Viimane kuuest tänavuaastasest kirjanduse sihtkapitali parima lasteraamatu kandidaadist on ka nüüd siis loetud. Kuigi tänaseks on juba ka teada, et võitjaks osutus Perviku tütre - Piret Raua "Printsess Luluu ja härra Kere", siis minu meelest oli see "Presidendilood" isegi paari kraadi võrra võitjast parem!
Tegelikult andsid raamatule palju juurde ka sellesama Piret Raua joonistused. Kui jutud ise olid rohkem sellised toredalt lapsemeelsed, aga samas õpetlikud nii riigikorra kui muidu moraalses mõttes, siis joonistusted ajasid tihti muhedalt muigele ka. Lemmikpilt oli see, mis oli joonistatud "Presidendi kõne" petüki juurde. "President pidas ju oma kõne nii loomadele, lindudele kui ka teistele. Ja rahvas hakkas sellepärast teda linnu- ja loomapresidendiks narrima". Joonistusel oligi siis üks jänesekõrvadega "loomapresident" ning samuti linnukuues "linnupresident" :) Kuid tegelikult iga väikenegi raamatu illustratsioon oli detailne ja vahvalt lapselik.
Mis eriti meeldis oli see, et see polnud otseselt lineaarne lugu läbi raamatu. Tegemist oli nö. lõikudega presidendi elust, ehk iga peatükk jutustas oma loo, mis vältimata ei järgnenud otse eelmisele. Pigem oli tutvustatud erinevaid presidentuuri toimimise reegleid ja kohustusi mõnusalt lapselikus vormis. Ma usun, et poeg sai nii mõndagi uut endale kõrvataha panemiseks. Eks ettelugedes saab natuke ka mõnedele asjadele suuremat tähelepanu pöörata.
President küll ei tahtnud oma tööd tihti meeleldi teha, sest tal on nii palju raskeid ja ebameeldivaid kohustusi. Isegi see pidev kodust ära olemine on ju nii koormav. Eriti kui tahaks oma lapselapsega koos kelgutama minna selle asemel, et tuleb mõnda Aafrika riigi esindajat vastu võtta. Või kui peab viisakust säilitama selgelt ebameeldiva võõramaa diktaatoriga kohtudes. Ja mis saab siis, kui president on haige just sellel päeval kui toimub Vabariigi Aastapäeva paraad? Muidugi peab president vastu võtma ka seaduseid! See on suisa "kõige raskem" :) Peavalu valmistab näiteks uus "munaseadus".
"Tema meelest oleks võinud müüa igasuguseid värskeid ja terveid mune. Ja igal pool. Selgus, et aga ikka ei võinud küll. Tohtis müüa ainult niisuguste kanade mune, kes elavad nagu printsessid kaunites kanalates ja kes on seal hästi õnnelikud, et nad saavad ilusaid mune muneda. Kurbade kanade munad ei kõlba. President hakkas mõtlema, kuidas kanade elu paremaks muuta..."
Lisaks on armsad lood ka need, kus president käib külas lasterikkal perel ja kuidas ta lapselapse koolis laulab isadepäeva aktusel "Uinu vaikselt, mu lind..." ning ilma presidendi otsustusvõimekuseta oleks terve koolitäis lapsi surma saanud! Oh, kõik need lood on ühtviisi toredad ja õpetlikud!
Hinnang: 4 (Aino Pervik on ikka täiesti meister lastekirjanik. Kogu raamat on huvitav ja just lastel endal üks hea lugemine. Tänapäeva kirjastuse "Loe mind" sarjal peab silma peal hoidma, sest minu meelest olid lausa 2 parimat lasteraamatut selle aasta kandidaatidest just nimelt sellest sarjast. Sama kirjastuse "Minu esimene raamat" on teine hea ja tasemel lasteraamatute sari. Kui aus olla, siis mina polekski seda raamatut üldse ostnud. Hea, et naine selle otsuse minu eest ära tegi... ta on ju minu kodune president :))
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar