Ma olen armunud! Armunud Tõnu Õnnepalu uude raamatusse!Laupäeval veel enne laevale minekut, läksime muidugi veel kord ka raamatupoest (Kristiine Apollost) läbi ning pool kogemata jäi mulle silma, et Õnnepalult on uus raamat ilmunud. Ma küll hoian pidevalt nii kirjastuste kodulehtedel kui ka apollo internetilehel silma peal, aga nagu saatus on see jäänud (võibolla oma kahvatusinise kaane pärast) kuidagi täiesti mul märkamata. Aga kaasa ta sealt sai ning ma olen selle üle nii õnnelik. Juba laevas teel Rootsi ahmisin selle läbi ühe lugemisega. Otsast lõpuni! Ja eile lugesin uuesti veel teise korra - lõpusti otsani. Jah, sõna otseses mõttes, lappasin korraks tagumisi sissekandeid ja olingi jälle (omadega) sees.
Räägin sissekannetest, sest tegemist on päevikuga. Eelmise, ehk siis 2008. aasta 17.aprillist kuni peaaegu sama aasta jõuludeni. Kõikide päevade kohta pole küll sissekandeid, kuid päris korralikult järjest siiski. Ja tegemist selles mõttes ühe omapärase ja originaalse päevikuga, sest need sissekanded on luuletused. Mõni rohkem luuletus mõni rohkem päevasündmuse kirjeldus. Kuid sellest hoolimata ma kutsuks neid kõiki ikkagi luuletusteks. Riimideta luuletusteks. Ja need on niiiiiii ilusad, et võtab hinge ohkama ning mingis mõttes aastakäiku ette kujutama ning muidugi ka Õnnepalu ennast oma tegevustes oma kodus Järvamaal, Esnas. Lisaks on ta neis luuletustes tihti rändamas ka minu maakoha lähistel, nö. tuttavates paikades- Keava, Vahastu...
Kuigi lisaks vaimustavatele mõtte- ja tekstikäikudele saab (nagu päevikuid lugedes ikka) teada, mida kirjanik on teinud eelmisel aastal. Näiteks tema kohtumised sõprade Jaan Kaplinskiga ja Lembit Petersoniga. Tema kohtumisest presidendiga või raamatute lugemisest (Primo Levi, Tranströmer, Proust, Junger). Samuti aiatöödest ja ilmamuutustest. Päevasündmustest nagu Olümpiamängud ja Gruusia sõda. Kõik justkui luuleliselt ja õhkõrnalt, nagu muuseas. Justkui tuulte paitusena. Tugevamalt kumab aga läbi armastus. Eriti mida aasta lõpupoole, seda rohkem. Millegipärast on kusagil kõrval tiksumas ka haiguseteema, mida ma tegelikult olen Õnnepalu tekstidest ka varem üles noppinud, kuigi ma ei tea, et mis see siis täpsemalt on. Justkui ootaks ta surma? Aga võibolla on see lihtsalt hirm või paratamatus? Võibolla ma lihtsalt pole veel piisavalt mitu korda tema raamatuid läbi lugenud, et sellest ikkagi lõpuni aru saada - kas ta mängib selle mõttega või on tal tõesti midagi hullu kallal. Aga võibolla on see hoopis üksinduse metafoor? Äkki see ongi see "haigus"? Olgu, nüüd ma panen sellele liiga palju tähelepanu, sest raamatus lennatakse sellest teemast väga õrnalt üle ning see tegelikult tõusebki teemaks ainult paaril kolmel päeval. Ja sedagi seoses armastusega. Ehk pigem sündimata armastusega. Kohati , aga ikkagi väga-väga harva oli ka lahedalt koomilisi või iroonilisi teri, kuid sedagi kindlasti kõrvuti mingi sügavama või valuliku realismiga ("Luuleaktus koolimaja võimlas, õpetajad jälgimas, et lapsed püsiks vagusi ja lõpuni välja kannataksid. Luuletajad püsivad niigi vait. ...")
Mõtlesin, et kirjutaksin kõik need head katkendid üles, aga siis peaksin vist enamvähem kõik need 192 lehekülge siia kirjutama :) Sellepärast piirdun ainult lõigukeste ja mõnes kohas kõigest reaga, et anda aimu ning ka enda jaoks üle lugemiseks mõningaid mõtteid või sõnapilte või nagu Õnnepalu ise kirjutab ("lappan vanu unistusi") - võimaluse "lapata" loetud raamatu (täiesti harukordselt ilusa ja hea raamatu!) mälestuses.
....
2.mai
....
Mina tahaksin, et kõik mis tuleb, tuleks kohe,
aga et see kõik veel natuke ootaks.
Las korraks olla lihtsalt see, mis on,
mitte mis oli.
Mõned ei taha mõnda asja meenutada.
Ma ei taha midagi meenutada, sest kõik, mis oli,
läks mööda. Minust küll.
....
25.mai
....
Unigi võib olla liiga magus.
....
31.mai
....
Olgu pealegi teistel elu
ja minul unistus elust,
elu on seegi. Kuigi imelik.
....
17.juuli
....
Nii palju asju on olnud,
et mida saab veel olla?
Nii palju asju
on olemata jäänud,
et mida saab veel
olemata jääda.
....
30.juuli
....
Maal
ei ole naabrid kunagi
liiga kaugel.
....
12.september
....
Liiga palju sügiseid on juba elatud, üks veel,
mida see lisab? Ometi kaevates mõtlesin:
kui sellest läbi tulen, on paljust tuldud.
Mida see tähendab? Füüsiline töö
tekitab alati pisut positiivsust, isegi kurbuses.
....
9.oktoober
....
Saigi suvi kokku tõmmatud:
kollased lehed õunapuu alla hunnikusse.
....
30.november
....
Inimeste üksindus on see,
kui teise mobiil heliseb, ja ma tean,
et see pole minu helin,
aga ikka koban taskut,
et kas telefon on seal,
sest Śina võid ju helistada,
mis siis, et Sul pole isegi mu numbrit.
....
1.detsember
Öökull huikas kolm korda kolm korda.
....
6.detsember
Kui Sa lähed meelest,
tekib meelde suur vaikus,
tühi koht, kus talve valget udu,
pidulikult varjab päikest
lumistel põldudel
kahel pool maanteed.
Olen väga rahulik,
kui Sa lähed meelest.
....
See 6. detsember on kindlasti üks mu lemmikuid...mulle meeldib see mõte, et kui keegi "läheb" meelest, siis sinna kohta jääb tühjus. 30. november meenutab mulle natuke oma mõttelt Doris Kareva luuletust "Lõpp". Aga need lõigukesed nendest üksikutest päevadest on kõigest pisike piisake sellest mõtete-kommist, milleks seda raamatut võib pidada.
Aaah, kui hea - mul on valus, nii hea on. Mõnikord on valu ka hea -
kuigi mitte just sellesse konteksti sobivalt, aga veel üks näide Õnnepalu enda kirjutatud "lõikudest" selle kohta, miks valu võib olla "hea" -
8.mai
Ja miks ma seda kõike meenutan, kui see on valus?
Sest see valu on magus ja see koorem on kerge:
see on ju eimiski, seda pole enam.
...
Kui küps, kui mõnus, kui palju andev. Õnnepalu on geenius, nii tabavalt ja oskuslikult võib maalida luulepildikesi ainult tõeline kunstnik! Tahaks väga teda päris elus ka tunda. Mitte ainult tema kirjutatud "elu", sest kui juba ta raamatud nii palju mõtteid äratavad, mis siis temaga vestlemine veel annaks, ma ei kujuta ette...
Hinnang: 5 (mul polegi siia enam midagi lisada, kui ainult soovitus kõikidele see raamat endale koju raamatupoest viia. Kahtlemata üks käesoleva aasta parimaid raamatuid, kui mitte kõige parem! Klassik juba sündides... raamat ma mõtlen :) Seda on nii hea lugeda "uuesti ja uuesti ja")
Kiri maalt 31.märts
VastaKustutaVihma sajab, et sa teaksid.
On õhtu, valgus
muutub läbipaistvamaks
ja sadu näib lakkavat.
Veel pole ma kardinaid ette tõmmanud,
aga kahe klaasi vahel
on esimene (või teine?) uimane kärbes
ja aknast paistab veel
selle maakoha armetus ja suurus.
Armetus, sest kõik on porine ja lagunenud.
Ja suurus, sest taevas kõige kohal on suur ja vaikne,
ja vihm, mis tuleb kaugelt ja rändab kaugele
märtsiõhtuses hämaras põldude peal,
on sama suur, sama vaikne ja samamoodi
eluaurudest sõge
kui mu igatsus su järele.
/Tõnu Õnnepalu, Ithaka/
Aitäh , et ajasid isu Õnnepalu järele, mida ikka 20 a eest sai oma kijadesse luulevalikutena pikitud ja nüüd ehk pisut juba varem, isegi blogi jaoks vahest tuli vajadus üles otsida. Nüüd peab poodi minema!:)
Edu Sulle ikka ja kena kevadet!!! Nüüd ta tuleb!!!:)
kirjadesse:)
VastaKustutaAitäh Sulle endale selle "kirja" eest!
VastaKustutaJa ilusat-ilusat kevadet Sinule endale ka! See raamat muideks muudab kevade veel ilusamaks! Minu oma muutis küll :)))
Sa ikka tead, et Õnnepalu peab ka blogi? http://orrisaar.blogspot.com/
VastaKustutaEi teadnud! Suur aitäh!!!!
VastaKustutaOh, just eile vaatasin Apollo uudiskirja uurides, et näe! Ja Sina juba läbi lugenud. Peab ruttu tellima, aga kättesaamisega läheb aega, ei teagi, millal Eesti satun. Pole siia lehelegi ammu vaadanud...kevad ju.
VastaKustutaMuide, minu vanaema rääkis pidevalt Esna möisast, ta on sealt pärit. Tema isa oli seal möisas kas tallimees vöi aidamees olnud. Vanatädi oli möisas kokaks. Ma pole ise sinnakanti kunagi saanud, aga yhes ajalirjkas oli väga sydamlik lugu, kuidas Önnepalu seal elab, vist oli yks kass ka.
Panin selle tema "Esna" blogilehe lingi ka kõrvaltulpa üles. Seal on ka natuke tema tegemistest fotosid ja mõned luuletused.
VastaKustutaKevad vist tõesti... mul ka tuleb kirjutamistuju harvemini peale. Rohkem on tuju lugeda... Parem veel kui seda saaks teha maal - õues - aias.
Täna hommikul Terevisoonis (ETV) rääkis Õnnepalu,et ei mõelnudki seda raamatut avaldamiseks kirjutada. Aga kui midagi juba ette võetud sai,siis tahtis ikka ära lõpetada . Samas mainis ta ka,et eks päevikuid selleks ju kirjutatakse,et keegi nad kunagi avastaks ja läbi loeks.
VastaKustutaVaat kui tore,et ikka nii läks. Et ta neid luuletusi pikemalt sahtlisse ei jätnud.
Jah seal raamatu alguses ta ka kirjutab, et kuni viimase kuuni, ehk detsembrini oli ta kindel, et ei avalda seda päevikut. Et sellel ei olevat mõtet. Aga siis tõesti ÕNNEKS ta selle mõtte ikkagi leidis. See mõte on raamatus ära ka toodud. Aga eks sellest saab ka lugedes aru. Sest mida raamat edasi, seda rohkem armastust sealt leiab :) Ja lisaks sellele, avaldas ta seal ka uudise, et hakkas selle sama aasta lõpul juba uut raamatut kirjutama!!!
VastaKustutaLugesin eile seda sissekannet ja mul oli Kohe seda raamatut vaja. 10 minuti pärast istusin aias päikse käes, raamat käes, klaas punast veini kõrval. See oli parim kooslus selle raamatu sisseahmimiseks. Seejärel lugesin teist korda - uuesti otsast lõpuni.
VastaKustutaTäna hommikul jõin aias hommikukohvi, naabreid polnud kuulda kuskil, linnud röökisid laulda ainult ja lennukitriibud olid õhus ning lugesin kolmandat korda. Oivaline!
Ma tavatsen raamtu nurgad ära keerata kohtadest, mis mulle meeldivad (jah, ma olen see patune, kes nii teeb). Praegu vaatan, et pea pool raamatut olen murdnud servadest :)
Palju, mida mõelda ja oh, kui palju, milles end ära tunda.
Mõned suurepärased katked oled sa juba kirjutanud välja, kuid lisan juurde need, mis mulle eriti meelde jäid (ja puudutasid).
29. apill. Aga milleks mulle maa, kui mul on kogu taevas ja sellegagi ei oska ma midagi peale hakata?
Ja raamatu sissejuhatuse viimased laused. Aga mida loevad õieti need kohad, reisid? Meie tõelised kohad ja reisid on vist ikkagi vaid teises, inimeses...
Suur aitäh selle sissekande eest, muidu poleks ma kohe ehk märganudki, et Õnnepalul on uus raamat väljas ja just säherdune, mida mul praegu vaja.
Tõstan ta nüüd auväärsele kohale, s.o Alliksaare kogutud teoste kõrvale (et ta vahel jälle kätte võtta ja taaskord endasse ahmida).
:))) Lahe, et oled minuga samal "lainepikkusel" :)))
VastaKustutaMul oli ka raske valida neid lõike, mida välja tuua...oleksin terve raamatu´tahtnud ümber kirjutada :) Kusjuures see maa-taevas.... see oli mul isegi ära märgitud, aga millegipärast jäi välja :) Ja kogu see sissejuhatus on samuti "kulda väärt" :)
Muideks, mul on ka see raamaturiiulis koos Alliksaarega :) mul on seal kõrval veel ka Kareva "Deka" ning Juhan Viidingu Kogutud... noh ja mõned veel...
Ma mõtli, et ei hakka ütlema, et teiselpool on Kareva. Näikse, et polnud vajagi, see on meil riiulis identselt sama koha peal :) Ja nii on hea, see on õige koht.
VastaKustutaMuide, jurist tunneb erilist südamelähedust spetsiifilise juuratekstiga Alliksaare Selle raamatu lk 239 algusriimides. Eriti, kui see sedavõrd südamelähedane on, on see leht veelgi erilisem.
Mulle on armas see, et nemad, kes pelgavad (kuna kirjandusõpetaja pole maailmaklassist nagu minu oma) seda raamatut omastada, lähevad ja tahavad nüüd osta. KM-i (seenior)nende kuldaväärt katketega olen viinud sinnamaale, kus temalgi seda vaja. Ja tal On seda vaja, sest kõik me tunneme kasvõi korraks end selles raamatus ära. (ütles ka, et eks järgmise nädala lõunal räägite maailma asjadest ja ehk räägid sest raamatust)
Jajah! KM (seenior:)) kui ilus väljend - või siiski...ei pidavat olema ilus öelda "vanem" :)...et viisakusest soovitatavalt peaks kasutama "kogenud" või "kogenum" :)))) teatas oma blogis, et ostis suisa 5 uut raamatut! Ja luges terve nädalavahetuse...huvitav mida ta luges ja kas luges läbi ja mida ta järgmiseks loeb... kõik selgub ehk "lõunal" :))) Aga selline luulehirm on ka minu jaoks kuidagi võõras... tundub, et suurem osa raamatuid, mis on väärt riiulis hoidmist ongi üht või teistpidi luule (pean siin silmas mistahes "nii ilusat teksti, nagu luule".) Aga tegelikult on vaja leida just Alliksaar või siis näiteks just see Õnnepalu - kevad ja suvi ja... Nende abiga peaks sellised "hirmud" hetkega kaduma.
VastaKustutaKummaline, et Alliksaar üldse jutuks tuli, sest millegipärast komistan ma viimasel ajal iga päev tema ütluste ja luuletuste otsa ühel või teisel moel. Näiteks mu treener just eile ütles, et oli kusagil (vist ETVs) Alliksaart tsiteerinud... mulle jäi see ütlus pähe ringi tuiama - "Pole ime, kui maailmas on nii palju jalgu, aga nii vähe päid" :) Või umbes nii, aga igatahes järjekordselt täpselt ja osavalt öeldud!
Kummastav, olen pika nädalavahetuse jookusl palju mõelnud ja süüvinud. Nüüd, kus me Alliksaarest oleme rääkinud, meenub mul ta biograafia (kogutud teoste kõrval ka aukohal). Eriti see erakordne kurbus ja agoonia. Kas tõesti ongi nii, et imetabane geniaalsus on seotud allakäigu ja erakorde nukrusega? Mina pean Alliksaart (ja lugedes nüüd Õnnepalu seda raamatut, Õnnepalu samamoodi) fenomenaalse(t)ks, aga kas selleks on vaja surra, et teistel näha su geniaalsust? See on ju nukker. Kuigi see on vist paratamatu, sest me kõik tahaksime, et me elu oleks täiuslik ja me ise tunneksime selle ajal, et see on täisväärtuslik. Mind teeb kurvaks, et vahel seda märgatakse, (auhinnatakse, kiidetakse taevani jne) kui on hilja ja inimene ei saa sellest kunagi teada. Me ju kõik tahame olla parimad ja elada nii, et me oleme väärt parimat ja see on meie elu kõrghetk. Loodetvasti meiega ka nii on.
VastaKustutaOlen ka samal teemal mõelnud. Nimesid võiks ju sellesse ritta panna veel ja veel (Õnnepalu ja Alliksaarele lisaks)...
VastaKustuta(Alliksaare biograafiaga ma tuttav polegi. Pole mulle ette sattunud, aga hea, et mainisid! Nüüd pean hakkama otsima. Aitäh!)
Aga tunnustada oleks küll vaja...eriti selliseid, kes nii paljudele nii palju "annavad". Kohe meenub näiteks Leelo Tungal ja tema raamat "Seltsimees laps"...mis minu meelest on lausa harukordselt hea raamat, aga ma pole kuulnud, et see mõne korraliku autasu oleks saanud. Aga eks neid näiteid on kindlasti veel ja veel (arvan et ühtki aastalõpu kokkuvõtet, kus on ära toodud aasta parimad raamatud ning on unustatud mainida seda Õnnepalu raamatut, siis neid ei saa küll "tõsiselt võtta"). Ja muidugi, eks tunnustust tahaks ju ise ka... ikka on neid asju, millesse on investeerinud oma aega ja jõudu. Aga eks see ole raske tulema... Peaks ise ka tihedamalt teistele tunnustust jagama. Sest eks see ole ju teada-tuntud, et "what goes around comes around" :)