Kuidas seletada pilte surnud jänesele - NO99

Siin on mu mõtete nimekiri, mis tekkisid NO teatri viimast etendust vaadates (nii palju kui mul neid meelde tuleb):

- Ma ei taha enam ühtki NO-teatri tükki mööda lasta - siiani põen seda, et "Hirvekütt" on nägemata. Isegi kui need on jamad (mis pole selle etenduse "case"), on need alati "sündmused"... (kuigi ka "Macbeth"-i lasin mööda...aga seda ma vist ei olekski vaadata tahtnud...seega peab oma lauset korrigeerima...) Ma ei taha enam ühtki Ojasoo lavastust mööda lasta!

- Astudes saali võtab vastu kuidagi võimsalt mõjuv (peaegu) tühi ruum ja kuldse näoga mees, kellel on süles surnud jänes...kes vist on Gert Raudsep(?) :) Tema noorem venna, on ka tulnud tükki vaatama... nii armas :) Tegelikult on terve saal viimse kohani välja müüdud ning igasuguseid tuttavaid nägusid nii teatrist kui telerist on saal täis.

- Pisikestest performance-stseenidest kokku tekitas tekitas tükk huvitava terviku. Ühelt poolt on see justkui vastuseks kavas ära toodud Mati Unt -i "Kiri teatri kohta" tekstile, mis pärineb aastast 1968. Teisalt on see justkui kultuuriministri pilamine või õigemini karikaturiseerimine... isegi tema naljakate maneeride mõnitamine (vapustav roll Marika Vaarikult!). Samas ka teatrietüüdide tegemine. Kuid ka stiilis "10 näitlejat (9, sest Marika Vaarik-ut ei saa vist nende hulka lugeda) otsivad autorit"...või täpsemalt öeldes "9 näitlejat otsivad ideed". Kuid samas on see kui suur performance-show, ning mitte ehk nii väga "Kuidas seletada pilte surnud jänesele" vaid pigem "Pildid surnud jänesele":) Lisaks peaaegu et proovitakse ärgitada ka interaktiivsust, kuid seda siiski mitte "tõsiselt" - Tambet Tuisk laseb nö. korraks "neljanda seina alla". Tegelikult mõjuvad osalt stseenidest ka imporvisatsiooni tulemusena leitud huvitavate leidudena (aga eks kõik looming on ju mingis mõttes algselt "improvisatsioon":)). Ja oi kuidas mulle meeldis see ütlus, mis on ära toodud kavalehe tagalehel! See on justkui täpselt õige ja õiges kohas!

- Jänesed olid nii nunnud! Pehmed ja karvased ja omamoodi võimsad ka. Ja õnneks ikka "elusad" :) - väike viide kunstisaali stseenile.

- Osalt improvisatsioone olid päris vingelt füüsilist ja miks ka mitte psühholoogilist keskendumist ja pingutust vajavad. Kummardus sellegi pärast! Nii Mähar kui Kaljujärv olid mingil hetkel näod punnitamisest punased :)

- Marika Vaarik on selline varandus mistahes teatrile!!! Ja No-sse sobib ka kui valatud :)

- Risto Kübar paljalt laval - see ei meeldinud mulle üldse...ilma selleta etenduse väärtus minu jaoks kasvaks.

- Ropendamine "sünnipäevaks" tehtud kingituste -etüüdide juures mõjus tobedalt ja seda polnud minu meelest vaja. Samas huvitav, mida etendust vaadanud Marko Reikop (ning teised gayd) mõtlesid kui laval tehti vihjeid "selles" suunas... kas nad tunnevad ennast puudutatuna? On see nende jaoks nõme või naeravad nad kaasa?

- Samas näiteks see "liblika " tegemine selles eelmainitud stseenis ja mõned veel, olid väga lahedad!

- Jäi mulje, et näitlejatel oli seda tõeliselt fun mängida. Selline mulje jäi nagu kunagi poisikesena algklassides klassikaaslaste sünnipäevadel sai pulli tehtud. Sellised natuke tobedad müramised, mis täiskasvanuid vaadates mõjuvad kummaliselt koomilistena. Samuti oli koomiline minu jaoks see, kui "tähtis" inimene pannakse kentsakasse olukorda. Lisaks kentsakale olukorrale on ka "Kappa kusemise" -võistlus juba nimena kuidagi kummaline :) Siinkohal hoiatus - esimeses kahes reas saab "pissiseks" :) Mitte küll "märjaks" vaid piiskadega pihta :)

- Minu jaoks oli täiest mõttetu näidata publikule, kuidas rekvisiite kokku pakitakse. Kasutasingi selle aja sobivalt kava lugemiseks. Mis osutus tegelikult päris oluliseks ning pakkus palju huvitavat ning kobedalt palju fotosid ka.

- Spordi-etüüdid olid kohati lahedad, kuid oleks võinud ka midagi nagu "veel" olla või ainult "head" etüüdid välja valida. Aga seal oli lahedaid leide.

- Huvitav, et ma arvasin lugematagi ära, et tegemist on Kangro koreograafiaga :)

- Kaka- ja pissijutud lavale ikka hästi ei sobi (erandiks "Vääärviid" VAT-is) :) Müramist oli ka nagu tsipa liiga palju.

- Eha Komissaroviga tehtud intervjuu-filmilõigud olid väga lahedad! Äge mutt on... kiiksuga!


Näitlejad:

-Andres Mähar - tema sünnipäevakingituse etüüdid olid head. Igal pool oli ka kõvasti kaasa müramas, kuid sellist "eredat kohta" hetkel ei meenu.

-Gert Raudsep - Tema on vist selles lavastuses kõige rohkem nö. tagaplaanil. Aga ega kõik ei peagi ju kogu aeg kõikides tükkides, kõikides stseenides osalema eesrinnas. Ka selles tükis on ta ikkagi oluline taustajõud :)

-Inga Salurand - Ilus tüdruk....muidugi poisid tahavad temalt n****... (õudne ikka mis teksti viimasel ajal mu blogis on... aga see kõik on "teatrite süü" :))Tegelikult oli ta kogu aeg kambas, kuigi jälle mingit eredat asja kohe ei meenugi...

-Jaak Prints - Konferansjee osa tuleb tal lausa ideaalselt välja (ikka selles kappa kusemise võistluses)! Kuid tegelikult muutub kõik kullaks, mida ta puudutab. Kui midagi parajasti laval ei toimu, siis võib lihtsalt Prints-i jälgida...ta lihtsalt on nii lahe ja omapärane ja muhe! Väga meeldis see, kui ta lambist hakkas arvama, et teda vihatakse :)

-Marika Vaarik - Vapustav "Laine Jänes"! Tõeline staar-näitleja! Minu jaoks on NO teater veelgi parem nüüd kui seal on Marika! Ma tahaks teda igas tükis näha :) Eks ta kuidagi selline ema-figuur seal nende vahel on, aga mis siis - kõik nad musitasid teda, mis jaksasid... Nüüd peaksid nad veel napsama Aarne Üksküla või siis hoopis mõne Marika eakaaslase, polegi vahet kas mehe või naise... Nii saaks teater kuidagi kaalukust veelgi juurde (imho).

-Mirtel Pohla - kummaliselt hästi mõjus tema hambapesu stseen. Kummaliselt suureks läheb ta suu lahti...võibolla kõigil läheb, aga ma pole otseselt vaadanud kunagi kedagi nii pikalt suud lahti hoidmas. Asi töötas. Aga pisikesel ja piprasel plikal on rammu kah....või kas ongi rammu vaja, et Risto Kübar lavalt seljas minema tassida :)

-Rasmus Kaljujärv - täiesti kadestamisväärses füüsilises vormis! Millegipärast jäi mulje, et tema pidi kuidagi mitu füüsiliselt raskemat asja tegema - seinal laua otsas kookus rippuma, kätel kõndima jne jne :)

-Risto Kübar - Ta vaeseke vist ei saa Rambo pärast oma juukseid ära lõigata. Need mõjuvad tõeliselt friigina (suured juuksed - väike keha). Need tema alastistseenid olid küll sellised, et siis ei tahtnud nagu lavale vaadatagi. Tema rolli selles tükis vaadates tekkis küll õnnelik tunne, et ise näitleja ei ole. Mida kõike nad ei pea tegema (kunsti nimel). Aga tegelikult oli ta kuidagi tõsine. Tema argumenteeritud laused ühel hetkel, kui tegelased on jälle arutamas, et mida nad teha võiksid olid huvitavad, aga ma ei suutnud keskenduda, et kas nendes oli ka point sees. See sügavus mõjus kontrastina, kuna etenduses eriti muidu polnud vaja "teksti" jälgida :)

-Sergo Vares - Hmmm...tundsin end puudutatuna tema "lindistamise" stseeni pärast... olen ka ise sisemiselt niimoodi tundnud... mitte küll naise suunal... tema on alati nii tubli ja paneb alati lindistama kui vaja :)... aga iseenda peale, kui olen unustanud... :) Aga kui ma oma naist öösel imetlen, siis temale ma seda küll ei ütle :) See oli kahtlemata üks lemmikstseen kogu etenduses! Sergo on üldse ka üks mu suuri "No teatri lemmikuid".

-Tambet Tuisk - Koos Mähariga tegid neid sünnipäeva etüüde. Jämmis ja müras teistega kaasa, kui ühtki sellist eredamat kohta hetkel ei meenugi :)


Hinnang: 4 (kuigi tegemist oli ka kandvate ideedega, oli siiski tükk väga konkreetselt jaotatud selgepiirilisteks stseenideks. Ja need stseenid olid väga erineva tasemega, oli asju, mis minu jaoks tundusid mõttetud, samas oli asju, mis olid täiesti geniaalsed! Seega kokku selline hinnang, mis näitab ära, et see tükk küll tervikuna mulle meeldis. Kuid tõesti mõningate asjade kohalt oleks võinud ka nö. "kääre" kasutada! Väga suur pluss oli see, et vaheaega ei tehtud!!! Teatris on vaheaeg minu meelest küll täiesti mõttetu, kui just tükk ei ole 4-5 tunnine. Geniaalsus avaldus aga just selles ideede sidumises - see töötas minu jaoks. Huvitav kui sügava mõttetöö tulemus see oli, ehk kui teadlik see lavastuse ülesehitamine tegelikult oli ja kui palju mängis rolli juhuslikkus? Samas arvestades Ojasoo ja Semperi eelmisi lavastusi, võib neid täiesti omaette fenomeniks pidada. Isegi kui neil midagi konkreetset öelda pole, suudavad nad sellest hoolimata öelda ja palju (kui nüüd seda ministri pilamist ei pea eesmärgina omaette) :) Mina küll soovitaksin vaatama minna. Kuigi peab arvestama, et palju on justkui selliseid "teatrikooli" etüüdidelaadseid stseenikesi, mis tihti mõjuvad kunstina või performance-kunstina. Kindel lugu on selline rohkem enda tõlgitsemise asi. Pakub küll kaasamõtlemist, kuid järelemõtlemist küll mitte... vähemalt mina küll pärast seda tükki pole järele midagi mõelnud.)

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt ja Postimehest on pärit ka need fotod):

Kuidas seletada pilte surnud jänesele

Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi Lavastuse Kuidas seletada pilte surnud jänesele idee sai alguse siis, kui – kasutades Märt Väljataga sõnu – oli selgeks saanud, et kultuur on kaotanud pühapaiste riismedki ning Eesti asi peab otsima endale lisaargumente. Kuid asi ei ole kunstnike ühiskondlikus positsioonis, uues loomeliitude pleenumis või kaasaegse kunsti väheses mõistmises. Asi on kunstis eneses. Selles, mis eristab head kunsti halvast, kirglikku kiretust, ilusat ilutsevast.

Mitmed on juba pikemat aega oodanud, et Teater NO99 pöörduks tagasi populaarse sotsiaalkriitilise teatri poole. Seda eriti praegu, mil ajad on rasked ning tööpuudus, majandusäng ja avaliku sektori palgakärbe peaksid olema iga tundliku kunstniku südames. Ent võib-olla on just praegu õige aeg rääkida hoopis sellest, mis on mittetootlik – sellest, mis on puhas kulutus.

Kuidas seletada pilte surnud jänesele on lavastus kunsti tegemisest ja vastuvõtmisest. Improviseeritakse, tantsitakse, tsiteeritakse performance’eid, ehitatakse installatsioone ning hoitakse kõrgel kunsti lippu, kui barrikaadidele tõusevad vürtspoodnikud. Jah, see on lavastus sellest, kuidas maailma paremaks muuta. Värskus ja väsimine, tegemine ja ootamine, rõõm ja meeleheide, usk ja kannatus.

Lavastuse pealkiri tsiteerib Saksa tegevuskunstniku Joseph Beuysi samanimelist aktsiooni 1965. aastast. Lisaks on lavastuses John Adamsi, Marie Underi, Peter Handke, Taavi Eelmaa, Pablo Neruda, Eha Komissarovi, Anton Tšehhovi jpt mõtted ja teod. Lavastuse idee, kontseptsioon ja lavastus Tiit Ojasoo ning Ene-Liis Semper. Tantsustseen Mart Kangrolt. Osades Teater NO99 trupp Rasmus Kaljujärv, Risto Kübar, Andres Mähar, Mirtel Pohla, Jaak Prints, Gert Raudsep, Inga Salurand, Tambet Tuisk, Marika Vaarik ja Sergo Vares.

Lonkur läheb mööda, käekõrval laps.

Kas hakkan nüüd lugema André Bretoni?

Esietendus 10.märtsil 2009.