Küünlad põlevad lõpuni - Ugala

See lavastus on ikka nö. üks paras pähkel teatrilaval! Mul õnnestus näha esietendust Ugala väikses saalis ning olen seda endas nüüd juba natuke aega kandnud ning mõnusalt mõtisklenud tüki teema ja tegelikult kõikide selle komponentide üle. Eelkõige sellepärast, et selle sisu annab ennast minu meelest üpris raskelt kätte ja kuigi ma jälgisin kogu teksti väga mõttega, on seal peidus ehk rohkem kui sellest on võimalik nö. jooksvalt vastu võtta. Õigemini võibolla tavalises olukorras on ehk lihtsamgi, aga sellel „esietendusel“ oli see kuidagi raskendatud. Toon siia loetelu (ehk ainult näited), miks?!:

1) Esiteks ostsin piletid Ugala suurde saali varakult. Esimesse ritta ja keskele, sest mu nägemine pole kõige parem ning olen harjunud vaatama etendusi lähedalt ning häireteta. Vahest muidugi see esireas istumine ei õnnestu, eriti Linnateatris. Samas saali siseneda pole vaja ju liiga vara, eriti kui kindlad kohad olemas... Jõudsime Viljandisse varakult ning ootasin autos, et parajal ajal enne etendust siseneda, ehk umbes 15 minutit enne algust. Üllatus, üllatus – etendus oli tõstetud väiksesse saali ning kõik normaalsed istekohad olid juba muidugi hõivatud (minu piletile trükitud 1.rida kohad 11 ja 12 väikses saalis ei kehtinud). Pettusin ja ronisin teises reas olevatele tühjadele kohtadele. Ära peab vist märkima, et teine rida on samal tasandil kui esimene, aga tagumistes ja esimeses reas enam kohti polnud. Ainult mõned üksikud ühe inimese jaoks (aga meie olime ju kahekesi) või täiesti äärte peal. Aga Ugala väikese saali lava on ju lai.
2) Kolmandas reas, peaagu minu taga, istus mingi mees, kes oli esietendusele tulnud teksastes ja dressipluusi moodi riietuses. Ilmselgelt oli naine ta kaasa tassinud vägisi :) Igatahes kui etendus algas ja oli tähelepanuväärne vaikus, otsustas mu „teksades“ kangelane hakata oma pileteid sõrmede vahel hõõruma. Ja hõõrus ja hõõrus ja hõõrus. Kui ta vaheajale läks, pani ta need neetud piletid oma toolile. Ma mõtlesin, et viskan need vaikselt tema tooli alla, et nagu „need oleks ise kukkunud kogemata sinna“ ja muidugi lootma jäädes, et äkki ta siis unustab oma krõbistamise üldse. Aga mul ei olnud julgust teise inimese asju puutuda. Kahju! Sest teine vaatus läks jälle edasi „sama muusika saatel“. Kusjuures see mees oli umbes 45 aastane, ehk arvata võib, et mitte esimest korda teatris. Aga kes seda muidugi teab.
3) Nagu ikka öeldakse teatris enne etendust, et kõik oma mobiilid välja lülitaksid. Ega seda ilma asjata ei öelda. See on mõeldud just eriti neile, kes panevad oma telefoni värina peale või kellel „vaikne režiim“ tähendabki „värinat“. Muidugi hakkas ühel teises reas istunud tädikesel kotis mobiil plärisema. Ja mitte lühidalt ja mitte üldse tähtsusetus kohas. Ja plärises...ja plärises...ja plärises. Krt, ta oleks võinud vastata ja öelda, et on teatris! See oleks ka vähem häirinud!
4) Teises reas istus mingi mees, kes teise vaatuse teises pooles otsustas väga häälekalt hakata kirjutama mingeid märkmeid. Kuna ta kirjutas paberile süles, siis see paber muudkui pragises. Ilmselt mingi ajakirjanik või siis keegi fanaatik, kes kõik ütlused tahtis üles kirjutada (üht või teistpidi täielik debiilik). Pagan küll, kas tõesti nii palju mälu pole, et oodata paarkümmend minutit ja alles siis need jutud üles kirjutada. Nii vihaseks tegi see ragistamine paberiga ning mitu korda ja just dramaatilisematel hetkedel. Ok, ma võibolla ka oleksin tahtnud mõned mõtted kohe üles kirjutada, aga mis õigusega ma segaksin ja häiriksin teisi inimesi. Elementaarne viisakus peaks ikka olema teiste suhtes.
5) Ja üks tädike kusagil paaris viimases reas...ok, ega köhale ei või ju midagi parata, aga köhida terve esimese vaatuse! Kui inimesel on köha, siis ta võtab kaasa vastavad meetmed, et vähemalt mitte nii palju köhida... Kasvõi tavaline köharohi või lutsukomm aitab ka ära hoida sellise köha määra.
6) Esimeses vaatuses on selles tükis oluline koht, kus „elekter läheb ära“. Kogu saal muutub pimedaks. Muidugi teises reas istus üks naisterahvas, kes sellel „pimedal hetkel“ otsustas siis kõikidele oma mobiiliga saali „valgemaks“ teha. Kui siis see mobiil kustus ning Kaljujärv veel alles süütas „küünlaid“, siis ta pani igaks juhuks veel korraks „valguse sisse“. Uskumatu!!!

Sellistele inimestele peaks andma teatrikeelu! Õnneks siiski, lausa ime kombel justkui trotsist, suutsin ikkagi jälgida kohe erilise huviga ning üritasin kõik asjad enda sisse võtta. Kuigi:

7. punktina häiris mind ka see, et lavastaja tuli lavale etenduse lõpus väga töises välimuses. Ehk tema jaoks esietendus nagu polekski midagi erilist. Kuigi isegi piletite kontrollija oli nii kenasti ülikonnas! Aga noh, see on iga inimese siseasi...see oligi ju tema jaoks tööpäev :)
8. punktina tahan veel viimaseks öelda, et etendust vaatamas olnud kultuuriminister vestles suure häälega pärast etendust vestibüülis, kuid see matslik tekst mida ta samas nii oma kaaskonna kui kõikide teistega, kes neist just parajasti möödusid nö. jagas, hämmastas mind tõsiselt. Ministril minu meelest ei sobi rääkida sellest, kuidas ta „ei viitsi“ minna „esietenduse järel lava taha“. Teised pidid siis kannustama, et pole midagi...oh, ma ei hakka seda kogu näotut lugu siin edastama. Igatahes ei uskunud ma oma kõrvu, kusjuures ma EI TAHTNUD neid kuulda, nad lihtsalt rääkisid nii kõvasti! Ja sellist teksti! HÄBI!!!!

Kogu see nö. "teater teatris" oli täiesti sürr kogemus! Ma ilmselt olen pärit mingist teisest ajast ja ruumist! Ma tahaksin uskuda, et „tsipa“ kultuursemast :)


Igatahes nagu öeldud, vaatasin tükki huviga ning jälgisin ja usun, et vähemalt enda jaoks mõtestasin asja lahti küll. Kuigi mitmed asjad jäid ju ka tükis lahti seletamata. Siinkohale tahan hoiatada, et kui keegi on siia seda teksti sattunud kogemata lugema ja plaanib seda tükki minna vaatama ning tahab enda tõlgendusi teha, siis edasisist lugeda ei tasu. See tekst on siin rohkem sellistele inimestele nagu näiteks see mees, kes väljus teatrist minuga samal ajal ning oma naisele teatas, et ta ei saanud millestki aru. Kusjuures ega ta nainegi osanud talle midagi lahti seletada :) Samas ma kaldun arvama, et kõik kes „hingega“ asja juures polnud ning kes ei süüvinud sisusse ja muidugi need, kes ei otsi teatritükkidest seoseid ja mõtet, neile ei saanud see tükk kohe kindlasti kuidagi meeldida. Aga ma võin lahkelt küll lahti seletada selle, kuidas mina sellest kõigest aru sain. Mis muidugi ei pretendeerigi absoluutsele tõele, lihtsalt nii nägin seda mina...

Etenduses kohtuvad kaks meest, kes kunagi olid sõbrad, kuid tänaseks pole nad kohtunud juba 41 aastat. Päris alguses üks meestest ootab teist külla. Tähendusrikkalt vana amm hoiatab teda, et too ei ärrituks „liiga“. Sellepeale paneb mees revolvri lauasahtlisse. „Sõber“ saabub ning algab psühholoogiline mäng, mille reegleid tegelikult paljastas „lossiomanik“ oma jutuga juba enne külalise saabumist, kuid avab neid veelgi vestluse käigus nö.„endise sõbraga“. Psühholoogiliselt mõjuv oli see, et ta on neid oma küsimusi kõik need aastakümned enda sees kaasas kandnud. Kuna küsimustesse on segatud ka naine, ehk täpsemalt öeldes tänaseks juba „surnud naine“, ehk temalt enam vastuseid ei ole võimalik saada, ongi see sõber ainukeseks juhtniidiks...


Õhus rippuvad küsimused, mis puudutavad seda naist on loomulikult seotud ühelt poolt armastusega, samas ka armukadedusega kui ka hämaratema seikadega. Teisalt on küsimused seotud külla tulnud sõbraga. Need muidugi on seotud nende omavahelise sõprusega, kuid samuti mõnede hämarate tagamaadega, eriti ühe intsidendiga nooruspõlves ning sõbra ootamatu lahkumisega. Kas naine pettis meest „sõbraga“, kas sõber tahtis kunagi jahil oma sõpra maha lasta, kas inimene tegelikult võib muutuda? Nendele kõikidele küsimustele saab tüki jooksul vastused ning vastuse saab just kõige paremal kombel. Ehk iga mõistusega inimene saab vastused kätte tänu sellele, kuidas peategelane õpetab publikut inimeste käitumist ja samas ka nende tegutsemise põhjuseid lugema. Nii intellektuaalne lugu! Eriti kui vaadata seda tervikuna. Sellised tekstid on igale teatrile justkui suur varandus ja mõttega vaatajale tõeline kingitus! Kahju, et inimesed, kes otsivad lõbusat lusti ning kes ei viitsi kaasa mõelda, ei saagi aru saada sellest kõigest ning mõista kui hea see tegelikult on! Lisaks meeldis mulle see esmalt vähetähtsana tundunud „teine küsimus“, mille peategelane esitab...see oli veel eriline maiuspala, sest tegelikult see näitabki, et inimesed ei muutu, igatahes mitte enam selles eas ja oma loomuse põhimõtetelt. Mõlemad mehed olid loomult uhked, kuid samas arad ja alati olnud ning selliseks nad ka jäävad. Sest ka peategelane ise, jättes oma sõbra ellu, justkui andestaks oma „endisele sõbrale“ sellega, et „jätab ta ellu“. Kuigi tema jaoks oli see väga raske, aga minu meelest näitas see kuidagi ka tema „argust“?!

Tõeliselt palju mõtlemisainet pakkuv ning kindlasti mõistusega vaatajat nõudev etendus. Kuigi minule ka meeldib vahest, kui asjad ära räägitakse, kui asi on liiga segane. Aga selle tüki puhul oli küll lõpuks lahti seletamatagi kõik selgemast selgem! Ehk kui puust ja punaseks teha – siis sõber sellega, et ta ei vastanud „esimesele küsimusele“, vastas tegelikult palju selgemalt kui ta seda sõnadega olekski suutnud teha. Jäetakse ju ka naise kiri lugemata...

Ka lavastajat peab kiitma, sest see kuidas ta laseb soleerida peategelasel ning kogu see seatud liikumine oli täpne ja väga hea. Ka kõik valgustusega mängimised ning kogu etenduse tehniline pool oli ju kulda väärt. Ja eriliselt tuleb kiita kunstnikku! Nii esteetiliselt ilusat lavakujundust pole juba tõeliselt pikka aega mitte ainult Ugalas vaid üldse kusagil Eesti teatrites näinud! Jaanus Laagriküll on geenius (saab ka andeks selle "Kolme õe" neoonoranžide kleepekatega metalltellingud)! Kogu see häärberi või lossi-terass või veranda. Sügiseste lehtedega ja plaadistatud põrandaga. Ning muidugi need sambad! Selline KUNST!!!! Ning see linnupuur justkui täpina i peal! Isegi need inimesed, kes etendusest aru ei saa, need saavad siis lihtsalt vaadata seda ilu!

Näitlejatest väga palju rääkida ei saagi, sest tegemist on praktiliselt monoetendusega. Hannes Kaljujärv häärberi-omanikuna peab pikki monolooge, kuid väga hästi mängib välja oma tegelase ning loob tugevalt oma karakteri, mis on väga usutav - sisemiselt kõvasti raevutsev kuid endas seda raevu alla suruv - armukade ja aastakümneid teda vaevanud küsimuste käes siplenud mees. Samas ei saa kiita ka taevani, sest ma ei tea, kas see on lavastaja tegemata töö või lihtsalt ma olen erand, et mind tõsiselt häiris see, et pea iga Kaljujärve 3.-4. repliiki alustas ta suuga matsuvat häälitsust tehes. Kas talle keegi pole seda öelnud. Sellist raevutsevat inimest, kes ennast on rahulikuks sundinud, ma saan aru...sellisele see sobib see nõks väga hästi, kuid selle oleks ka vähemate matsuvate häälitsustega suutnud teha. Kuigi teises vaatuses läks juba paremaks (võibolla keegi ütles talle või lihtsalt see raev nagu hakkas rohkem ka temast välja paistma ning see matsumine oli seotud just nimelt selle raevu alla surumisega?). Esimeses vaatuses lõbustasin end sellega, et lugesin umbes 20 matsuvat repliigialgust kokku, rohkem enam lihtsalt ei viitsinud (ei, ma arvan, et ma pole neurootiline, see lihtsalt oli nii tähelepanuväärne :)) :) Arvi Mägi on selles etenduses rohkem kuulaja rollis. Oma kepiga istub, uhkelt lõug üles suunatud. Silutud ja kergelt libeda moega. Tal ongi ju natuke ebameeldiv karakter tegelikult (minu meelest)... Ühes kohas kui Kaljujärve tegelane ütleb Mägi tegelasele, et „ma märkan Sulle ei meeldi (või "ärritab"...enam täpselt ei mäleta) mu sõna“...siis ma just parajasti jälgisin Mägi, ning ta istus täiesti liikumatult, tema näos ei muutunud ega liikunud ükski lihas...aga mille järgi Kaljujärv oleks pidanud aru saama, et mõni tema sõna partnerit ärritas? See jäi mulle müsteeriumiks. Võibolla on see sissemängimisest kinni. Samas Kaljujärve karakter oli peensusteni valmis ning tema vähesed kontrolli kaotamised mõjusid väga ehtsalt! Vilma Luik on tehtud umbes 30 aastat vanemaks ning teda ei tunneks äragi. Kuigi tema osa on väga väike, on siiski hea, et üks „vana naine“ on justkui seljatoeks peategelasele. See annab kuidagi kaalu peategelasele juurde.

Mu lemmikstseen lisaks sellele, et selgub tõde, on kindlasti see kui Hannes Kaljujärv püssiga oma sõbra selja taga seisab. Ja kuidas just õigel hetkel Arvi Mägi tegelane end ümber keerab. Selles on nii palju vaatajale tõlgitsemisruumi jättev oluline koht. Ma usun, et kogu selle Kaljujärve teksti ajal Mägi tegelane tundis seda relva oma kuklal (nagu kunagi tundis Kaljujärv oma sõbra püssi). See oli justkui peategelase „kättemaks“. Ülimalt hästi välja mängitud ning vaatajat mitte tilkagi alahindav!

Oleksin ehk tahtnud, et peategelane ka selle sahtlisse pandud püstoliga oleks midagi teinud või et sellel elektri kadumisel oleks ka hiljem mingi olulisem roll lavastuses mängida. Või et Arvi Mägi tegelane oleks saanud karmima kättemaksu (appi, kas ma olen tõesti nii julm?), sest ta oli seda väärt! Samas ka tema (Mägi karakter) oli oma armastatud naisest ilma jäänud ning nagu ta teatas, plaanib ta oma surmani jäävad päevad lihtsalt maha istuda. Seega mõnes mõttes ta oligi juba „surnud mees“

.Mulle nii meeldib, kui just sellised värsked maailma teatrite dramatiseeringud jõuavad ka Eestis kiiresti lavale. Maailmaesietenduse sai ju tükk alles 2006.aastal Londonis, kuigi Marai kirjutas romaani juba 1940ndatel. Tekkis huvi küll selle raamatu järgi. See ju ka Varrakul eesti keeles ilmunud!

Hinnang: 4 (kui ma teatrist lahkusin oli see 3, ja niimoodi pisikeste sammude haaval on see muudkui tõusnud. 3; 3+; 4-ja nüüdseks juba 4... võibolla kasvab see tükk muudkui edasi minu sees. Ja pole välistatud, et hinnang tõuseb veelgi. Ma julgen seda tükki soovitada kõigle, kuid eriti neile, kes tahavad ja suudavad tüki sisusse sukelduda ning panna end ühe vanainimese asemele ning kujutada ette, mis tähendab elada 40 aastat elutähtsate küsimustega ning siis saada võimalus küsimusteks või ka kättemaksuks...ning kuidas siis tegelikult keegi sellises olukorras käituks.... Väga tugevalt tekstipõhine tükk ja väga intrigeeriv just mõtlemiseks mõeldud teatrilavastus!)

----

Tekst lavastuse kodulehelt:

Sándor Márai

KÜÜNLAD PÕLEVAD LÕPUNI

Sa sead oma elus kõik korda, et mitte kellelegi võlgu jääda, kui peaksid duellil langema. Sa harjutad iga päev, nelikümmend üks aastat, kasutades relvadena mälestusi, kuni need on teravamad kui mõõk.

Ja lõpuks on see hetk käes...

Hannes Kaljujärv (külalisena Vanemuisest), Arvi Mägi ja Vilma Luik

Christopher Hamptoni dramatiseering samanimelise romaani põhjal

Tõlkija: Triin Sinissaar

Lavastaja: Indrek Sammul

Kunstnik: Jaanus Laagriküll

Muusikaline kujundaja: Peeter Konovalov

Esietendus 11. aprillil 2009 Ugala väikeses saalis