Üks tavaline laupäev a´la Jaanuar 2009

P oli öökülas eile öösel, kuid nüüd on pere jälle kõik koos. Homme pean mina ära sõitma ning 1 öö laeval viibima, kuid esmaspäeva õhtuks olen juba tagasi kodus. Eile oli terve õhtu nagu midagi puudu. Isegi S tundis igatsust ja Kristin oli segaduses, kus venna on... Aga siin Rootsis on see üpris tavaline, et käiakse oma sõpradel külas ning kuna vahemaad on üpris korralikud, siis jäädakse ka ööbima. Eks kindlasti Eestis on ka mõnedel inimestel sellised kombed, aga meil küll ei olnud. Kuigi P oli üliõnnelik ning nad on oma klassivenna A-ga varem ka selliseid külaskäike juba organiseerinud.

Kuid kui nüüd alustada hommikust peale päevakirjeldusega, siis esiteks ma magasin päris kaua. Kümneni vist kindlasti. K oli muidugi juba ammu üleval ja tema küsimise peale, et kas ma temaga toidupoodi kaasa ei taha minna, ma ju ärkasingi. Kusagil ärkamise ning pesemise vahepeal või ajal muutus meie plaan toidupoodi minemisest üldiseks linnapeale poodlema minemiseks. Mul on vaja vabaaja-pükse ja viigipükse ning samaga saab ju ka toidupoest kusagilt läbi hüpata.

Kodust lahkusime kusagil 1130 ajal ning Gamla Stan-ist läbi jalutades helistasin ka A emale, et ta kontrolliks üle, mitu last tal on ning et kas mõni "üle" ei ole :) Ta ütles, et nad uisutavad parajasti ning plaanivad veel kesklinna tulla ja minna kuhugi muuseumi. See tähendas meie jaoks julgelt 3-4 tundi kindlat vaba aega linnas tiirutamiseks.

Muidugi unustasin ma suure K utsitamise peale kodus süüa ja enne kui hilpe vaatama läksime, nõudsin ma energiat. Meie tavaline Kebabi-resta oli puupüsti rahvast täis (ühtki vaba lauda ei olnud) ja otsustasime siis hoopis Kungshallen-i keldrikorruselt leida midagi sobivat. Seal ju kõik need rahvusköögide kiirtoitlustus koos ja kui midagi ei leia, siis midagi ikka leiab :) Seekord...meie uue elustiiliga seonduvalt hoidusime kõigest rasva-uputatavatest toitudest. Ja maandusime Liibanoni rahvusköögi osakonda. K võttis kanalihavardad riisiga ja mina sealihafilee riisiga, kuid see mis sellest toiduportsust erilise tegi oli hoopis see "röra" ehk möks, mis sinna toidu kõrvale pakuti. Neid sai valida 2 (vist viiest erinevast) ja mina võtsin jogutimöksi ja baklažaani-möksi. See jogurimöksi maitse on kuidagi nendele lähis-ida toitudele nii iseloomulik. Tegelikult isegi India restoranis olen salatikastmena mingit sarnast maitset tundnud. Kõhud täis, liikusimegi poodide suunas.

Muideks ma ei saa aru, mis viimastel päevadel Stokis toimub, aga tänaval kuuleb rohkem vene keelt kui rootsi oma. Täna oli ka hämmastavalt palju eestlaseid siin ja seal oma jõuludest ülejäänud raha kulutamas. Eks ta ole ka kõige õigem aeg, sest nö "mellandagar"-i allahindlused on veel poodides käimas...paljud asjad on -50 kuni -70% odavamad. Näiteks teksaseid tasub praegusel ajal osta...maksavad seal 100-200 krooni vahel. K leidiski endale ühe paari ning nüüd särab ja sätendab suures õnnes, sest need oleks justkui tema jalgadele õmmeldud. Ta nii kõhna kah ning need püksid veel eriti rõhutavad ja toovad selle esile. Aga eks ta teeb ka kõvasti trenni...sõidab kümneid ja kümneid kilomeetreid rattaga iga jumala päev. Ma peaks temast eeskuju võtma...praegugi sõidab :) Pink-i viimane plaat möllab nii kõvasti iPod-is, et minagi siin läpaka taga saan kaasa laulda.

Tegelikult väikse kõrvalpõikena peab mainima, et see P!ink -i CD Funhouse on tervenisti niiii hea (siinkohal tervitused KM-ile...kes ma tean, et on sama suur Pink-i austaja kui minagi). Sealt tuleb veel mitu mu selle aasta lemmiklaulu. Vaatasin, et ta tuuritab ka ohtralt mööda Euroopat sellel kevadel, aga muidugi siia põhjamaade kanti ta ei jõua...muidugi võib loota, et kontsertpäevi pannakse ju ka hiljem vahele ning äkki viskab mõne konserdi ka Eesti või Rootsi... Ta ju korra juba Eestis käis...ei tea, kas teda enam kositaksegi meile...aga vähemalt Rootsigi ju võiks :)

Kogu see poodides käimine lõppes sellega, et mina ei saanudki mitte midagi. Ikka lastele on ju vaja seda, teist ja kolmandat. Ja kui 30-50 krooniga saad pükse ja särke, siis kõlbab osta kah. Neid ju ikka kulub kooli ja vaba-aja jaoks kah. Ja ega ma seekord lolliks ka ei läinud...mul endal kerge "majanduskriis" käimas ning üks tobe ning mõttetu suur kulutus (seoses autoremondiga) ees ootamas. Enne metroosse suundumist (sest me olime selleks ajaks juba 3 tundi kõndinud...muidu oleks ka koju tagasi jala läinud) hüppasime ka toidupoest läbi. P ju koju tulemas ning hirmus isu oli talle midagi head ette ootama kaasa osta...et siis kasvõi alatajuliselt mõjub, et "koju on ikka hea tulla" ning et me tõesti ootasime ja mõtlesime tema peale.

Koju jõudsime natuke peale kella kolme ja K hakkas koristama ja mina P sõbra A jaoks plaati põletama fotodega, sest jõulude ajal pildistatud fotodel oli ka pea kõigil A peal ning mul veel andmata ka ühed vanad fotod, mis ma juba iidamast-aadamast lubanud olen.

Minuga on küll nii, et kodus olles muutun kohe rahutuks, et kohe oleks vaja kas kinno minna või raamatut lugeda või midagi lastega teha või midagigi teha ja mitte niisama olla. See on nii tobe, kui näiteks kõik raamatud mind oma kurbade "lugematute" silmadega otsa vaatavad...ja videokassetid ja DVD plaadid vaatamata teatrietendustega ootavad...ja S istub kogu aeg arvuti taga ja ma ometi tahaks tema tähelepanu või et ta hoopis minuga hängiks. Kristin muidugi tahtis kohe oma uusi riideid proovida...mis muideks päädis sellega, et praegu tormab ta siin mööda tube ringi S-i suur dressipluus seljas, millele ta on ajanud veel oma suure õe pluusi kah veel peale.

P laekus koju umbes kella 4 ajal. Neil oli vahva olnud. Igatahes tundus seda meeste mornidest nägudest, kes nüüd mõlemad oma rada pidid edasi minema... A oma koju ja P oma... Naljakad sõbrad...kuidagi nii sarnased oma maailmavaatelt (see on nüüd küll kohatu väljend siia konteksti, sest ma pole kindel, kas neil kummalgi veel mingit "maailmavaadet" ongi...aga ei leia ka paremat väljendit selle kohta, mida ma öelda tahan) ja olemuselt, kuigi on ju ka erinevusi. Kribukõhnad kah veel mõlemad.

Ja siis kostus meie viimase aja igapäevane hõige üle korteri: "Kell on poooooool kuuuuus!" Nimelt K ja S juba eelmisel aastal tegid endale reegli, et pärast kella kuut õhtuti ei söö. Ja mina tegin "uueaasta lubaduse", et ma ei söö vahemikus 18.00-06.00. Muideks esimese 10 päevaga on juskui iseenesest kukkunud 4 kilo. Ja kui just enne kella kuut midagi näksida, siis ei olegi nagu seda õhtust söömisvajadust (limonaadistreik on ju ka täiesti jõus, ehk elan juba varsti paar kuud ilma magusate mullitavate jookideta!!! Hmmm, mul ehk siiski on iseloomu :))).

Ma siis kaevasin selleks õhtuseks söömaks rösteri välja ja me P-ga röstisime saia. S ning Kristin sõid ma-ei-tea-mida-aga-midagi-küll, K segas kohupiima rosinatega ja sõi ka ühe röstsaia. Niiet see Risifutti, mille ma ka külmakapist välja võtsin rändas tegelikult sinna sama targalt tagasi, sest ma sain kõhu täis ka ilma selleta. P jutustas meile oma külaskäigu seiklustest ja uisutamisest ning Akvaariumist, kus nad ka olid käinud, muuhulgas haide toitmist vaatamas (see oligi see "muuseum"). Nüüd on kell pool kaheksa. K sõidab rattaga, mina kirjutan blogi, lapsed on suures toas - S on arvutis, P teeb puutööd ja Kristin segab suuremaid ja mängib niisama ning kohe kui ma lõpetan, lähen keerutan seal suures toas tolmu üles :) Tegelikult palju polegi aega jäänud, sest kell 20.00 tahaks vaadata telekast Jonas Gardell-iga saadet, kella 21-22 on mul lastele ettelugemistund. Kell 22 on lastel aeg oma vooditesse minna (kuigi seal võib siis igaüks veel edasi lugeda kui tahab...ja lapsed teavad, et ei minul ega K-l pole südant "lugevat last magama käskida").

Minu ja K õhtu täpsema sisu otsustab K...meil on Enright-i Bookeri võitnud raamat pooleli, aga see tundub hetkel küll selline natuke "kesine"... aga ega me eriti kaugel veel pole ka. Tegelikult peab ka natuke plaani pidama mu homse reisi asjus. Ja siis on ju võimalik filme vaadata...vaevalt, et ta teatrit viitsib...aga eks näis...ta nagunii kustub kella 23 paiku...kui just film eriti huvitav ei ole, siis ta vaatab ikka lõpuni. Kui P poleks täna külapeal olnud pool päeva, oleksime läinud kinno vaatama "Poiss triibulises pidžaamas"...aga eks seda jõuab kunagi tulevikus. Meil ju "Tuulepealne maa" viimane osa ka veel vaatamata...polegi saanud sellepärast sellest suuremat midagi kirjutada... Ja kui K on kustunud, siis mina loen oma raamatut või filmiajakirja või vaatan midagi, mis K-d ei huvita...ja nii see laupäev ongi sõrmede vahelt ära voolanud nagu liiv sõrmede vahelt...ei saa seda kunagi tagasi.

Äkki midagi ikkagi juhtub veel...
:)))