Elu ja armastus - Anton Hansen Tammsaare

Alles mõned päevad tagasi kuulutasin oma kõigi aegade lemmikuks teleteatriks Tammsaare kirjutatud "Elu ja armastus" -e järgi Gunnar Kilgas-e poolt lavastatud "Rudolf ja Irma". Ning kuna projekt "1 Tammsaare kogutud teoste raamat aastas"(et pikendada "naudingut") on jõudnud 11 osani, siis ometi jõudis kätte selle "algmaterjali" lugemise kord! Ei saa midagi öelda, Kilgas on uskumatult hästi - peaaegu kõik ja kogu raamatu selle mammut-telelavastuse sisse suutnud mahutada (isegiu olulisemad "tegelaste mõtted" loeb ta seal ju taustaks ära)! Ning ometi olid mingi aktsendid teised, mida ma tundsin lugedes ja mida telelavastust vaadates. Siin võivad muidugi suurt rolli mängida ka isklikud sümpaatiad näitlejate vastu või muud välised tegurid. Aga sellest täpsemalt mõni rida allpool.

Kõigepealt tahan kirjutada just nimelt raamatust. Tammsaare on minu lemmik Eesti kirjanik ning lausa hämmastava oskusega sulesepp! Tema oskus mängida nii oma tegelaste kui lugeja psühholoogiatega on täiesti omaette klass. Näiteks, ma arvan, et ma pole kunagi elus lugenud ühtegi teist raamatut kus oleks nii mitu korda ära trükitud sõna ARMASTUS. Kuid see pole ainuke korduv element. Tammsaare paneb Irma suhu veel teisigi painavalt korduvaid lauseid, mis ehk aitavad mõista Rudolfit ning tema armastuse kadumist. Ometi olen ma tulihingeline monogaamia pooldaja ning teise inimese petmise ning tunnetega mängimise karm süüdimõistja. Kuid just nimelt siinkohal erinebki minu raamatu ja teleteatri "mõistmine". Teleteatris ma olin Irma poolt ning mõistsin Rudolfit rangelt hukka (kuigi ka seal oli ju näha see Elle Kulli mängitud hullumeelsuseni suur armastus), kuid raamatut lugedes ma nagu mõistan Rudolfit, sest sellise maniaakalse - armastusega lämmataja kõrvalt, jookseks vist suurem osa mehi minema. Sellest jõuan aga järgmise järelduseni, ehk inimesed, kes alustavad suhet, peaksid oleme samaealised või vähemalt sama suure emotsionaalse ja elulise pagasiga. Rudolfi ja Irma suhte ajas karile ikkagi peamiselt minu meelest see, et Irma jaoks oli see esimene ja seega elust suurem armastus (Irma Vainu oli oli kõiges 19 aastane), Rudolf oli aga elu juba maitsnud üksjagu palju. Ma arvan, et ta tegelikult ei uskunudki enam armastusse, kuigi Irma ta pea korra segi ajas, ning Rudolf ehk oli tõesti "armunud" (Rudolf Ikka oli "arvatavasti" umbes 2 korda nii vana kui Irma...kuna Rudolf pidevalt luiskas, siis polnud Rudolfi vanuses isegi Irma enam 100% kindel).

Kohe alguses, kui see nende suhe algas, siis see baseerus valedel. Ning valedele rajatud suhe on juba eoses iseenesest vale. Vähemalt nii ma olen seda märganud ka enda ümber. Kummaline oli seda raamatut ka sellepärast lugeda, et ma nägin või tundsin kuidas see Rudolf mõtleb ja luiskab ja mis tal nagu mõttes on ja kuidas Irma selgelt selle lõksu läheb. Vaatasin kõrvalt ja oleksin tahtnud Irmat raputada ja oma "uimast" üles ajada...kuid armastus on pime. Isegi korduvatest valedest hoolimata, sinisilmsena uskus ta uuesti ja uuesti, mida kogenud naistemees talle ainult ette söötis. Armastus on selles mõttes ikka tõesti "pime". Sellepärast olekski vaja kahte pimedat, et see võiks toimida. Paraku on aga üks osapooltest tihti suhtes see mõistusega toimija, teine aga südame järgi liikuja (kusjuures minu meelest see pole rangelt alati nii, et naine südamega ja mees mõistusega...kuigi ehk see on see tavalisem viis. Huvitav näiteks, et kus raamatus oleks see olukord vastupidine?) Ning Rudolfi ja Irma puhul oli tegemist ehk lausa eri äärmustes olevate inimestega.

Siin on üks näide tekstist, kuidas Irma arutleb Rudolfi luiskamise üle:
"Vähemalt üks on kindel, et kui inimene luiskab ja ise seda tunnustab, siis on see palju ausam kui luiskamine ilma tunnustuseta. Igatahes pole selline luiskamine kuidagi kuritahtlik vale, vaid ainult lõbus ajaviide nagu mõni laul või mäng. Ja laulu või mängu tõttu võib ometi inimest armastama hakata, sest laulu ja mängu pärast armastame grammofonigi."
No on ikka lapse aru veel. Tõesti ehk mõni 19 aastane võib veel selliselt "suure armumise" tähe all leida endale õigustusi, miks ta armastab ilmselgelt "lurjust" :) Sellega on võimalik ennast üha sügavamale armumise sisse kaevata. Üks raamatule iseloomulikke asju ilmneb seoses nende valede ja Rudolfi petmistega. See on minu meelest isegi natuke naöjakas. Nimelt, et selle petmiste teemaga muutuvad "teised naised" selle raamatu keeles "õdedeks" :) (nö. Rudolfi "õde", kes tegelikult oli Rudolfi endine armuke, oli just nimelt Irma soovitajaks sellele kohale. Ja sedapsi ei läinud Irma tööle Rudolfi juurde nagu "üksiku poissmehe teenistusse, vaid asjasse oli segatud ka "õde".) See on sellel raamatule muidu kuidagi iseloomulik, et sildistatakse asju. Näiteks vanale küünile annavad Rudolf ja Irma nimeks "armumuuseum", lisaks igal tegelasel on mingid kindlad "sildistatud" tõekspidamised.

Üks mu lemmiktegelasi selles raamatus ning tegelikult ehk ainuke selline värvilaik kogu selles kokkuvõttes ju üpris kurvas ja masendavas loos on Irma täditütar Lonni. Nii sõnaosav ja lahe tüüp. Kuigi eks temagi elas oma (sildistatud) tõdede järgi, mis tihti tundusid üpris banaalsed või kreisid. Kuid tema vestlused eriti oma ema Anniga või ka Irmaga, neis on nii palju särtsu ja elektrit! Siin on lõik kus ta õpetab Irmat, kuidas mehi enda külge "aheldada" :):
"Sina hakkad oma sentide eest ostma? Ä'ä ole napakas. Las mees ostab. Sest pea meeles, mida rohkem ta sinu peale kulutab, seda kallimaks sa talle lähed. Kui ta paneks kogu oma varanduse sinu kaela ja selga, siis ta ka hoiaks sind, nagu oleksid sa kogu ta varandus. Nii on meestega. Nemad ei armastagi meid endid, vaid seda, mis nad ise meile külge riputavad..."
Hehee, päris nii see minu meelest küll pole, aga siin on mingi tõetera teistpidi sees. Kuigi ma arvan, et see ei kehti ainult meeste vaid ka naiste kohta. Ehk me visualiseerime inimesed endale kuidagi mingite emotsionaalse, olekulise ning mõtete pagasina. Ehk teine inimene on meie jaoks kui mingi kuvand või pakend sisaldades kõike seda, mida ta endaga kaasas kannab. Ja see kuvand ongi see, mis näiteks minu jaoks muudab mõne inimese ilusaks ja teise mitte. Ühe huvitavaks ja teise mitte. Lonni muidugi rõhus konkreetselt materiaalsetele "asjadele" ning madaldas meid mehi kui mammona jumaldajateks. Ehk nagu ainult naised oleks võimelised "suuri tundeid" tundma (selles suhtes ta enda ütlused lähevad küll otse risti vastupidiseks...mõistes hukka Irma ja Rudolfi laulatust, sest nood ei korralda suurt pidu. Samuti tema iha autode ja kõiksuguste asjade vastu) :) Sama lahedad on tema vestlused oma emaga. Siin on üks näide, kus ta arvab, et ema mõtleb vanaviisi, aga tema ise nii nagu "tänapäeval" inimesed: "..."Näe, Irma on pisut lihavam sinust ja temale tulebki õnn kohe, langeb lihtsalt ise rüppe." "Ema, see oli sinu päevil, kui õnn tuli lebamise ja lihaga", vastas Lonni, "aga nüüd ta tuleb ainult kontide ja kihutamisega..."" See peegeldab ka ühtlasi seda, kuidas 75 aastat tagasi (raamat ilmus 1934) hakkas ilmselt see üleminek, kui enne peeti veel kauniks neid volüümikamate vormidega naisi, siis kusagilt sealt läks juba ka "kõhnus" moodi :) Kuigi alguses oli vist see kõhnus olulisem juskui naistele endale, mehed armastasid ikka veel "vorme". Siin veel üks lõik selle tõestuseks..ehk meeste arvamus Irmast: "...Ja mis puudus joones, see tasuti kaares, mitte lopsakalt, aga küllaldaselt, et tunda liha ja verd. Jalg ometi peen ja pisike, aga mitte nõnda, et keha kepp ja jalg pakk."

Üldse oli selle Lonni loomuses (ning jälle Tammsaare korrutab seda mitu korda läbi raamatu, justkui andes sellega kergelt psühhi mulje Lonni suhtes), et Lonni ei lähe mehele, kui mehel pole autot "auto ja loorberid ei tohiks puududa" :) Elik siis jõuame jälle selle juurde, et kes tegelikult on see suur mammona jumaldaja - mees või naine...või ehk oligi mõte Lonnit kergelt mehelikult "elus üksi läbilööjana" näidata. Ei tea. Hiljem raamatus jõuab ju ka tema suhteni ja oli tal ju ka kunagi lörri läinud suhe enne olemas. Kuid seegi iseenesest on jällegi näide sellest, kuidas Tammsaare loob oma tegelased lihast ja verest päris inimesteks. Mitmeplaaniliseks - koos mineviku ja tulevikuga.

Kui ma lugesin, panin lipikuid raamatu vahele nii palju, et nende mõtete üle hiljem veel järele mõelda, mis nende kaante vahel on peidus. Tõeliselt palju nii selliseid teemasid, millega ma nõus olen, kui ka provokatiivseid mõtteid, millega on raske nõustuda, kuid mis mõttena on väga huvitavad. Isegi nendes natuke igavamates lõikudes, kus Rudolf kultuuri-inimestega räägib kultuurkapitalist. See on tänapäeva poliitika mõttes ehk päris huvitav. Poliitikud leiaksid endale tsiteerimismaterjali :) Kuigi ega ma ei kihuta Rudolfiga mitte nõustuma, oli tal ju tõetera sees :) Kuid ka nendes pikkades lõikudes, kui Irma seda oma armastuse-juttu ajas. Eriti seal on neid teemasid, mille üle võib väga palju vestelda. Juba seegi, et kas tema ajaski Rudolfi teiste naiste juurde. Mina kaldun arvama, et nii see oligi. Üks teema, mis mind ka väga intrigeerima jäi oli see, et kas Rudolf söötis selle ingliskeelt õppiva noormehe Irmale ette või oli ta selle taga, et too kadus Irma elust. Tammsaare jätab selle natuke nagu lahtiseks. Ilmselt pean ma üle lugema selle üsna lõpus toimunud "õe" ja Irma kohtumise. See "õde" valgustab Irmat tagamaadest, kuid ega ju tea, kas ning kui palju sedagi naist võib uskuda. Sest nad punusid ju seda "Irmast lahti saamise" plaani ikka koos. Muideks see kiri, mille Rudolf jätab Irmale, kui too maalt tagasi tuleb linna korterisse, see oli minu meelest üks põnevamaid lõike kogu raamatus. Just mõtted selle taustal, et kas ta teeb seda siira kavatsusega, armastades Irmat nii palju, et ta tahab talle täisväärtuslikku elu või ikkagi puhtast isekusest. See viimane lause, mis hilisem viimane lause, mis ta Irmale jätab, see eeldaks, et tegemist on ikkagi suure armastusega, mitte "tavalise ning tõenäolisema" isekusega.

Ma tundsin ennast ära hetketi mõlemas inimeses, kuid eelkõige mehena muidugi Rudolfis. Näiteks see kui ta piinab "rumalat Irmat" oma armastuse ja abielu selgitamisega...mul tekkis deja vu tunne, sest ma olen isegi selliseid sõnu rääkinud: "Mina ise armastan armastust, kui nõnda võiks öelda, üle kõige maailmas ja sellepärast võid sa üsna julge olla. Ja kui on õige armastus, kui on õige armastuse armastus, siis ei hakka tema peale ükski sõna, sest ta on sõnadest olenematu." Nojah...täpsemalt öelda, armastan ma ju ikka inimest rohkem kui seda "tema armastamist", kuid ka see on oluline komponent kogu selle suure armastuse juures. Ka armastust peab armastama. Muidu ei saa armastus ise olla piisavalt sügav. Vähemalt ma arvan nii.

Hämmastav, raamatus on ju mitmeid naistegelasi, kelle nägemustest armastusest ja abielust Tammsaare meid valgustab. Hämmastab sellepärast, et meeskirjanikuna on ta suutnud kõik need arvamused üdini naiselikena ära tuua ja minu meelest on leida tõelistelt erinevate naistüüpide arvamusi (vanamoodne ema, segane Lonni, haritud ingliskeele õpetaja, vabameelne "õde" ning lõppkokkuvõttes ju ka Irma enda). Ta oleks juskui neid kogunud ning siis kõik "huvitavamad" sellesse raamatusse sisse kirjutanud. Siin on näiteks Irma inglise keele õpetaja arvamus asjast: "Armastajat naist ei suuda miski rikkuda, selles on asi. Sellepärast ongi armastus meil naistel selliseks ristiks kaelas, olgu abielus või muidu. Mehed ei armasta ju meie armastust, vaid armastavad lõbu. Armastus on neile koormaks. Sellepärast jätavad nad meid meie armastusega sinnapaika ja lähevad nende naiste juurde, kes ei armasta, vaid ainult lõbutsevad." Kuigi ma pole päriselt sellega nõus, sest ka mehed armastavad, vähemalt mina küll ja ma mõtlen ikka et armastan naist. Kuid samas on siin ka kurb tõde, et "lõbu" armastan ma ju ka, aga kas naised siis ei armasta? Ainult, et ega seda lõbu alati ei otsita "teiste naiste juurest". Seda leiab ju ka hobidest, näiteks teatrist, filmmidest, kirjandusest, tantsimisest või miks ka mitte "blogipidamisest" :) Kuid minul (armastava mehena), on kõige suurem lõbu ikka nendest asjadest ja hetkedest, mida saab oma armastatuga koos nautida (koos lõbutseda :)). Ma arvan, et see on armastava mehe ja mitte armastava mehe vahe. Armastades tahaks ju ikka asju koos teha. Mitte "põgeneda armastava naise armastuse eest".

Ma ilmselt jääkski siin tsiteerima neid Tammsaare tarku ütluseid ja lauseid a la (jälle tsiteering raamatust) "Kultuuri ei tehta, kultuuri luuakse", kui kõik need oma ülestähendused siia kirjutaksin, kuid eks igaüks võib raamatu ise läbi lugeda ning need enda jaoks olulised mõtted sealt üles noppida, sest seda noppimist on seal tõeliselt palju.

See kõik on justkui ehtne Eesti prantsuse melodraama. Ei puudu ju ka kiremõrv, ega hommikul tagaukse kaudu välja jooksvad armukesed või pori seest üles korjatavad roosid. Elu viskas ju Irma ette neid omavanuselisi mehi ka, kuid Irma tahtis ainult Rudolfit. Ükskõik mis hinnaga. Oli ta ju kõikideks alandusteks valmis, millega minu meelest veel pitseeris enda nina all kinni omakorda nende suhte vähimagi võimaluse. Eneseuhkuse ja -väärikuse peab igal juhul säilitama, sest seda ei saa meilt keegi võtta, kui me seda käest ära ei anna. Ja ilma nendeta on inimest armastada minu meelest peaaegu võimatu (kui muidugi just ei ole vastav "kiiks") Ning mida austusväärset enam olekski Rudolfil Irma kohta jäänud. Ei midagi. Muidugi kavalalt mängis ta selle armastuse mängu nii, nagu Irmal oleks parem ilma temata... oh naised on vahest nii rumalad. Kuigi mehed on tegelikult veel rumalamad :) Kõik oleneb kogemustest ja taustsüsteemist. Ehk tagasi tulles oma alguses esitatud väite juurde....armastus toimib kõige paremini võrdsetes tingimustes... see pole nii süstemaatiline, nagu Lonni seda mingil hetkel õpetab, et kui armastab mees siis ei armasta naine ja kui armastab naine siis ei armasta mees... ehk kõik oleks justkui tasakaalus...selle ütlusega rääkis küll Lonnis kibestumus. Oluline on luua suhe endaga "võrdse" inimesega. Ainult nii on sellel ka tulevikku. Muidu hakkab varem või hiljem üks või teine asi stressi ja paineid tekitama, keegi hakkab suhet vedama, keegi lohisema, ühe osapoole armastus kasvab, teises kasvab tülpimus või mõni muu negatiivne emotsioon, tekivad riiud, huvide lahkhelid ja vaikselt suhe jookseb rappa.

Hinnang: 5- (Miinus on taga nende lõikude pärast, kus selle "armastuse teemaga" ikka tõeliselt liiale mindi...või sellest kui Rudolf läks pikalt hoogu oma seisukohtade seletamisega. Kuid tegelikult on see üks enim mõtteid äratanud raamat. Kuid paljud asjad on ka ju enda jaoks juba läbi mõeldud ja sellepärast ei pea kõigele enam tähelepanu pöörama. Paljud asjad on ka esitatud väga "puust ja punasena", need ei intrigeeri piisavalt. Kuigi kõik oleneb ju taustsüsteemist. Mis kedagi mingil eluhetkel puudutab. Kuid Tammsaare loodud eelmise sajandi esimese poole, ehk kahe maailmasõja vahelise aja olustik ja armosfäär koos nende vanaegsete väljenditega on ju ikka täiesti fenomenaalne! Kummaline tegelikult, et mõned sõnad, mida ta kasutab on sellise lühikese ajaga meie kõnepruugist kadunud...näiteks "tendeerima". Kuid üldse on Tammsaare lauseehitusi ning teksti ajastukohast voolamist mõnus lugeda. See stiil on nii armsalt vana ja omapärane tänases kontekstis. Ma arvan, et ma olen oma hingelt sellest ajastust pärit. Küll tegelastega võrreldes hoopis teistest oludest ja tahaks loota et ka teistsuguste lähtekohtadega armastusele ja abielule. Igal juhul on armastus kõige olulisem elus -ja see ju ühtib samas nende arvamusega. Hmmm...Irma meelest elu = armastus, aga Rudolfi meelest..........)

Oh, ma oleks tahtnud pool raamatut siia tsiteerida. Proovin, et tulevikus ei lase sellest niimodi häirida...mul on ikkagi tunne, et oma tegelikke tekkinud mõtteid ma ei saanud ikkagi hästi ära toodud. Vähemalt mitte sellises mahus nagu neid lugedes tekkis ja mida K-ga sai arutatud. Ehk peab kunagi uuesti lugema ning püüdma olla süstemaatilsem või skemaatilisem oma kirjeldusega, et jääks raamatust mingi parem mälestuslik mulje. Aga sedapuhku ma lihtsalt ei suutnud. Lihtsalt neid emotsioone tekkis nii palju ja neid mõtteterasid oli seal ikka tõeliselt palju, millega nõustuda või millele vastu vaielda. Ma ei jõudnud pooligi asju siin ära tuua, näiteks see laste saamise teemagi... Aga võbolla ma vaatan selle teleteatri videolt peatselt uuesti ja siis sellest kirjutades üritan oma ülejäänud mõtteid paremini koondada :)