. Aga ongi mul seda aitähhi vaja.
LEONTIINE: Kas kohtasite oma teel ka palju ilusaid lesknaisi?
GERHARD: Ega ma... ainult ilusate lesknaiste pärast maailmas kola. Ma olen otsinud kodu, oma kodu – kus võiks rahulikult töötada. Ja kui aeg niikaugel – kustuda.
NB! Lavastuse pealkirja on autor laenanud Hendrik Adamsoni samanimeliselt murdekeelselt luuletuselt, näidend aga on eesti kirjakeeles.
Avaldatud:
Vaatasin täna selle etenduse ka lõpuks arvutist ära. See Taalmaa roll oli küll vägev, armas ja hea. Samamoodi Helle Kuningas. Aga Mikiver ja see poiss mind eriti ei veennud... Kas ei võiks maanaise rolli vahelduseks ka kedagi trullakamat panna. Või vähemalt natukenegi vormist väljas?;)
VastaKustuta