Lõpuks ometi jäid lapsed nõusse minu muuseumikülastamisettepanekuga! Ainult, et mitte otseselt "muuseumi" külastamise, vaid ainult Naturhistoriska (Loodusloomuuseumi) IMAX kinoga :) Noh, eks ma olin õnnelik sellegi üle - peaaasi, et läheme!Tegelikult tuli mul hirmus planetaariumi külastamise isu vaadates Lukas Moodysson-i "Mammut" -filmi. Seal sellele pisikesele tüdrukule ka hirmsasti meeldis planetaariumis käia ning need filmid tundusid nii põnevad ja fantastiliselt ilusad...mul on ka juba pisikesest poisist peale hirmsasti meeldinud planeete vaadata ning üldse kõike, mis seotud kosmosega. Selles on midagi sõnul seletamatut võimsat ning ilusat. Mõeldud-tehtud! Tirisin oma "tited" kaasa, K jäi Kikuga koju, sest Stockholmi IMAX kino on alla 5-aastastele keelatud. Ja nad on üpris täpsed ning karmid selle asjaga seal (viimane kord ei lubatud ning meil jäi solidaarsuse mõttes siis kõigil käimata. Kuigi ajal, mil meil oli ainult S...siis veel sellist piirangut polnud).
Valisin filmiks "Cosmic collisons", sest see tundus hetkel kavas olevatest kosmosefilmidest kõige huvitavam. Kuigi paari nädala pärast on oodata uut "digitaalse planetaariumi" showd, ehk IMAX filmi - The Search For Life: Are We Alone? (kuigi see tegelikult pärineb juba aastast 2002).
Cosmic Collisions kestab kõigest napilt 25 minutit, kuid on selline kompu silmadele! Alustades tähesajust, kui näitleja Marie Richardson teatab, et kosmilised kokkupõrked võivad olla nii head kui halvad, koledad ja imeilusad ning need on ning saavad ka tulevikus mõjutama maakera ning elu.
Film on fantastiline digitaalne reisi läbi aja ja ruumi. Teekond viib palju kaugemale tavalisest turvalisest tähisest öötaevast.
Vapustavad teaduslikud simulatsioonid ning visualiseeritud kosmos, mille on arendanud välja Ameerika Loodusloomuuseumi teadurid ning NASA astrofüüsikud. Muuhulgas saab näha dramatiseeritud lugusid sellest, kuidas tekkis meie päikesesüsteem, millised plahvatused ja kokkupõrked on kujundanud päikesesüsteemi ning maakera arengut ning kuidas meie galaktika edasi areneb. Teaduslikult tõestatud materjal teadaolevate kokkupõrgete kohta visualiseerib kuidas dinosaurused välja surid, kuidas tekkis kuu, kuidas Linnutee Andromedaga miljardi aasta pärast muutub üheks...
NASA satelliitidega uuritud päikesetormide toimumine ning selle mõju maakerale avaneb samuti sellel fantastiliselt suurel lae-ekraanil. Nii hea meel, et lapsed nägid ka, et näiteks just need päikesetormid ongi virvatulede, ehk aurora borealise põhjustajaks. Samuti näidati komeedi mõju ning seda kuidas komeedist võibki tekkida maale vaatemäng justkui "sajaks tähti". Üks huvitamaid asju on muidugi see, kuidas tekkis kuu umbes 5 miljardit aastat tagasi, kui üks planetoid vastu maad põrkas. Kuidas sellel ajal polnudki veel maal vett ja tänu sellele plahvatusele ehk kokkupõrkele tekkis maakera uuesti ning alles siis tekkis ka vesi.
Paratamatult paneb see mõtlema ning isegi hirmu tundma, et mis siis saab kui mõni asteroid oma tavaliselt pöörlemiselt orbiidilt väljub ning hakkab maa suunas lendama. See, mis Mehhiko lähistel kunagi kukkus 65 miljonit aastat tagasi ja dinosaurused hävitas, see oli oma läbimõõdult kõigest 11 km suurune. Ja tegelikult hävitas 75% maakeral olnud elusast loodusest. Pool aastat pärast seda olevat maakeral olnud pilkane pimedus, kõik põles ära ning tossu kui palju. Film pakub ka variante, kuidas teadlased ette kujutavad, et nad suudavad maakera tänapäeval kaitsta ning sellise asteroidi liikumissuunda muuta. Muidugi kogemused ju puuduvad ning kindel see poleks, kuid nad arvavad, et mõnesaja kilomeetri kaugusele nad maakerast suudavad selle siiski ajada. Hirmus oleks küll kui järsku selline info teatatakse!
Teine mõte, mis kummitab on see, et kui suur on ikkagi Linnutee ning kui palju erinevaid "päikesesüsteeme" võib leiduda ja kui ikka näiteks vesi lõpeb otsa seal võõral planeedil, võõras päiksesüsteemis või misatahes "süsteemis" ning ei tea ju ka kui suure ajupotentsiaaliga need elukad seal siis võivad olla...ehk selline science fiction pole tegelikult üldsegi mitte võimatu....pigem on see võimalik :) Ja selliseid Linnuteid ja Andromedasid ja muid galaktikaid on universumis ju lõpmatu arv! Nii põnev on ikka see maailmaruum ning samuti teadus, mis seada kõike uurib!
Küsisin ka, et mis P arvab...kas ta ei tahaks saada astronoomiks? Ta vastas, et ta kardab kõrgust. Ma muidugi seletasin, et astronoom ei pruugi üldse kõrgele minna, ta saab satelliitide ning igasuguste aparaatidega ka siin maapeal väga edukalt uurida kosmost. See pani mehe mõtlema küll! S aga üllatas mind täiesti kõige selle infopagasiga mida ta teadis. Näiteks sellest kuidas tähed tekkisid ja kogu see filmi info oli tal juba ammu teada ning tema jaoks "lastejutt" :)
Hinnang: 4+ (visuaalselt fantastiline, aga oleks võinud pikem olla! Mõnus, et ühtki inimest, ega teadlast polnud filmis. Ainult kosmos, planeedid ning "kokkupõrked". Ülimalt soovituslik!!!!)
Trailer:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar