Vääärviid - VAT Teater

Selline kärts ja mürts - sex, drugs & rock'n'roll Rumeenia flavour-iga! Ma ei mäleta, millal ma viimati midagi nii "poppi ja noortepärast" teatris vaatasin! Sain päris paugu vastu vahtimist! Ja "värvid" vilguvad siiani silmade ees, täpselt nagu korralikule vopsule kohane (lavastuses on see "arvatavasti" viide narkouimas silmade eest vilkuvatele värvidele)! VAT Teater on tulnud, et jääda! Tundub, et see teater on saanud järjekordselt hakkama ühe tükiga, millest hakatakse veel PALJU rääkima!

Sattusin selle tüki esietendusele ja ma siiralt loodan, et kõik see mis toimus, ei ole ainult esikale ehtsalt elevusega tehtud vaid sellise vapustuse osaliseks saab ka igal rea-etendusel. Saali sisenedes on uksel silt: "Viimane hoiatus! Lavastuses kasutatakse ebaviisakaid väljendeid ja pannakse toime ebaviisakaid tegusid!" Tõesti üks ropumaid asju, kui mitte kõige ropum, mida ma olen oma elus teatris näinud ja mina...tavaliselt kes jälestab ropendamist ning peab seda odavaks variandiks publikult emotsioonide välja kiskumiseks. Aga selles tükis keeratakse see vint ikka veel korralikult üle võlli ning kummalisel kombel see ropendamine töötab tükile kaasa. Nimelt need tegelased lihtsalt ongi sellised... kui nende keelekasutus poleks olnud selline, poleks see kõik olnud pooltki nii usutav! Täielik actionfilmiga võrdne põnevus tekib eriti veel teises vaatuses ning muidugi ei puudu ka läbiv huumor. Kohati tekkis küll tunne, et neil oli selle tüki tegemise ehk prooviperioodiga selline fun, et näitlejad ei suutnud vahepeal ka ise naeru pidada. Kuigi otseselt komöödia see selles tavapärases mõttes ju polegi.

Lugu saab alguses sellest, kuidas kaks sõpra vaatavad telekast balletti, teised kaks on kõrvaldiivanil kustunud. Tegelikult kaks ärkvel olijat arvavad, et üks neist on surnud. "Surnud" kutist jäi maha päris kopsakas kotitäis narkootikume. Ühel hetkel saabub koju korteriomaniku paps, kes haistab selle koti näol raha lõhna. Ja kuna tal on projekt käimas - saada oma poja ema ning endine abikaasa tagasi koju, võtab ta poja ning tolle kaks kamraadi ning lendab Rumeeniasse tollele järgi. Sellest reisist saab selline vinge action, sest asjasse on segatud ise näitekirjanik Peca (kes muideks oli esietenduseks Tallinnasse kohale tulnud!); surnud sõber, kes tahab saada stand-up koomikuks; nümfomaanist ex-naine ning muidugi relvad, narkoss & alko ja "hmmmhmmmised" püksid :) Näritakse s*tta ja imetakse m***i (uskumatu, et ma oma blogis seda sõna kasutan!) Gay-teema, kaklemised, kuulid keres ja mis kõik veel on selle tüki sisse mahutatud! Lisaks palju roppu eestikeelset räppi ja vastavat liikumist selle taktis :)

Esimese vaatuse lõpetab ka üks paras üllatus, kuigi teises vaatuses alles kõik lahti lähebki! :) Ma ei hakka siin neid nalju ning lavastuslikke trikke ära toomagi, sest mida vähem teab selle tüki kohta enne selle nägemist, seda parem!

Tegemist on uskumatult küpse lavalooga esmalavastajalt. Võibolla esmalavastuses ongi tihti ideede rohkus kuidagi eriti mahlane. Sest Ago Soots, kes selle lavastas on sinna tõesti palju põnevat suutnud sisse panna. Ja sellises väikses saalis, nagu seda on Rahvusraamatukogu teatrisaal, tekitab see tõesti tunde, nagu ise oleks selles kõiges osaline :) Igatahes on see lavastaja, kelle tegemistel peab tulevikus silma kõvasti peal hoidma! Kahjuks aga sama huvitav ja hea kui Soots on lavastajana oli ta tõeliselt kõige nõrgem lüli näitlejana. Temas puudus selline (eriti just selle tüki jaoks) vajalik särts...kuigi selge see, et tegemist oligi kõige reaalsema ja südamlikuma tegelasega...aga isegi need tantsu kohad seal vahel ja üldine lavaline sarm ja sära puudub noorel näitlejal. Midagi ei ole parata. Lisaks on ta tugevalt oma maneerides kinni ja ei suuda kuidagi vabalt ennast laval tunda. See kõik muidugi võib ajaga ja rohkem mängides alles tulla. Tegelikult näiteks Misantroobis ma ei täheldanud seda tema juures ning arvasin, et tal hakkabki juba tulema.... Aga jah, lavastajana on poiss väga lahe. Ja kui ta selles liinis jätkab, siis tal on helge tulevik Eesti teatris! Esimene lavastus CV-s on igatahes suur õnnestumine!

Kuid kõik teised näitlejad panevad ikka täiega oma parimat! Ennekõike pean mainima, et ma ei saanud silmi Tõnu Oja-lt kui ta laval oli. See mees on saavutanud oma kõrgvormi! Roll rolli järel olen ma täiesti vaimustuses (sama efekt on hetkel Endlas Piret Laurimaaga). Ta kohe leiab veidike omapärased kiiksud igasse oma rolli ning mängib ennast vaatajatele ehtsaks (mul tuleb muie näole ka kohe, kui mõtlen tema eelmisele "uuele" rollile Vombatis). Siin on ta justkui juhtpingviin "Madagaskari" multifilmis või Tony Soprano, kes oma jüngreid juhendab :) No ikka selline roll, et hoia piip ja prillid, sõna otseses mõttes, kui esimeses reas või keskmistel kohtadel istud :) Tema mängimine on nagu ilutulestiku vaatamine, ainult et see kestab kõvasti pikemalt (terve selle aja kui ta laval on) ja sellest ei tüdine hetkekski ära! Tal on ka selline kurbadest silmadest tingitud kontrastlik olek, ehk ei saa aru, kas peaks talle kaasa tundma, kaasa naerma või tema peale naerma :) Täiesti fenomenaalne, sest selline tunne on nii originaalne! Ja tema karakter on samuti väga originaalne :) Samuti külalisena osaleb Draamateatrist Merle Palmiste. Tema "ema ja samas ex-abikaasa"- kes on seksinud kõikide oma poja sõprade ning ka kõikide teiste meestega nii USAs kui ka Rumeenias ja kellele kõik mehed on "munnukesed" :))) Laitmatu meigiga ja ideaalselt sätitud juustega on ta nagu kontrast kõikedele teistele tegelaste - ikkagi ainuke naine selles meestekambas. Kuid ta võtab sellest hullust sahmimisest täiega osa ning annab vajaliku ja olulise panuse. Kolmandaks pean mainima Margo Teder-it, kes on juba olemuselt selline kelmikas ning siin tükis ning eriti need stseenid koos Tanel Saar-ega - nad on nagu vanad head sõbrad tõesti! Ja eks nad vist on seda ka päris elus :) Aga need stseenid seal teises vaatuses, kui isegi vana kala Tõnu Oja ei suuda oma naeru neid vaadates pidada...no see on ikka tase! Kusjuures ma tundsin talle ka mingil teisel tasandil kaasa...selliste vanematega tõesti kerge ei ole :)

Kolmas külalisnäitelja - Tarmo Tagamets Võru Linnateatrist on oma välimuselt kui rusikas silmaauku selles tükis. Ta sobis nii ehtsalt sellesse rolli, et seda võib pidada selle lavastuse väärtuseks omaette! Ja vaeseke... uimas unustas alati ka potile minemata :) Tanel Saar-t juba mainisin. Ka tema pani parimat ning on oma häälematerjaliga märkamatult "päris näitlejaks" muutunud! Meelis Põdersoo alustas oma "mängimist" peamiselt alles teise vaatuse alguses, kuid pälvis oma monoloogile kohe ka impulsiivse aplausi (vähemalt mu kõrval istunud Kristo Viidingult:)) Kuid tegelikult oligi see väga vinge! Kogu tähelepanu oli ju detailideni ainult temal ning tundus et ta sai sellest sellise suraka sisse ka kogu ülejäänud tüki mängimiseks, et sõna otseses mõttes ta käed värisesid alati kui ta stseenis osales. Nii hingega ägedalt oli ta asja juures!

Kunstnikutöö oli märkamatu, ehk seda ei pannud palju tähele...kuidagi liiga lihtne, aga kuna silma ei häirinud, siis pole ka hullu. Selline kreisi tükk ju... Kostüümikunstnik oli millegipärast need tegelased, kes Ameerikast Rumeeniasse sõidavad juba algselt "rumeenlasteks" kujundanud :) Võibolla oli see tagamõttega, millest ma aru ei saanud. Ameeriklased nad küll ei olnud :) Samas oli ju ka peategelaste perekonnanimi selline "poolakatele" viitav... Ajale, millal see kõik toimub ma hästi pihta ei saanud. Mingil hetkel viidati, et kunagi ammu oli 90ndate algus. Samas mobiiltelefon, mida kasutati oli just selline, mida kasutati kusagil 90ndate esimesel poolel. Ja see riietus viitas ka kusagile 80ndate lõpu 90ndate alguse grunge ajastule... Aga see muss, mida nad vaatasid MTV-st...see oli ikkagi hoopis käesoleva sajandi muusika. Kuigi see kunstnikutöö kogu selle tüki kontekstis polegi see kõige olulisem point. Mulle meeldis ka muusikaline kujundus, ehk just eestikeelsed ropud räppijad. Ja muidugi see viimane laul. See oli just "õige"!!! :)

Hinnang: 4+ (kelle kõrvad ei hakka ropendustest valutama...kusjuures minu meelest oli see roppus sellise sisuga tüki juures õigustatud ja kes tahavad vaadata sellist ägedat ja lahedat tõelist poweriga mängitud action-teatrit, see leiab siit mingit omapärast mängulisust, mida ehk leiab mõnest NO teatri tükist või Von Krahli tükkidest, aga on siiski väga harv nähtus Eesis. Eriti sellisel pisikesel laval ja nii nina all! Minule igatahes meeldis ja loodan, et seda roppust ei võeta sellest kontekstist välja ning ei hakata eraldi sellele tähelepanu pöörama, sest see kuulub just nende tegelaste juurde! Kusjuures ma leian, et need rollid võivad tunduda väga lihtsad, mõne jaoks ehk isegi labased ja nõmedad, kuid näiteks ei Tõnu Oja, ega ka Margo Teder -i kuid ka kõigi ülejäänute rollid polnud üldsegi kergete killast. Samas jäi mulje, et tegijatel on endal ka lahe seda asja teha. Mina küll soovitaks vaatama minna, just selle originaalsuse ning mängijate poweri pärast.)

Isiklikud märkused: Kogu saal oli poliitikuid ja muidugi eriti Soots-i kursakaaslaseid, VAT-i rahvast ja teisi kultuuriinimesi täis. Kohal ka Pille-Riin :) ja varsti saab ehk ka Karulini kommentaare selle tüki kohta kuulda :) Rahvast oli nii palju, et kõik ei mahtunud toolidele äragi :) Vaheajal kommentaare kuuldes, siis rahvas jagunes oma arvamustes (segastest positiivseteni...kuigi ma arvan, et need kes esimese vaatuse järel veel kahtlesid oma hinnangus, jõudsid siiski vähemalt natukenegi positiivsema poolele etenduse lõpuks...kuigi eks kindlasti ole ka igasuguseid arvamusi:)) Kõik tundusid olevat igatahes väga ärevuses. Eriti sellised nooremad 16-28 aastased inimesed olid vist küll väga vaimustuses! Kusjuures K ei saanud ka aru, et tavaliselt tekitavad roppused temas eemaletõukavust, kuid selles tükis tõesti - ilma lihtsalt poleks asi ehe... Aaaaaah....ei jõua Sootsi järgmist lavastust ära oodata! Loodetavasti tuleb see sama "värske"!

---

Etenduse treiler:

---
Tekst lavastuse kodulehelt:
VÄÄÄRVIID
Autor: Peca Stefan (Rumeenia)
Tõlkija: Laur Lomper
Lavastaja: Ago Soots
Kunstnik: Mihkel Ehala
Kostüümikunstnik: Liisa Soolepp
Osades: Meelis Põdersoo, Tanel Saar, Margo Teder, Tarmo Tagamets (Võru Linnateater), Merle Palmiste (Eesti Draamateater) ja Tõnu Oja (Eesti Draamateater)

„Elus on hetki, mida tuleb kasutada, poiss. Praegu on meie hetk. Meil on võimalus asi enda kasuks pöörata! Niiet, Frank... sina ja George panete otsemat teed lennujaama. Mina ja Dame tegeleme ülejäänud staffiga mul on mõned sõbrad, saame osa kraamist täna öösel lahti, teenime pisut reisiraha!“
Lugu heaoluühiskonna noortest jõudikutest, kes pole veel oma eluga suurt midagi peale hakanud ja nad ei tule ka selle peale, et võiks midagi teha, sest nad pole kunagi mitte midagi teinudki... Nende „tegemised“ on kulgenud teleka, narkootikumide ja alkoholi seltsis, nautides elumõnusid ja otsides lihtsaid rahateenimisvõimalusi.Aga see ei tähenda, et neil puuduksid unistused, siirad tunded ja ihad. Oma labasuse ja roppuse juures vajavad nemadki perekonda, sõpru, armastust...Vahest on ikkagi õigem kõik ausalt ära rääkida... küll siis tuleb ka armastus!??

Etendus on kahes vaatuses.
Sihtgrupp: noored ja täiskasvanud. Alla 16. eluaasta ei soovita, lavastuses kasutatakse ebaviisakaid väljendeid ja pannakse toime ebaviisakaid tegusid!
Planeeritud esietendus: 13. aprill 2009 Rahvusraamatukogu Teatrisaalis