Vana tango - Linnateater

Kui ikka kõik räägivad, et tegemist on jama asjaga, siis ei tasu oma nina kohale tassida, et ise ka selles "veenduda". Tuleb ikka inimesi usaldada. Aga Linnateater meelitas mu allahindlusega "võrku" :) See oleks jäänud ka ainsaks tükiks, mis Linnateatris "nägemata", seega tundes iseennast - see oleks mind ikkagi jäänud painama... lapsikult tobe, ma tean, aga olen juba selline teatrinarkomaan :) Igatahes nüüd siis tean, et see tükk ka minule ei meeldi.

Kui aus olla, siis ega sellest pole ka palju midagi kirjutada. Katsun siiski need vähesedki mõtted ritta seada, et jääks mingigi mälestus.


Kõigepeal paneb mind imestama, et miks oli valitud just see tekst? Võibolla olen ma llihtsalt valest generatsioonist... see tükk ehk mõjub pensionäridele, kes tunnevad, et elu on juba mööda läinud ning oma unistusi teoks tegema hakata on juba liiga hilja? Mina olen küll teisiti ehitatud. Minu meelest pole kunagi "liiga hilja" midagi ette võtta. Unistusi on ju niiiii palju, et kui mõni ongi selline, mida just hetkel "taga ajada" pole võimalik, siis on kümme tükki varnast võtta, millele keskenduda. Parem hilja kui mitte kunagi!

Loo lähtekoht ongi see, et üks mees ootab muusikute saabumist, sest keegi on talle kärbseid pähe ajanud, et tal on võimalik telesse esinema minna. See keegi on teada-tuntud tühjatähja lubajamees. Seda teatab ka peategelane ise. Aga muidugi teiste inimeste haneks tõmbamist on ju kergem näha kui see kui iseenda unistustele keegi kasvumaterjali annab. Vaatajale on see kohe selge. Samuti nagu külla tulnud sõbrale, kellega kunagi on koos pulli tehtud. See sõber peab mingit kioskit ning on mingis mõttes ennast teostanud end oma äri läbi, kuigi jääb mulje, et ega temagi oma eluga teab mis rahul pole. Sest ju oli temagi kunagi peategelasega ja tema muusikategemisega seotud olnud. Näis et ta oli kursis tema kunagiste esinemistega.

Andres Ots jookseb ja võimleb mööda lava ning on silmnähtavalt elevil ja erutatud võimalusest oma unistusest jälle kinni haarata. Ta ongi nagu kuidagi elu hammasrataste vahele jäänud - arvestades tema riietust ja elamist. Ilmselt ongi ta oma unistuse nahka lasknud kogu oma elu. Pole suutnud millegi muuga ka tegeleda. Võibolla selline pime oma andesse uskumine võibki elu niimodi ära rikkuda. Samas ilma sellise sihikindluseta on ka raske midagi saavutada. Tavaliselt ju ka lähedased inimesed viisakusest valavad ka õli tulle. Ehk ei julge näkku ära öelda, et "saa mees aru, sinust pole lauljaks!" Seda nägi ju ka antud tüki olukorrast. Samuti ma usun, et sellepärast oli ka peategelane oma perega tülli läinud. Aga kes seda teab, ning ega tegelikult ei suutnud see tükk äratada ka ei huvi ega kaastunnet.

Kusjuures kavalehel ja reklaamplakatilt jääb mulje, nagu tuleb tegemist mingi vanameeste punk värgiga, et selles on mingit elu ja särtsu ning hoogu, mida ilmestab äge meik ja vinge punkmuusika. Seda kõike seal pole. Tegemist on ikka kahe vana sõbra kohtumisest - üks unistab, teine tahab kuidagi teda pilvedest maapeale tuua, kuid ilma viisakusest väljumata seda ei suuda. Ning nii kaua ja tugevalt oma unistustes elanud inimene paratamatult arvab ikka, et teine inimene on hoopis kade tema püüdluste ning "võimaluste" peale... armetu ning juba mitmeid ja mitemid kordi äraleierdatud ideed.

Hinnang: 1+ (Ausalt üles tunnistades, oleksin mina meelsamini kuulanud selle tund aega Indrek Kruusimaa kitarrimängu :) Näitlejatest oli kahju, et nad pingutasid, mis jaksasid, kuid kui sisu on nii lihtsake ja tammub terve etenduse paigal, siis pole lihtsalt midagi teha. Need elutõed on kuidagi tavalised ning liiga lihtsad, vähemalt inimese jaoks kes raamatuid loeb ning ka muidu teatris käib... ja kogu tükk lihtsalt minule küll midagi ei andnud. Kuidagi aja raiskamise tunne tekkis. Oleks pidanud kriitikat uskuma ning seda mitte vaatama minema...aga kuna see oleks olnud siis ainuke, mis Linnateatris nägemata, siis mõtlesin "riskida"... risk ei tasunud enda ära. Kõige parem asi kogu selle juures oli see, et õnneks ei kestnud kaua. Aga enne kitarrimängu vaatasin kella ja tundsin, et isegi see oli juba liiast... Lõpus olev kitarrimuusika tekitas isu küll kitarrimuusikat natuke rohkem kuulata. Näitlejate pingutuse ning kitarrimuusika eest pidin hinnangule plussi ka taha panema. Seda etendust küll ei soovita. Kuigi kes teab, võibolla tõesti peaks olema pensionieas, et selle sügavust mõista?)

Tekst lavastuse kodulehelt:

Vana tango
Carlos Gorostiza

Lavastaja: Margus Prangel :: Kunstnik: Pille Jänes :: Tõlkija: Evald Kampus ja Ago-Endrik Kerge :: Muusikaline kujundaja: Indrek Kruusimaa ja Jaak Jürisson :: Mängukoht: Hobuveski :: Mängivad: Andres Ots, Kalju Orro ja Indrek Kruusimaa :: Esietendus: 14.03.2009 :: Etendus kestab: 1 h 10 min

„Vana tango“ on lugu kahest vanast sõbrast, kellest üks on otsustanud teostada oma ammuse unistuse ja esineda lauljana televisioonis. Argentiina näitekirjaniku tragikomöödia esitab valusa küsimuse – mis juhtub meie rõõmude ja kavatsustega, kui lükkame need alatasa edasi määramatusse tulevikku? Ja miks kohtleb ümbritsev maailm seda, kes julgeb oma unistusi täide viia, sageli hullumeelsena?

Vana tango - reklaamklipp from Tallinna Linnateater on Vimeo.