Surm võõral maal - Donna Leon

Donna Leon on kindlasti üks praeguse hetke kuulsamaid krimikirjanikke maailmas. Kõik lennujaamade raamatupoed on paksult tema kirjutatud raamatuid täis ning ikka aastas korra avaldab ta ka uue raamatu oma kirjanduse austajatele. Tema 18-ndat raamatut ootavad fänid köesoleva aasta kevadeks. Kusjuures hämmastav on see, et kõik Donna Leon -i raamatud on kirjutatud küll inglise keeles ja nende tegevus toimub Veneetsias, samas aga need on tõlgitud kümnetesse keeltesse kuid mitte itaalia keelde. Donna Leon ise on elanud Veneetsias paarkümmend aastat ning tunneb seda kanti väga hästi. Seda saab ka raamatutest aru, sest seda autentset atmosfääri on nii mõnus tunnetada tema raamatulehekülgede vahendusel. Või mis raamatute...see oli ju minu jaoks alles teine Donna Leoni raamat. Kuigi eesti keeles on neid ilmunud kirjastuselt "Kunst" juba kolm tükki. Samas eelmisel aastal ei ühtki... loodetavasti nad ikka jätkavad, sest tegemist on vähemalt kahe esimese raamatu põhjal väga hea ning "Veneetsia" mõttes ka natuke originaalse sarjaga. Eriti see teine osa tundus väga ladus lugemine. Muideks aastal 2000 võitis Leon ka Krimikirjanike Assotsiatsiooni Silver Dagger-i auhinna, oma 9.raamatuga.

Tema raamatutes seikleb komissar Brunetti, kellel lisaks oskusele pätte püüda on ka kirev elu ning tugev karakter. Ja nagu selliste raamatusarjadega ikka, on kõik see ümbritsev peaaegu sama oluline kui mitte olulisemgi veel sellest tegelikust mõrvarite otsimisest. Brunetti suurimaks probleemiks tundub olevat Itaalia korruptsiooni-tihkest atmosfäärist hoolimata leida need kaabakad üles ning samaga võidelda nii ülemuse lolluse kui ühiskonnas valisevate suurte maffiaperede kõikjale ulatuvate kombitsate vastu. Ja see annab omakorda sellise omapärase autentse fiilingu. Kusjuures ise Veneetsias käinuna naudin ma muidugi seda õhustikku täiel rinnal. Veneetsia vanades majades, väljakutes, kirikutes ja loomulikult kanalites on mingit salapära, müstikat ning muidugi ka kamaluga romantikat. Kuigi Leoni raamatud otseselt romantilised polegi...ikka krimkad :)

Selles, teises osas leitakse ühel varasel hommikutunnil kanalist hulpimas noore mehe surnukeha. Ei lähe kaua, kui selgub, et tegu on ameeriklasega. See viib Brunetti Veentsia lähistel asuvas Vicenzas olevasse Ameerika sõjaväebaasi. Seal aga "sõjaväebaasile" kohaselt, ei ole oma uurimist kerge teostada. Varsti toimub ka uus mõrv ja lisaks varastatakse ühelt tuntud itaallaselt kolm hinnalist maali. Tagatipuks antakse juhtumitega tegelevale Brunettile käsk uurimine lõpetada ja hoiduda eemale sõjaväebaasist. Tähtsat rolli mängib raamatus ka tema
naise isa, kes tundub justkui olevat ka maffia-liige. Kuid see oletus jääb lugejatele avastamiseks. Samas Brunetti naine Paola oleks justkui "iga keskealise mehe unistuste naine"... Ta on pärit küll väga rikkast ja vanast Itaalia perekonnast kuid töötab tavalises ülikoolis kirjandusõpetajana ning toob mingit rahulikku tasakaalu sellele Brunetti mõrvarite jälitamisele. Kuna lugesin seda raamatu lõppu õhtul hilja... ja meeled on ju selliste põnevate teemade peale väga erksad, siis ma korra isegi tundsin täiesti ehedat "õudu"...kui seal silla juures need hääled ja varjud ja laip....

Hinnang: 4 (otseselt pole tegemist "kes seda tegi?" raamatuga, kuigi eks süüdlase otsimine ju käib ning kaasa võib mõelda ja oma teooriaid koostada. Kuid selle raamatu puhul oli küll see politseitöö protsess nagu olulisem. Seda on minu meelest ka väga hästi kirjeldatud ning edasi antud väga profilt ja asjalikult. Veneetsia annab nii mõnusa salapärase olustiku ning raamid kogu loole ja ma täiesti tundsin end olevat seal kaasas koos Brunettiga. Igati korralik krimka minu meelest. Kuigi mitte tipptase...ma lihtsalt armastan selliseid Christie-likke lahendusi...eriti kui oleks olnud endal võimalik ära arvata, kuid hallid ajurakud polnud võrdsed Poirot omadega :) Ja ikka ning jälle on vaja Christiega võrrelda...ma ei tea, kuidas ma sellest ükskord lahti saan... tegelikult kirjutab ju Leon hoopis teises stiilis...rohkem sellise Ameerika krimka stiilis, mis sellest, et väga euroopaliku lähenemise ning on ju ka Euroopa sündmuste asupaigaks. Igal juhul loen ka 3.osa ning loodan südamest, et Kunst jätkab Donna Leon-i raamatute väljastamist.)