Sunshine Cleaning (USA 2008)

Režissör: Christine Jeffs
Stsenarist: Megan Holley
Olulisemad näitlejad: Amy Adams, Emily Blunt, Alan Arkin, Steve Zahn, Clifton Collins Jr.

Loo lähtekoht: On kaks õde. Üks neist kohusetundlik ja tubli, teine otse vastupidine - saab igalt poolt kinga ning tema peale ei või kunagi kindel olla. Neil on ka kergelt seniilsemaks muutuv isa, kes nad üksi üles kasvatas, sest ema tegi enesetapu, kui tüdrukud olid väikesed. Ning "tublil õel" on ka umbes 9 aastane poeg ning lisaks ka teise naisega abielus olev politseist "armuke". Nagu Ameerika väikelinnades ikka, inimestel on probleemid, nad on kõik kuidagi seotud omavahel ning kuidagi üritatakse ikka eluga toime tulla ning seejuures raha teenida (selline see elu ju ongi:)). Õed hakkavadki parema rahateenimise lootuses kuriteokohtades "pärast vägivalla aktsioone" koristama (selle "ettevõtte" nimest "Sunshine cleaning", ongi film oma pealkirja saanud). Kõik aga muidugi ei lähe nii libedalt ja lisaks on sisse toodud kõrvalliine, et kõik liiga lihtne ka poleks.

Kuid tõele näkku vaadates oligi see film just selline - üpris tüüpiline Ameerika väikelinna draama-komöödia. Film osales eelmisel aastal Sundance-i festivali võistlusprogrammis, kus ta küll sai hea kriitika osaliseks, kuid ühtki võitu ei suutnud noppida. Ka minule meeldis see soojus ning peretunne, mida sellest filmis õhkas. Südamlik ning maheda huumoriga. Eestis selliseid pisikesi indie-filme kinoekraanile naljalt ei lasta, aga siin Rootsis on ta "smultronstället"-i programmis erilise tähelepanu all. Mulle see selline oluliste või festivalifilmide eriline upitamine meeldib. See nagu tõstab kinopubliku teadvust ja seeläbi kui sellistel filmidel on vaatajaid, toovad nad neid ka rohkem sisse. Mina olen rahul.

Näitlejatööd olid head. Eriti peategelastest kaks õde - Amy Adams ning Emily Blunt. Eriti Blunt, keda polegi väga palju näinud pärast Devil wears Prada-t, millest ta väga kiitvaid kommentaare pälvis. Aga ju see võtab aega ning varsti osaleb ta igas teises filmis. Alan Arkin tegi midagi sarnast, mille eest ta Little miss sunshine-is Oscari pälvis, aga ega ta roll polnud ka eriti mahukas. Ta lihtsalt on selline "tüüp". Üldiselt oli kogu film kuidagi paigas. Naiselik ja kahtlemata ka naistekas. Naiste tehtud ka - nii režissör, stsenarist kui ka kaks peategelast on ju naised.

Lemmikstseen oli vist see kui üks õdedest verisele madratsile kukub... tegelikult ei... hoopis see "Little Bastard" tatoveering! Jah, ning üldse see kuidas vanemad sellesse pisipõnni suhtusid. Sellest on mul ja kindlasti paljudel teistelgi nii mõndagi õppida! Ja see kuidas lapsele maailma-asju seletati...need olidki need kõige muhedamad ja mõnusamad selle filmi hetked minu meelest. Ning see kuidas tegelikult ema kaotus õdesid ühendas. Kuidas üks teisele helistas kui nende emaga filmi telekast näidati. See oli armas...kuigi hästi naistekalik :) Aga vahest ongi üks hea naistekas see, mis südamesse sooja sisse toob ning paneb maailma natuke nunnumas valguses vaatama :)

Hinnang: 4- (soojuse ja armsuse eest üle keskmine hinnang. Kuigi midagi erilist ja fantastilist sellest filmist välja tuua ei oskagi. Sobib kindlasti vaatamiseks ka väikselt ekraanilt, aga kinos on ikka filmid "natuke" veel paremad kui nad muidu on. Minule igatahes meeldis. Mulle meeldivadki "sellised" filmid reeglina - soojad, südamlikud ning ilma eriliste efektideta. Inimlikud ja kaasa tundma panevad.)

Filmi treiler: